Kui Ingmar Bergman jättis Bibi Anderssoni ja valis Käbi Laretei

100. sünniaastapäevani jõudnud kuulus filmilavastaja Ingmar Bergman (1918-2007) on kõigi aegade kuulsamaid rootslasi. Inimesena oli Bergman keeruline isiksus. Ta oli viis korda abielus ja sai üheksa last. Rootsi ajakirjanik Thomas Sjöberg kirjeldab värvikalt peale tööalaste saavutuste ka Bergmani eraelu. Siin on katkend sellest, kuidas arenes Bergmani suhe Eesti päritolu pianisti, 31. oktoobril 2014 meie hulgast lahkunud Käbi Lareteiga.

„Ingmar jättis mu maha,“ teatas Bibi Andersson Harry Scheinile. Nad istusid Malmö linnateatri puhvetis ning Schein, kes ootas oma abikaasat, näitlejat Ingrid Thulini, üritas nutvat Anderssoni lohutada. Ta küsis, kelle pärast Bergman ta maha jättis.
„Ta on pianist. Ta nimi on Käbi Laretei.“
Schein, kes oli palju aastaid tagasi Lareteisse armunud ja saanud kogeda, kuidas naine ta välja praakis, võis nüüd Anderssoni rahustada.
„Ma tunnen seda naist. Nüüd läks Ingmar omadega orki. Ta tuleb varsti sinu juurde tagasi.“
Kuid selles enesekindel Schein eksis.

Eestis sündinud ja alates 1940. aastast Rootsis paguluses elav Käbi Laretei ning tema abikaasa Gunnar Staern, Gävleborgi lääni orkestriühingu peadirigent, käisid vaatamas filmi „Seitsmes pitser“. Laretei oli nii liigutatud, et rääkis filmist terve kodutee. Ta ütles mehele, et tahaks Ingmar Bergmanile kirjutada ja teda tänada. „Tee seda,“ oli Gunnar Staern vastanud.

Kuid Laretei viivitas ja alles pärast seda, kui nad 1957. aasta sügisel Malmö linnateatris Beethoveni G-duuri kontserdi peaproovil kohtusid, alustasid nad kirjavahetust. Ja millised kirjad need olid! Alates esimestest kobavatest viisakusfraasidest kuni kirglike armutõotusteni, mida vürtsitasid oma nõrkuste ülestunnistused ning igatsus turvalisuse, läheduse ja üksmeele järele.

Sageli sisaldasid need sünget katset kirjeldada suhte nõrgemat lüli – Bergmani – ja abielu lõppemise ennustust. Kirjadest ilmneb ka Bergmani erakordne võime hoida nende emotsionaalsete ruumide uksed suletud, milles ta parajasti viibis. Nii õnnestus tal ühest kirglikust suhtest osa saades ja samas teist säilitades peenelt balansseerida.

Kohtusid kaks sarnase mõttelaadiga inimest. Mõlemal oli elus sama ülesanne – teenida kunsti. Kõik muu oli teisejärguline. Võiks arvata, et Laretei sobis Ingmar Bergmaniga nagu sukk ja saabas ning teatud mõttes see nii oligi. Bergman pääses südametunnistuse piinadest orjastatud ja mahajäetud naise pärast, kes kasvatab kodus lapsi. Kuid teisalt tekitas see armukadedust, kui ta nägi naise edu – Laretei lõikas sageli välismaal loorbereid ja oli imetlejatest ümbritsetud.

Esimestes kirjades 1958 kirjutas Laretei Bergmanile, et tempo on liiga kiire; et ta soovib teda pikkamisi tundma õppida. Bergman oli vihjanud, et tunneb huvi, kas ta oma abikaasat Gunnar Staerni armastab, kas ta on teda petnud ja kui privaatne ta söandab oma kirjades olla. Laretei vastas omalt poolt küsimustega, kas Bergman on abielus, on ta üksi. „Kas arvate, et janunen millegi järele, näiteks erootika järele, või olen tüdinud ja otsin seiklust?“ Laretei vastas, et ta armastab oma meest, kuid ta ei suuda iialgi olla truu millelegi muule kui vaid oma muusikale.

Tema saatuseks oli olla truudusetu, täpselt samuti nagu Bergman, kuid ta uskus täielikku aususesse. „Kui murrad truudust, pead suutma puhta südametunnistusega selle eest välja astuda.“ Lareteiga oli väga raske elada ja tema abielus puudus argipäev. Ta armastas üksindust ja vaikust maal. Ta ei teadnud, et Bergman oli olnud kolm korda abielus ja elas nüüd kokku Bibi Anderssoniga. Ta armastas Bergmani suud ja ta nukrat naeratust. Sel päeval, kui ta oma abielu enam taluda ei suuda, kavatses ta tulla päriselt tema juurde.

Detsembris jättis Käbi Laretei maha oma mehe ja kolmeaastase tütre Linda ning tuli Ingmar Bergmani juurde. Gunnas Staern kaebas naise hooramise ja abielutõotuse rikkumise eest kohtusse ning nõudis tütre hooldamise ainuõigust. Taas kord kutsuti kuulus režissöör kohtusse, et anda vande all tunnistust oma suhetest abielus naisega.

Laretei kirjeldab oma memuaarides, kuidas ta seisab 4. juunil 1959 koos abikaasa Gunnar Staerni ja Bergmaniga Gävle raekoja külmas ruumis. Bergman oli saanud kohtukutse nädal varem: „Küsitlus käsitleb teie suhet Käbi Sterniga [sic!].“ Nüüd seisid nad seal just nagu koolilapsed enne suulist eksamit ja üritasid hoida ülal mingit mõttetut vestlust, kirjutab Laretei raamatus „Otsekui tõlkes.“ Ruumi täitsid valu, must südametunnistus, süü, armastus ja kaastunne. Bergman ja Staern rääkisid muusikast ja teatrist – ühistest huvidest. Laretei oli vait.

Neid kutsuti ükshaaval küsitlusele. Laretei ei teadnud täpselt, mis teda ees ootab, kuid sõbrad olid talle öelnud, et esitatakse küsimusi abieluväliste suhete kohta. Ta vastas kogeledes ja punastades, et suhe Bergmaniga on kestnud kolm kuud.
Kui Bergman sisse kutsuti, jäi ta oma petetud mehega ooteruumi kahekesi. Naine nägi tema silmis valu ja temas tekkis soov meest kallistada. Ta tundis vajadust nutma puhkeda ja mehele sülle pugeda, kuid suutis end siiski ohjeldada.

Bergman pidi vande andma ja talle tuletati selle tähendust meelde. Seejärel jutustas ta kohtunik Göran von Postile, et tutvus Lareteiga kaks aastat tagasi ja nende intiimsuhe on kestnud poolteist aastat.
Kui kõik oli läbi ja nad koduteel autos istusid, küsis naine, mida ta neile ütles. „Rohkem kui aasta. Et asi kindel oleks,“ vastas Bergman. Ja nad naersid, tundes kergendust, et vähemasti see katsumus on lõppenud.

Thomas Sjöberg „INGMAR BERGMAN:Armastus, seks ja truudusetus“
Rootsi keelest tõlkinud Allar Sooneste, kirjastus Tänapäev