Üks suurtest lahingutest Ingmar Bergmani ja Käbi Laretei vahel käis bareti ja nahkjope pärast
Kuulus filmilavastaja Ingmar Bergman (1918-2007) on kõigi aegade kuulsamaid rootslasi. Inimesena oli Bergman keeruline isiksus. Ta oli viis korda abielus, ka eestlanna Käbi Lareteiga, ja sai kokku üheksa last. Rootsi ajakirjanik Thomas Sjöberg kirjeldab värvikalt peale tööalaste saavutuste ka Bergmani eraelu. See katkend on teemal, kas ja kuidas mõjutasid Bergmani naised tema riietumist. Eelimine katkend oli tutvumisest Käbi Lareteiga ja seda saab lugeda raamtute rubriigis.
Ingmar Bergmani suhetes naistega tundus rõivastuse valikul olevat oma osa. Noor Harriet Andersson saadeti Georg Sörmani poodi mugavaid särke, pükse ja sokke ostma. Pärast seda, kui Bergman kohtus küpsema ja esteetiliselt nõudlikuma Käbi Lareteiga, nähti teda sagedamini smokingis. Bergmani naised juhtisid korduvalt tähelepanu tema stiilile või selle puudumisele ning tema eelistused sümboliseerisid teatud määral seda, millises staadiumis suhe parajasti on või pigem isegi, mis laadi suhe see on.
Bergman oleks võinud sagedamini pisut paremini riietuda. Pildid 1950., 1960. ja 1970. aastatel korraldatud filmigaladelt ja pidudelt näitavad, et ta võis smokingis tõeliselt elukogenud ja lõõgastunud välja näha. Ta oli kena, suul ohtlikuvõitu enesega rahulolev naeratus, mille üks ohver teda ümbritsevate pööraselt kaunite naiste hulgas oli Harriet Andersson.
Muidu aga oli stiilipuudus täielik. Asi ei olnud selles, et ta ei olnud oma puudusest teadlik – ta lihtsalt ei hoolinud sellest või siis ei võtnud vaevaks sellele tähelepanu pöörata. Kui ta smokingi selga pani ja esietendusele läks, võisid tema mustadel kingadel olla pruunid paelad – ta võis end tunda nagu Frankensteini koletis ja arvata, et kõik vahivad just nimelt tema kingi. Samuti võis ta mõnikord jätta hoolitsemata isikliku hügieeni eest. Tal näis puuduvat ettekujutus efektist, mis tekib, kui ta (meesterahvas) kannab palava ilmaga pikalt kummisaapaid jalas, nagu näiteks ühel 1940. aastate keskel toimunud ooperietendusel. Tema naissoost seltskonnakaaslastele jäi see õhtu aastakümneteks meelde. Kirjandusuurija, muuseumimees ja Bellmanni spetsialist Olof Byström viibis kord õhtueinel kirjaniku ja Rootsi Akadeemia liikme Olle Hedbergi ning tema abikaasa Ruthi, hüüdnimega Chloë juures.
Kuid Bergman ei nõustunud sugugi meelsasti kompromisside nimel oma minast täielikult loobuma. Üks suurtest lahingutest tema ja Käbi Laretei vahel käis bareti ja nahkjope, tema ehk tähtsaimate väliste tunnusmärkide pärast. Naine ei suutnud mõista, kuidas võib üks nii kulunud ja määrdunud riideese Bergmanile sellist turvatunnet pakkuda, ja ta keeldus meest embamast, kui tal see jope seljas oli. Selles jopes oli Bergmani minevik ja Laretei vaatas seda kadedusesarnase tundega. „Jope sümboliseerib tema võimetust muutuda ja tahet olla ikka veel poisike,“ ütles Laretei intervjuus Svenska Dagbladetile. Ja baretist tuli samuti lahti saada. Niisiis andis Bergman järele – baretist oli ta nõus loobuma, kuid kirevase päralt, mitte nahkjopest! Ega ka vanast Volvost. See oli juba liig.
Kuid mõistagi oli nende väliste sümbolite näol tegemist mingi sügavama ebaklapiga nende vahel. Neid viis kokku ühine armastus kunstide – mehel teatri ja naisel muusika vastu. Kuid sellest hoolimata ei suutnud nad teineteist mõista, kui nad mõne muusikapala või näidendi kohta oma arvamust väljendasid. Mis meeldis Bergmanile, ei meeldinud Lareteile, ja vastupidi. Või näiteks Djursholmi villa. Sellest sai kindlus, vaid vallikraav puudus. Laretei tava võtta kodus vastu sugulasi, sõpru ja kolleege sattus teravasse kontrasti Bergmani sooviga olla rahus.
See meenutab üpris tugevalt Karin Bergmani võitlust selle nimel, et sobida ühtviisi võrdselt nii ümbritsevasse maailma kui ka elada oma arusaamade järgi ideaalsest abielust.
Kui see kõik oli nüüd põhimõtteliselt läbi, hakkas riigi ajaleheveergudel levima lahutuse uudis. Ajalehed ründasid mõlemat tugevalt. See oli mastaapne lahutus, kumbki pool pärines omal alal riigi kõige tuntumate kuulsuste hulgast. Ja pealkirjad lehtedes kiirendasid protsessi. Bergman süüdistas oma naist selle eest, et too räägib pressile nende eraelust, sellal kui Laretei tundis ahastust selle üle, kui rängalt ajalehtedes tema ütlusi moonutati. Kohustuslik abikaasade lepitusprotsess ei viinud, nagu oodatud, kuhugi ja lahutusdokumentidele kirjutati alla. Kahe aasta pärast olid nad ametlikult lahutatud.
Samal ajal hakkasid nädalalehed sahistama uuest romansist Ingmar Bergmani ja Liv Ullmani vahel. Esimest korda põrkusid nad kokku tänavanurgal, kui Ullmann oli parajasti Stockholmis külas ning oma sõbranna Bibi Anderssoniga jalutas. Bermani esimene mõte oli kirjutada norralannale roll. Pisut hiljem nägi ta fotosid neist kahest naisest majaseina ääres päikese käes istumas. Fotod oli pildistanud Bergmani hea sõber Sture Helander, kes oli abielus Gunnel Lindblomiga, ühega Bergmani põhinäitlejatest. Režissööri paelus Ullmanni ja Anderssoni sarnasus ning ta otsustas panna nad mängima peaosi draamas, kus kaks inimest on nii sarnased, et kaotavad teineteises oma identiteedi.
See oli intriig, mis näis Bergmanile ilmselt väga meeldivat. Ta oli jätnud Bibi Anderssoni, et abielluda Käbi Lareteiga, ja jättis Laretei Ullmani pärast. Aga nüüd tahtis ta nii Anderssoni kui ka Ullmani oma järgmisesse filmi. On säilinud üks filmilõik pressikonverentsilt enne „Persona“ võtete algust. Ülimalt rahulolevat Bergmani saadavad tema kaks armukest, üks endine ja teine uus. Tema on see, kes räägib, naised istuvad vaikselt. Nemad on seal ainult vaatamiseks. On vaja näidata, kui eksitavalt sarnased nad on. Ja seda on tõesti näha.
Ta rääkis Harry Scheinile hiljem, kui imetore oli saada Liv ja Bibi oma ateljeesse ning „käituda nendega nagu orjataridest armukestega: öelda neile, mida teha, lootuses, et tema sõnad pääsevad nende kaudu vabadusse“.
Thomas Sjöberg „INGMAR BERGMAN:Armastus, seks ja truudusetus“
Rootsi keelest tõlkinud Allar Sooneste, kirjastus Tänapäev
