„Spioon 29 nimega“: Saksamaa ja Briti topeltagent sai mõlema riigi ordeni. 2. katkend

Ajal, kui topeltagentide teema on kuum, muutuvad aktuaalsemaks ka mineviku värvikad luurajad. „Spioon 29 nimega“ on kaasahaarav lugu Juan Pujolist, Teise maailmasõja erakordseimast topeltagendist, keda on pärjatud nii Saksamaa Raudristi kui ka Briti Impeeriumi ordeniga.
Jason Webster heidab valgust Pujoli karismaatilisele iseloomule ja vürtsitab tema kummalist kelmiromaani meenutavat elulugu kirjeldustega Bletchley dekodeerimisoperatsioonist ja MI5 telgitagustest.

8
Idarinne, lõunasektor, 25. detsember 1941

Oli esimene jõulupüha. Bletchley Parkis alustasid Mavis Lever ja Dilly Knox esimeste dekodeeritud Abwehri sõnumite saatmist Bristow’le, Philbyle ja teistele Briti luureteenistujatele. Nõukogude Liidust, Londonist ja Briti saartest kaugel toimusid samal ajal sõja seni raevukaimad lahingud ning idarinde lõunatipus jäätunud Aasovi mere kaldal langes temperatuur 40 miinuskraadi alla. Seal ootasid SS-i väed, kelle lahingutegevust Pujoli lood hiljem oluliselt mõjutavad, lõunasöögile erikülalist, kes Berliinist sinna lendas, et koos oma eliitvägedega võitu tähistada. 

Oma poiste seas, kelle hulka kuulus ka Jochen Peiper, tunti nende külalist Kuningas Heinrichi nime all – K. H. –, Saksamaa esimese kuninga taaskehastus. Teised viitasid talle ametliku tiitli kohaselt: Reichsführer-SS Heinrich Himmler. Suve ja sügise pealetungid olid lõppenud ja Nõukogude Liidust olid vallutatud ulatuslikud alad. Põhja pool oli Moskvagi mõne nädala eest nende käeulatuses ning lõuna pool haarasid nad ajutiselt enda kätte Rostovi Doni ääres. Nõukogude väed tungisid peale ning ajasid nad linnast välja, lääne poole Taganrogi, Tšehhovi sünnipaika. Kevadesula toob kaasa sakslaste uue pealetungi. Peagi liiguvad nad taas Kaukasuse poole, mille mineraali- ja naftavarusid Reichi jaoks nõnda tähtsateks peeti. 

Tingimused eesliinil olid viimaste nädalate kestel halvenenud: norme vähendati 150 grammi toiduaineteni päevas. Kuid talvepeakorteris ei koonerdatud, sest sooviti külalisele pakkuda parimat võimalikku jõulueinet. SS-is oli mitu osakonda, mis tegutsesid eesliinivägedena, koonduslaagri ohvitseridena ja hukkamissalkadena. Kuid ka natside eliitväes peeti üht üksust teistest kõrgemaks, privileegidega tuumikkorpuseks: mehed, kelle väeosa oli Leibstandarte Adolf Hitler – LAH* –, tundsid uhkust, kandes oma mundril füüreri enda nime, kelle elu nad kaitsma pidid. Just see üksus seisis natsipartei tipptegelastele kõige lähemal.

Kuigi Jochen Peiper oli pidanud läbi elama mitu brutaalset kogemust, näis tema nägu endiselt poisilik tagasikammitud blondide juuste, roosade põskede, paksude kulmude, kahvatute silmade, pika sirge nina ja poolituva lõuaotsaga. Päev, mil Hitler võimule tõusis, 30. jaanuar 1933, oli ühtlasi Peiperi kaheksateistkümnes sünnipäev. Mõni nädal hiljem liitus ta SS-iga. Ohvitseride väljaõppeprogramm oli kurikuulus: räägiti, et kutsealune peab liikumatult paigal seisma ka siis, kui tema kiivri peal plahvatab granaat. See ei vastanud tõele, kuid polnud ka läbinisti vale: osa, mis puudutas vajaminevat pühendumist, käskude vastuvaidlematut täitmist ning vankumatust haavatasaamisel ja surmaga silmitsi seismisel. Wehrmachti – tavaliste Saksa relvajõudude – ohvitserid võisid Relva-SS-i sõdurite meetodite ja kõrge langemisprotsendi peale küll kulmu kortsutada, kuid Peiperi ja tema kamraadide hooleks jäi sõja Weltanschauung ehk maailmavaateline külg, seega Reichi unistuse ülesehitamine. Nemad kehastasid uut Teutooni Rüütliordut, nad olid mehed, kes ühel päeval Valhalla saalides meenutavad kõiki peetud lahinguid ning Saksamaa eest toodud ohvreid.

Peiper polnud tavaline LAH-i sõdur. Juba enne sõda, nagu ka lahingute esimeste aastate kestel, oli ta teeninud Himmleri enda adjutandina ning Reichsfürher oli toda särava taibuga, kuulekat ja ideoloogiavallas kirglikku noormeest kõrgelt hindama hakanud. Kirjades nimetas ta teda „mu kulla Jochen“. Peiper abiellus Sigurd Hinricheniga, kes oli üks Himmleri sekretäre ning kuulus Himmleri armukese Hedwig Potthasti ja asetäitja Reinhard Heydrichi parimate sõprade hulka.

Himmleri juures töötada – sellest uhkem oleks vaid Hitleri adjutandina teenimine. Kuid Peiper oli juba poisist peale sõdurielu ihanud, saades innustust oma isa sõjajuttudest, kes kunagi keiserlikus armees ohvitserina teenis. Himmler lubas oma adjutandil ajutiselt LAHiga liituda, kui Prantsusmaad vallutati. Kuid nüüd oli Peiper juba kuude kaupa idarindel viibinud ja tõestanud nõnda, et pole ainult staabiohvitser, vaid suudab ka võidelda ja mehi juhtida. Ülemused olid temaga rahul. Hauptsturmführer Joachim Peiper – sõpradele Jochen – oli vaid 26-aastane, kuid juba kapteni aukraadis ning autasustatud esimese klassi Raudristiga.

Nüüd olid jõulud. Tema naine Sigi ootas nende teist last ning peagi algab uus aasta, kus 1941. aasta ebaõnnestumised seljataha jäetakse. Nad polnud Moskvat vallutanud, aga kui vene talv läbi saab, ründavad nad taas.
Neil on Himmlerile midagi tähtsat teatada.

Heinz Seetzen juhtis eesliinivägedele järgnevate SS-i hävituspataljonide allüksust Einsatzkommando 10a. Talveks oli ta majutatud LAH-i lähedale ning kuni lahingud jätkusid, oli tal ja tema meestel palju tööd. LAH oli neid vajadusel aidanud: tankitõrjekaevikud sobisid laipade matmiseks hästi. Seetzen kasutas oma töö juures üht uut masinat: veoautot, mida nimetati Gaswagen, kus väljalaskegaasid autokasti juhiti. Karjumine kostis ka väljapoole ning veoauto pidi linna ümbruses paar kilomeetrit ringi sõitma, enne kui kõik kastis olijad ära surid, kuid Taganrogi naastes oli töö tehtud ning üldiselt oli see Seetzeni meestele stressivabam meetod kui mahalaskmiste korraldamine. Sel viisil oli jõutud juba tuhandeid tappa: kommunistliku partei liikmeid, vaimuhaigeid ning mõistagi juute. Seda tahetigi Himmlerile saabumise järel teatada: tänu Gaswagen’ile on Taganrog nüüd Judenfrei – täielikult juudivaba.

Peiper nägi Himmlerit viimati hilissuvel. Ta teadis, et Reichsfürher võib paluda tal adjutandiks naasta. Nad said hästi läbi ning temani jõudsid kuuldused, et tema asendaja pole oma kohustustega kõige paremini toime tulnud. Ta nautis sõdurielu, kuid Himmleri kõrval nägi riigivalitsemist oma silmaga pealt. Ta oli põhjalikult tuttav Reichsführeri plaanidega rahvusvahelise juutluse ja kommunismi vastu võitlemisel ning nõnda sai see Berliini keskklassi perekonnast pärit poiss ka maailmas ringi reisida, mis muidu poleks vahest õnnestunud: ta oli juba osalenud ametlikel visiitidel Prantsusmaale, Kreekasse, Norrasse, Itaaliasse ja Hispaaniasse. Franco oli neile Madridis härjavõitlust näidanud, enne kui Himmleri kaaskond Barcelonasse siirdus. Nad külastasid seal mägedes asuvat kloostrit nimega Montserrat. Himmleri üks kirg oli muistsete pühade reliikviate otsimine ning ta lootis sealt leida viiteid Püha Graali asukohale.

Nüüd levisid jutud, et aeg on oma tegevuses uus lehekülg pöörata. Lisaks Gaswagen’ile võetakse kasutusele muidki, veel suuremaid masinaid, mis tuhandete meeste töö ära teevad. Heydrich pannakse selle eest vastutama. Nende võetud lõppeesmärkidele jõudmine on vaid aja küsimus.
Peiper võttis rivis oma koha sisse, valmis oma pealikku ja mentorit tervitama.
Saluut: Heil Hitler. Käed kõrgele ette sirutatud.
Himmler peatub tema ees, kitsas suu, vaevumärgatav lõug, mustad silmad, mis maailma endiselt ümmarguste prillide tagant uurivad.
Ta naeratab.
„Mu kulla Jochen.“

---------------------------------------------------------------
* Hiljem kandis see nime Leibstandarte SS Adolf Hitler, LSSAH. Lihtsuse huvides viitan sellele raamatus läbivalt kui LAH-le.

"Spioon 29 nimega", Ajakirjade Kirjastus 2014