50 aastat tagasi tehti film „Põrgupõhja uus Vanapagan“, mille peale kinokomitee esimees ütles: „Mis Peetrus ja taevas, mis Vanapagan ja põrgu, mis lollus see üldse on?“

28. detsembri „Mnemoturniiris“ küsis Jaak Valdre järgmise küsimuse: „1964. aastal filmiti „Põrgupõhja uut Vanapaganat“. Matusestseen võeti üles Pilistvere surnuaial. Muidugi oli inimestel väga suur huvi filmivõtete vastu. Nad tundsid kohe ühe hauakaevajana ära Hugo Lauri. „Seda meest me teame, see on Hugo Laur, aga ülejäänud kolm on kohalikud joodikud,“ kõlas kommentaar. Kes olid ülejäänud kolm hauakaevajat tegelikult? Tarkade Klubi arvas ära kõik kolm näitlejat: Ants Jõgi, Ervin Abel ja Einari koppel.

"Põrgupõhja uus Vanapagan" on Anton Hansen Tammsaare samanimelise romaani ekraniseering. Peetrus keelitab Vanapaganat maa peale minema, et proovida, kas ta võib seal inimese kombel õndsaks saada. Vanapagan kuulab hoolega Peetruse õpetusi, kuid õndsaks saamine maa peal käib tal üle jõu, ükskõik kui palju ta oma karujõuga tööd teeb. Vanapagana lapsemeelset mõistust ja vankumatut usku töö ja kuulekuse läbi õndsaks saada kasutab ära omakasupüüdlik Kaval-Ants.

Eesti Filmi Andmebaasis on filmi saamisloost ja võtetest kirjutatud järgmist.

Filmi saamisloost

Käsikirja kaitsmine Üleliidulises Riiklikus Kinematograafia Instituudis
Filmistsenaarium "Maa peal" oli Jüri Müüri ja Gennadi Kaleda diplomitöö Üleliidulises Riiklikus Kinematograafia Instituudis juba septembris 1959. Esimesele variandile järgnesid teine ja kolmaski stsenaariumi variant ja 24. märtsil 1960 oli Moskva kinoinstituudi aulas repertuaarinõukogu istungil diplomandide Müüri ja Kaleda käsikirja kaitsmine.

Kaitsmine õnnestus, aga Tallinnfilmi stuudio direktor käivitas hoopis "Ühe küla mehed", millest sai Müüri diplomitöö ja koostöö algus Griša Kromanoviga, kes tuli 1963. aastal ka "Põrgupõhja" - filmi kaasrežissööriks.

Valmis filmi üleandmine Moskva Kinokomitees oli juba hoopis midagi muud kui käsikirja kaitsmine VGIKis. Komitee esimees Romanov oli näost sinine ja mõmises ehmunult, et mis Peetrus ja taevas, mis Vanapagan ja põrgu, mis lollus see üldse on? Eestlased püüdsid seletada, et ikkagi neile tähtis klassika. Romanov pahvatas mõnitavalt: "Klassika? Tolstoi on klassika, aga Tammsaare - kah mõni klassika!".
Säde, E. (2009). Uus Vanapagan Mulgimaalt. Sirp, 16. jaan.

Režissöörid Jüri Müür ja Grigori Kromanov oma filmist

Töö filmimisel oli huvitav. Suurimad mured, kahtlused ja otsingud käisid seda rada, kuidas tabada ja säilitada filmis Tammsaare teose vaimu, tema sügavat pilku, filosoofiat. "Põrgupõhja uus Vanapagan" on ju äärmiselt komplitseeritud teos, siin on läbi põimunud ürgne realism, grotesk, allegooria ja satiir. Kõigil sündmustel on suur tähenduslikkus ja mastaap...
Kui aga meiegi filmis on midagi õnnestunut, siis on kõigepealt "süüdi" Tammsaare, sest aluseks filmile jääb ikkagi kirjandus ja kirjaniku suur mõte.
Kromanov, G., Müür, J. (1964). Mis on valmis, teoksil, kavas. Sirp ja Vasar, 15. mai.

Põrgupõhja talu

Meenutab Ain Erik, kes 1963. aastal oli Suure-Jaani Metsamajandis metsakasutuse vaneminsener:
"1963. aasta kevadel pöördusid filmigrupi "Maa peal" esindajad minu poole sooviga leida välisvõteteks sobivaid paiku... Viimaseks tutvustuseks jätsin kaitsealuse näidismetsa Kabala metskonnas ja see vaimustas filmimehi kohe.

