Jaak Joala lapsepõlvesuved Pärnus: Pärnust Tallinna on kaks sentimeetrit

Legendaarne laulja Jaak Joala veetis lapsepõlvesuved Pärnus. Karja tänav 19 maja hoovis käis koos kümmekond last. See hoov oli tõeline hoov, kinnine, nagu olema peab. Suvel ja koolivaheaegadel toodi Jaak Pärnusse just sinna majja vanaema ja vanaisa hoida.

See oli laste jaoks nagu omaette pühapäev. Mängukaaslastel oli tahtmist ja lusti ka Jaagu esimesi lauluviise kuulda. Juhtus ka niisugune seik, et kord istus väike Jaak väsinud purjutaja ees asfaldil maas, liigutuspisaratest märg nägu üles pööratud ja kordas, et laula veel, onu...

Kui kaugel on Tallinn Pärnust?

Mängukaaslased Aino, Katri ja Jaak mõtlesid koos välja mänge, mida tagantjärele mõeldes oleks võimatu mängida. Aga nemad mängisid. Ükskord läksid Jaak ja Katri vaidlema, kui palju maad on Pärnust Tallinna. Jaak ütles kindlalt, et Tallinna on 2 sentimeetrit ja see on täitsa kindel, et just niipalju. Katri ütles, et ei ole, ikka kaks kilomeetrit on. Aino kuulas pealt ja naeris seda püha usku Katri ja Jaagu silmades. Kui Katri sai vanematelt teada, et Tallinna on 130 kilomeetrit, oli ta uhke, et tema oli tõele lähemal kui Jaak.

Lubas punase mütsi uuesti valgeks värvida

"Jaagul oli Tallinna vanaema, keda hüüdis vist mammaks, ja Pärnu vanaema," räägib Katri. "Jaagu Pärnu vanaema, tädi Joala, oli range naine. Ametilt oli ta õmbleja. Ükskord tuli Jaak õue, punane müts peas, ise maruvihane. Ta ütles, et Tallinna vanaema oli kudunud talle valge mütsi, aga Pärnu vanaema arvas, et valge müts läheb ruttu mustaks ja värvis selle punaseks.
"Kui Tallinna lähen, värvin mütsi jälle valgeks," tõotas Jaak.
Ükskord läksid lapsed koos Jaagu isaga randa. Jaak tahtis, et talle ostetaks jäätist. Aga isa Arno ei ostnud. Ja Jaak istus oma valgete pükstega protesti märgiks otse poriloiku.

Mähkmetes Jaak isa
Arno ja ema Helgi Ridamäega, kes oli muusikateadlane.

107%;font-family:"Calibri","sans-serif";mso-ascii-theme-font:minor-latin;
mso-fareast-font-family:Calibri;mso-fareast-theme-font:minor-latin;mso-hansi-theme-font:
minor-latin;mso-bidi-font-family:"Times New Roman";mso-bidi-theme-font:minor-bidi;
mso-ansi-language:ET;mso-fareast-language:EN-US;mso-bidi-language:AR-SA'>Väiksel
fotol on nelja-aastane Jaak koos vanaisa Juhani, vanaema Hilda ja isa Arnoga Pärnus
Koidula platsil.

Hääleliselt koloriitne maja

Pärnus Karja tänav 19 majas elas värvikas seltskond. Proviisor, advokaat, dirigent-maestro, kelle abikaasa oli ooperilaulja. Fantastiline maja ja ainuüksi hääleliselt koloriitne. Jaagu isa Arno Joala, kes Pärnus suvitas, laulis hommikuti häält lahti. Tema õppis sel ajal konservatooriumis. Ja kui Arno lauluharjutused lõpetas, tegi sama dirigendiproua, kes oli sel ajal olnud muusikalavastustega seotud. Ja lõpuks hakati flööti mängima. Juhtus, et sõbrad kutsusid läbi lahtise akna Jaaku õue mängima, aga Jaak tuli aknale ja ütles: "Ma ei saa, isa käsib flööti mängida."
Arno Joala oli ilus tume mees ja laulis laste arvates ilusasti nagu itaallane. Temal juhtus vist midagi häälepaeltega. Lauljat temast ei saanud, küll aga sai poeg Jaagust ja veel missugune!

Isa õppis laulmist, poeg mitte

"Õppisin Ott Raukase ja hiljem Tiit Kuusiku juures. Vahepeal, kui hääl haigeks jäi, õppisin ka orkestri juhtimist," on rääkinud Arno Joala. "Mina olen laulmist ikka õppinud, aga poeg Jaak on isehakanud laulja. Minu viimane lauluõpetaja oli Aleksander Arder. Vene valitsus keelas laulmise ära, mind tehti kodanlikuks natsionalistiks. Ja õigesti tegid. Ma olen kogu elu just see olnud... Teenisin ka Saksa sõjaväes ja eks Jaak kannatas hiljemgi selle tõttu, et papa oli paha mees." Aga hiljem sai Arno Joalast tuntud selgeltnägija ja tervendaja.

mso-ascii-theme-font:minor-latin;mso-fareast-font-family:Calibri;mso-fareast-theme-font:
minor-latin;mso-hansi-theme-font:minor-latin;mso-bidi-font-family:"Times New Roman";
mso-bidi-theme-font:minor-bidi;mso-ansi-language:ET;mso-fareast-language:EN-US;
mso-bidi-language:AR-SA'>Jaagu lasteIas mängis orkester erinevate lapsjuhtidega,
kel oli rohkem rütmitunnet. Orkestrijuhid olid kolm tüdrukut ja Jaak. Seekord juhatab
Aino, Jaak on paremalt esimene.

