Toomas Paul: "Pühad jäävad oma kohale, kuigi nende tähendus võib totaalselt teiseneda."
Rütm paneb asjad paika ja laseb elul rahulikult kulgeda, kui me teame, mis järgneb. Sügise saabudes hakkame mõtlema jõuludele, heldinult lapsepõlve jõule meenutades. Jõulud korduvad igal aastal jälle, ent igal aastal on ootus uus.
Juba selles ootuses on rohkesti meeldivat. Pühadekaartide kirjutamine on tore töö: mõtled ükshaaval kõikidele oma sõpradele ja kaugel viibivatele kallitele ning saadad neile teele oma parimad soovid.
Muidugi, praegu võib tigupostiga saadetavad kaardid kirjutamata jätta ning õigel päeval hiireklikiga läkitada e-kaardi. Või SMS-i. Ja lapsed ei pea enam jõulukinkidest unistama, sest mitu kuud on aknal sussid, kuhu päkapikud panevad igaks hommikuks midagi head.
Meie aega iseloomustab kohene rahuldus. Esiisad igatsesid, et jõuaks kätte pühad, mil ometi saab „oma käega ossi võtta“. Külluseühiskonnas ei ole vaja midagi oodata. Pürotehnika on vabamüügis ja nii algab aastavahetuse ilutulestik rikaste elurajoonides nädalaid varem.
Kultuuri üks iseloomulik tahk on pühad. Läbi ajaloo on just pühad andnud võimaluse säilitada ja anda rühma püsimiseks vajalikku. Iisraeli rahva paasapühad muutsid uuesti elavaks pääsemise Egiptuse orjapõlvest – paasatallel, hapnemata leibadel ja mõrurohtudel, söömisel kingad jalas ja vöö vööl oli samasugune samastumise funktsioon, nagu on hantide karupeiede tantsudel ja lauludel.
Kuid miks iseloomustavad kultuuri just pühad? Samal põhjusel, miks inimese vaimset taset ei iseloomusta niivõrd tema komistamised ja nõrkused kui ta parimad hetked ja suurimad saavutused. Vajakajäämisi võivad vabandada viletsad olud, nõrkusehetked ja nii edasi. Aga see, mida mingil ajastul peetakse pühaks ja kuidas seda tähistatakse, on selle aja ideaalide tipp.
Muiste olid pühad kui aken teise ilma, nii minevikku kui ka tulevikku. Teatud ajaks jäeti argimured ja askeldused kõrvale ning tehti vaimus kaasa arhetüüpiline. Omadussõna püha käis algselt sakraalsfääri kohta, tähistades vastandit argisele, seda, mis on täis jumalikku väge, mis on ülem igapäevasest. Teatud päevad või ajad said iseloomustuseks nime „püha“, mil oli keelatud töö üldse või siis mõni konkreetne tegevus ning mil toimetati midagi just sellele päevale eriomast, mida mõnel teisel ajal ei saanud või ei tohtinudki teha. Toomapäevaks pidi tare koristatud olema. Paastuajal loobuti lihast, et alles ülestõusmispühadel, „lihavõttel“, taas liharoogi nautida.
Nõukogude ajal oli põhjust protestimeelest minna kord aastas, just jõuluõhtul, massiliselt kirikusse, pakast ja „pagaripoisse“ trotsides. See oli tolle õhtu võlu.
Nüüd pakub kirikuskäik pinget üpris vähestele ja sedagi suuresti nostalgia tõttu. Piltlikult: kirikus kuulutatav jõuluevangeelium on nagu kuusekäbi kuukinga oksal.
Pühad jäävad oma kohale, kuigi nende tähendus võib totaalselt teiseneda. Kui palju on neid, kes teavad, et jaanipäev on Ristija Johannese sünnipäev?
Jõulud oma välise kombestiku poolest ei erine nääridest. Kuused, küünlad ja kard, kingid ja kaardid, verivorstid ja piparkoogid on samasugused. Noh, praegu on kvaliteetsemad, sest ei pea enam ise kodus tegema, vaid saab poest osta. Kui miski on praegu uus, siis on see kasvanud sotsiaalne surve olla tasemel ning sellest sugenev jõulustress. Mõnel on tülpimus peal juba enne riigipühade kättejõudmist.
Pühade pühadus peitub sisus. Kristlase jaoks olid – ja on – jõulud kirikuaasta pühade tsükli orgaaniline osa. Inkarnatsioon, Jumala inimlapseks sündimine on esimene samm lunastamise teel, eeldus kõigile järgnevatele sündmustele Jeesus Kristuse maapealses elus. Kulminatsioon, suurim püha on ülestõusmispüha – surma üle saavutatud võidule kaasaelamine.
Kõiki Jeesuse elu sündmusi korraga meelde tuletada oleks küll korrektne, kuid see valgub liiga laiali. Arukas on keskenduda kord aastas ühele, kord teisele tähtsale ajahetkele Lunastaja elus. Lahutada mõttes ja tunnetes tervik osadeks, et järjepanu mingile ühele seigale kaasa elada.
Pole parata, ühestainsast kui tahes kaunist killust eriti palju kasu loota ei ole. Ent kirikupühade ringiga kaasaelamine on lõpmata suure sisemise rikkuse allikas sellele, kes üritab elada ristiinimesena. Me ühendame oma kaduva ja põgusa elu Jumala Poja omaga. Nii Kristuse sündimise kui ka lunastava ristisurma meeldetuletamine annab lootuse ja sügavuse dimensiooni.
Elukiri, detsember 2013