Ürgse väljanägemisega kuusiku servale kerkisidki Põrgupõhja talu rehielamu, ait, laut ja kooguga kaev. Hoonestus oli piiratud roigasaiaga. Et ehitised oleks loomutruud, toodi külast osadena kohale vanad väikehooned ja nende seinapalgid laoti uuesti üles. Katused kaeti vanade õlgkatustega...
Võtete lõppemise järel hilissügisel oli filmijatel kohustus võtteplats korda teha, see tähendab likvideerida kõik sinna hoolega ehitatu. Mul hakkas sellest Põrgupõhja metsatalust kahju.

Pöördusin metsamajandi nimel Eesti NSV Ülemnõukogu poole palvega säilitada filmidekoratsioon ja anda see tasuta Suure-Jaani metsamajandi bilanssi. Kompleks maksis 63 00 rubla. Avaldus rahuldati ja hooned jäid püsti. Sellest Tõrvaaugu eliitmetsas paiknevast Põrgupõhja filmitalust sai 15 aastaks kultuuriobjekt, mida käis uudistamas rohkesti huvilisi. Lõpuks tuli hooned siiski likvideerida, sest need hakkasid lootusetult lagunema.

Puhastatud platsile ehitas Kabala metskond puhkekohana moodsama Vanapagana majakese, mille seintel on fotod ja lood sellest Eesti filmiajalooga seotud paigast.
Filmi Kaval-Antsu maja ehitati Lõhavere mõisapargi kõrvale lagedale väljale. Kvaliteetsest saematerjalist ehitis pandi aga filmimise lõpus põlema ja maha see põleski. Osa võtteid tehti Lõhavere haigla keskküttekorstna otsast."
Erik, A. (2009). Vanapagan tegutses Suure-Jaani ümbruses. Sakala, 9. dets, lk 6.

Liasks Tõrvaaugule toimusid välivõtted juba mainitud Pilistvere surnuaial, Lõhavere mõisas Viljandimaal ja Valgejõel Kuusalu vallas Harjumaal. Sisevõtted tehti Tallinnfilmi ja Lenfilmi paviljonides ning Moskva Populaarteaduslike Filmide Keskstuudio zooloogilises baasis.

Filmiloomad

Põrgupõhja Jürkal peab "tapmiseks" olema päris karu. Taltsutajad oma karusid ei andnud. "Durovi nurgake" Moskvas ütles ära. "Zootsentr" samuti. Riikliku tsirkuse karudest oli osa külalisreisidel välismaal...

Lõpuks sai V. Bobossova kokkuleppele Moskva Populaarteaduslike Filmide Keskstuudio zooloogilise baasiga. Filmigrupp sõitis Moskvasse, sest karu Eesti metsa siiski ei lastud.
Parem polnud lugu Tallinna Loomaaiast saadud karujõmpsikate Ruslana ja Ludmillaga. Nende kuuajaline ekspeditsioonis viibimine nõudis kõigilt pikka meelt ja suurt kannatust. /---/
Kust võtta Jürka matusteks kaht ehtsat hobusekronu? /---/ Hädast aitas välja Rakvere rebasefarm...

Lark, L. (1963). Filmidirektor Veronika Bobossova. Nõukogude Naine, nr 11, lk 18-19.

Kassidega oli lugu kõige hullem. Eelkõige seepärast, et neil on küüned. Teiseks: kokku kuus kassi katkestasid keset võtet ilma igasuguse hoiatuseta lepingu Tallinnfilmiga, loobusid saadaolevast honorarist (piimakausist) ja tegid minekut. /---/ Alatasa käis üks kassijaht. Umbes kahekümnenda kassiga õnnestus filmimine.

Ebatavalistest võtetest oli film rikas. Tuli kasutada paljude spetsialistide abi. Nii oli Noor-Antsu uputamise stseeni filmimisel hädatarvilik vetelpäästjate kohalolek. /---/ Kaval-Antsu talu põletamise juures olid kaasatud Suure-Jaani ja Viljandi tuletõrjujad, kes pidevale valvelolekule lisaks esinesid ka kaadris.
Ojamaa, P. (1964). Kui ehitati Põrgupõhjat. Noorte Hääl, 17. juuni.

Enne kui film esilinastus Tallinna kinodes, näidati seda Suure-Jaani rahvale.