Juhan Joala kuuris leidus kõike

Karja tänava hoovipealses majas elas üks vana mees. See oli Katri vanaisa, kes nägi välja nagu Nõukogude loodusteadlane Mitšurin, väärika olekuga, vaikne, kaabuga ja askeldas oma taimede keskel. Tõeline vanaisa sümbol. Ta tegi lastele mänguasju ja õpetas kurni mängima.
Jaagu vanaisa Juhan Joala ehk laste jaoks onu Joala oli ametilt autojuht ja sündinud nagu headusepassiga. Maja lapsed ja isegi täiskasvanud käisid tema juures abi saamas. Juhan Joala juures kuuris leidus ju kõike.
Katri, Aino ja Jaak ehitasid kuuri peale oma Villa Ortensia, kuhu sai minna nöörredeliga.
"Jaak oli väikese poisina romantiline, natuke õrn, armastas loomi ja nurus endale koera, kuni ta lõpuks selle ka sai. Aga ega ta meie vastu ikka ei saanud, kui me üle nööri kõrgust hüppasime," räägib Katri. "Jaak tegi küll kõik kaasa, aga meie hüppasime ikka kõrgemale."
Koos peeti ka Jaagu sünnipäeva. Klopiti võidu koogelmoogelit, kes saab enne vahule. Aga enne oli see otsas, kui valmis sai.

Jaagu jalgratas

Ükskord aastaid hiljem, kui Jaak jälle Pärnu tuli, nad enam ei mänginud liivakastimänge. Jaagul oli uhke kahe rattaga jalgratas, millega ta Karja tänaval ringi kihutama hakkas. "Anna meile ka sõita," nurusid sõbrad. Neil olid ju kolme rattaga "titekad". Aga Jaak oma ratast ei andnud ja sõbrad hakkasid tänitama: "Jaak, Viru kaak!" Aga ega nad sellepärast vihaseks ei jäänud - leppisid ära ja tegid ratastega võidusõitu.

Kolm sõbrapõlvkonda: lapsepõlves olid
sõbrad Katri ema ja Jaagu isa, siis Katri ja Jaak ning hiljem Katri poeg Siim (vasakul)
ja Jaagu poeg Janar.

"Jaak polnud tegelikult ka lapsena väiklane, vaid tore marakratt ja tore mängukaaslane. Ta ei muutunud tähtsaks ka kümne aasta pärast ja ka siis mitte, kui Jaak Joala oli juba nimi, keda teati," räägib Katri.

Ei olnud uhke

Sellepärast vihastavadki Katrit alati jutud, et Jaak Joala oli ennast täis ja uhke. "Me käisime abikaasaga Tartu lauluväljakul Jaak Joala kontserdil. Pärast kontserti nägi Jaak mind ja kutsus raadio bussi, mis seal kõrval seisis. Rääkisime nagu vanad sõbrad kunagi. Nagu poleks vahepeal neid aastaid olnudki. Ja kui ma bussist välja astusin, oh oleks sa seda näinud - inimesed läksid kohe kahte lehte laiali ja mina astusin Jaak Joala aupaistel nagu mõni kuninganna, väljavalitu, kellele anti teed."

Hea vene keel

Paar asja on Katril veel meelde jäänud. Et Jaagul oli keskkooli ajal vene keeles suvetöö. Aga kui Jaak Venemaale laulma läks, rääkis ta väga hästi vene keelt ja laulis üsna kerge aktsendiga." Katri on vene filoloog ja sellepärast teab. "Ja mida ma veel tähele panin - Jaak oli lapsena blond, aga pärast sõjaväge, kus ta pea paljaks aeti, oli Jaak tumemust."
Kui Jaak Joalal tuli osa võtta Sopoti lauluvõistlusest, otsiti talle Estonia teatri kostüümilaost muhu rahvariided. Moskvas aga öeldi: "Tolko tšornõi kostjum", ainult must ülikond.
Sulev Nõmmiku kolmiklavastuses "West Side Story", "Hello, Dolly!" ja "Oklahoma" mängis Jaak "Weat Side Story's" Tony rolli.
Sirje Puura oli Maria. "Jaak Joala oli sel ajal juba teada-tuntud kuju, mis aga ei välgatanud ilmaski tema silmades või et ma oleks märganud seda tema olekus," meenutab Sirje. "Jaak respekteeris meid igati ja oli laval veetlev partner. Me mängisime Jaaguga vähest aega veel teiseski Sulev Nõmmiku lavastuses "Suvitajad" Timmut ja Liinat. Aga kui kostüümidest juttu tuli, naljatas Jaak, et tema ei tea kostüümidest midagi, aga peaasi on see, et nad mulle murumütsi pähe ei pane. Jaak sobis väga hästi muusikali mängima. Selle avastas Sulev Nõmmik, kes ta teatrisse tõi.

Jaak, Estonia kostüümilao juhataja Hilja Normak ja kunstnik Agu Püüman.

Oleks sobinud näosaatesse

"Jaak oleks sobinud väga hästi ka näosaatesse," arvab Heli Lääts. "Kui Jaak Joala mul vahel paar korda tunnis käis, küsis ta ikka, kas ma laulan seda laulu nii, nagu Tom Jones või Engelbert Humperdinck. Jaak oskas neid lauljaid täpselt imiteerida. Mina ütlesin, et laula nagu Jaak Joala. Jaak Joala oli väga musikaalne laulja."

Jaak Joala enne Sopoti laulufestivalile sõitu tikandiga vestis, mille tegi Hilja Normak.