12
London, Glasgow ja Madrid, märts 1943

Talv oli läbi saamas. Mõni nädal varem pidid sakslased vastu võtma oma esimese suurema sõjalise lüüasaamise idarindel Stalingradi all. Sõja kulg, mis nõnda kaua oli sakslasi soosinud, kaldus nüüd aeglaselt ja valusalt uude suunda.

Kuid Glasgow’s oli Pedro – Garbo Agent 3 – avastanud midagi, mis võiks Abwehrile huvi pakkuda. Eelmise aasta kevadel oli ta sõbrunenud ühe RAF-i allohvitseriga, nõrga iseloomuga mehega, kel sageli rahast puudus kätte tuli. Ühel päeval Pedroga vesteldes juhtus allohvitser venetsueellasele näitama RAF-i lennukite tuvastamise käsiraamatut. Lendur muidugi ei teadnud, et Pedro on natside spioon, ning lasi tal voldikut lehitseda, kuigi see sisaldas kõigi Briti õhujõudude lennukite illustratsioone ja tehnilisi andmeid.

Väga huvitav, teatas Pedro, ning andis käsiraamatu mehele tagasi. Kas too oleks valmis selle maha müüma? Tegu oleks toreda suveniiriga. Allohvitser nõustus, kuid enne hinnas kokku leppimist arutas Pedro asja ka oma Londoni ülemuse – Garboga.
Garbo – ehk Alaric – teatas sellest oma pealikule Madridi, Kühlenthalile. Garbo ütles talle, et lubab Pedrol selle hankida, kui summa ei ületa 100 naela. Kas Kühlenthal oleks valmis nõnda palju maksma?

Ta sai kinnitava vastuse. Abwehri arvates oli see RAF-i käsiraamatu eest mõistlik hind. Garbo saatis info Pedrole edasi. Oodake nüüd, vastas venetsueellane. Kui ma mehele 100 naela pakun, võib ta kahtlustama hakata ning mu motiivid küsimärgi alla seada. Parem oleks piirduda vaid naela või paariga. Garbo nõustus.
Viimaks oli allohvitser nõus voldikust loobuma kolme naela eest. Pedro sai selle endale ning saatis Londonisse Garbo kätte.

Garbole avaldas see muljet: agent tõestas oma ausust ja keeldus vastu võtmast suurt rahasummat, mida sakslased talle pakkusid. Seda meest saab usaldada. Garbo mainis ka oma sõnumites Madridi, et tema arvamus Agendi 3 kohta on paranenud. Sakslased nõustusid. Ka neile avaldas see muljet, mitte vaid Agent 3, vaid ka Garbo, kes ühtlasi oma ausust kinnitas.

Nüüd, mil voldik Londonis Garbo käes oli, ootas lahendust küsimus, kuidas see Madridi toimetada. Otsustati, et parim variant oleks see koogi sisse küpsetatult teele saata. Proua Gerbers – Lesk – kuulus nüüd samuti võrgustikku ning töötas Garbo koduabilisena. Vaene naine oli peale abikaasa surma pennituks jäänud ning saatis Garbole mõne nädala eest südantlõhestava abipalve. Garbo reisis Liverpooli ning tõi ta endaga koos Londonisse ning palkas ta omale koduabiliseks: ta võis naist piisavalt usaldada, et teda oma koduseinte vahele lasta.

Naine aitas nüüd Garbo majapidamist korraldada ning hoolitses tema naise ja kahe tillukese lapse eest, kuid leidis aega ka koogi küpsetamiseks, mille sees RAF-i käsiraamat rasvakindlasse paberisse mässitult teele pidi minema. Garbo ise kirjutas šokolaadiglasuuriga koogi peale „Palju õnne, Odette!“. Paki sisse pani ta preili Odette da Conceição nimele adresseeritud kirja; tegu pidi olema sünnipäevakingiga, mille üks madrus oma Lissabonis elavale sõbrannale saadab. Ridade vahele kirjutas ta nähtamatu tindiga sakslastele sõnumi: 

Koogi sees on raamat lennunduse kohta, mille [Agent] Kolm [Pedro] hankis … Koogi valmistas minu soovil Lesk ning glasuurkirja kandsin ise peale. Pidin kasutama mitut normeeritud toiduainet, kuid ei kõhelnud neid õilsal eesmärgil loovutamast … Kui see reisi vältel kõvaks ei lähe, siis peaks igati suupärane olema. Loodetavasti oskate Lese kokakunsti hinnata. Head isu!

Mõne aja pärast saabus kook Lissaboni kaudu Madridi. Kühlenthal oli paki sisu üle rõõmus. Üldse oli ta oma Londoni agendi tegevusega aina rohkem rahul ning tolle ajuti kummaline käitumine lisas tema suurepärastele luureandmetele isegi teatud võlu. Kühlenthal sai end igatahes heas valguses näidata ning jutustas oma spioonist uhkusega ka ülemustele.

Koguni Abwehri juht admiral Canaris sai koogist kuulda. Sõja ajal külastas ta korduvalt Hispaaniat. Ka tol korral viibis ta Madridis ja kohtus Abwehri keskuses luureohvitseridega, kes kõik üritasid ülemust lõbustada lugudega oma agentidest. Õhtu täheks sai siiski Kühlenthal, kes jutustas oma mehest Londonis: Alaricist, Arabeli võrgustiku ninamehest. Alaric pole ainult spioon, rääkis ta Canarisele, vaid ka kondiiter. Kuigi tema postiga saadetud koogid pole vahest kõige maitsvamad, on nende täidis kõrgemat sorti. Too lugu levis Abwehris laialt ning jõudis korduvalt Bletchley dekodeeritud sõnumite kaudu ka brittideni.

Londonis luges Harris Abwehri sõnumeid suure huviga ning jälgis, kuidas ta Garbo kaudu asjad soovitud suunas liikuma pani, sakslastele edastas ning siis nende kommentaaride kaudu reaktsioonidega tutvus. Kühlenthal oli kõige lähemal tema isiklikule vaenlasele: Pujoli teisele spioonihaldajale, tema sakslasest kontrollijale. Nagu Harris, oli temagi pooleldi juut, kuid töötas siiski režiimi nimel, mis sadu tuhandeid juute mõrvas. Berliinis suhtuti temasse endiselt ebalevalt ja juudiveri mängis siin olulist rolli; mõned Abwehri vastuluureosakonna mehed kahtlustasid, et ta võib Briti luurega koostööd teha.

RAF-i voldik oli küll ehtne, kuid ei sisaldanud kõige uuemat informatsiooni, sest oli mitu kuud aegunud. Tegelikult oli see identne teise sarnase käsiraamatuga, mis brittide arust mõne kuu eest Põhja-Aafrika sõjakäigu ajal sakslaste kätte langes.
Tegelikult söötsid britid vaenlasele ette infot, mida nood juba teadsid. Neil polnud ka mingit vajadust Kühlenthali enda poolele meelitada. Tema enda pingutuste ja eksimuste hinnaga sai temast tänu Garbole MI5 hääletoru Saksa luure südames.

"Spioon 29 nimega", Ajakirjade Kirjastus 2014

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid