Adik Levin: "Minu arust on väga kurb, et mitmetel toitumisalastel seminaridel tsiteeritakse pidevalt ameeriklasi." Dr Levini tervisenõuanded 2. osa
Arst Adik Levin avaldas tänavu sügisel raamatu "Dr Levini tervisenõuanded. Tervisest ja toitumisest kogu perele". Teises raamatukatkendis ütleb doktor Levin, et kahjuks mitmetel toitumisalastel seminaridel tsiteeritakse pidevalt ameeriklasi. See, et ameeriklastel on tohutud ülekaalu-, rasvumus- jm terviseprobleemid, on ju laialdaselt teada.
1998. aastal õnnestus mul ühel konverentsil kuulata Aleksandr Jakovlevi, Nõukogude perestroika-aja üht tähtsamat ideoloogi. Tema rääkis, et on väga ohtlik, kui maailmas hakkab prevaleerima monokultuur, st et üks kultuur surub end peale ja muutub kõigi poolt kummardatavaks. See ei tähenda mitte ainult keelt, vaid ka elustiili ja toitumist.
Me ei peaks mitte üle võtma seda, mida mujal tehakse. Las ameeriklased söövad hamburgereid, kui nende riik seda lubab. Aga, armsad Eesti inimesed, see ei ole meie toit!
Eesti ja ka teised riigid peaksid järgima oma kultuuri ja oma toitumistraditsioone, mis on välja kujunenud aastatuhandete jooksul. Inimese seedetrakt ja immuunsüsteem on sellega kohanenud. Selleks et kohaneda uue kultuuriga, on vaja 1500–2000 aastat. 20 aastat rämpstoidu- ja burgerikogemust on selles plaanis köömes. Seega on need toidud meile vaat et kehavõõrad.
Minu arust on väga kurb, et mitmetel toitumisalastel seminaridel tsiteeritakse pidevalt ameeriklasi. Võib täitsa olla, et nad on tublid inimesed ja ajavad õiget asja, aga mina tahaksin alati selle peale küsida, et miks nad ei aita oma riigi inimesi?
See, et ameeriklastel on tohutud ülekaalu-, rasvumus- jm terviseprobleemid, on ju laialdaselt teada!
Me elame praegu väga huvitaval ajal. 2008. aastal oli meie kursusel 40. aastapäeva kokkutulek St. Peterburgis, kus saime kokku juba vanemate, pensionile jäänud arstidena. Paraku kandis kogu olemist päris minoorne õhkkond: räägiti haigustest, räägiti negatiivsetest muudatustest ühiskonnas.
Mina aga näen, et elu kulg ongi sinusoidne ja see on loomulik, et kui inimese eluiga pikeneb, siis inimene ka vananeb. Ja kui inimene vananeb, siis tulevad ka tahes-tahtmata haigused. Organismi vananemine on loodusepoolne protsess ja kuna eluiga on tõusnud, on ka üldine tervete inimeste osakaal muutunud.
Meie põlvkond on näinud, kuidas Gagarin lendas kosmosesse, kuidas meie ellu tuli televiisor, internet – see kõik on toimunud ühe inimpõlve jooksul! Sellesama põlvkonna elutingimused tsiviliseeritud maailmas on kõvasti paranenud. Vananev po pulatsioon toob omakorda kaasa muidugi rea probleeme. Aga kui me kasutame oma eluks vajalikke ehitusklotse – õhku ja toitu –, õigesti, siis saame ka vanas eas oma elu kvaliteeti parandada. Pange tähele: seda ei saa teha mitte meditsiin, vaid üksnes inimene ise.
Seega peab igaüks meist mõistma:
IGA INIMENE SAAB ENNAST ISE AIDATA!
Ravimid ja meditsiinitehnoloogia vs alternatiivid sellele
Tsiviliseeritud maailmas on võim tõenduspõhise meditsiini käes. Kui mõni meetod või tegevus ei ole tõenduspõhine, siis seatakse selle kasutegur kohe küsimärgi alla. Aga ometigi on olemas ka alternatiivne meditsiin, mis on aastatuhandeid edukalt toiminud – need on loodusravi, Hiina meditsiin, homöopaatia jms.
Tõenduspõhine meditsiin peab alternatiivset meditsiini enamasti teisejärguliseks või ebatõeseks, kohati isegi ohtlikuks. Aga vaatame seda protsessi lähemalt. Tõenduspõhises meditsiinis valitseb farmakoloogia. Farmakoloogia on justkui keelaja ja käskija ning arstkond on peaaegu täielikult seotud farmakoloogilise meditsiiniga. Elustiili soovitusi antakse suhteliselt vähe, samas kui näiteks mõne Idamaade meditsiini distsipliini puhul saab patsient arstilt paberilehe-retsepti just soovitustega pidada dieeti või lahustada stressi.
Me näeme, et arstkonda koolitab farmakoloogiline ja meditsiinilist tehnikat tootev meditsiinitööstus. Nemad annavad raha konverentsidele ja mida nemad ütlevad, sellest saab dogma.
Ise enesest pole ju halb, et arstidel on võimalik end koolitada, aga heakskiidetav oleks see siis, kui tõenduspõhine meditsiin tunnistaks ka teisi harusid. Mina leian, et tulevik peaks tuginema tõenduspõhise ja alternatiivse meditsiini omavahelisele laiapõhjalisele ja teineteist tunnustavale koostöövormile, kus nad üksteist aitavad ja toetavad. Mitmel pool maailmas see nii juba töötab ja sellest on kasu kõigile – kiireloomuliste ja intensiivsete probleemidega tegeleb konventsionaalne meditsiin ja elustiilist tulenevate krooniliste haigustega tegelevad alternatiivsed meditsiini harud.
Ma ei väida sugugi, et tõenduspõhine meditsiin oleks halb. Aga tõenduspõhine meditsiin on kogu maailmas väga noor, vaid 150 aastat vana, ja pidevas arengus. Mina isiklikult olen näinud aega, mil algas hormoonravi võidukäik. Siis see kadus põhjendusega, et hormoonravi on ohtlik. Ja nüüd on jälle toimumas uus hormoonide võidukäik. Seega on tõenduspõhises maailmas kõik pidevas muutumises.
Samas võib tuua näite väga kaua muutumatuna püsinud alternatiivmeditsiini meetoditest – näiteks on Hiina traditsiooniline meditsiin 6000 aastat vana ja selle põhiprintsiibid on ajast aega samad. Kas Hiina meditsiin on siis alternatiivne? Homöopaatia on samamoodi väga vana meetod ja tänapäevalgi teame palju inimesi, kes on sellest abi saanud.
Võib-olla peaks olema vastupidi: et farmakoloogiline tõenduspõhine meditsiin on alternatiivne, sest ta ju muutub kogu aeg ja alles otsib õigeid vastuseid? Me isegi ei tea, kuhu ta homme jõuab. Juba täna on näha signaale, et ka konventsionaalne meditsiin otsib sageli pehmemaid lahendusi, sest radikaalne ja agressiivne ravi ei pruugi alati soovitud tulemust anda.
Saksamaal on näiteks osatud konstrueerida mudel, kus tõenduspõhine meditsiin toimetab heas koosluses loodusravi ehk alternatiivse meditsiiniga (saksa keeles amet nimetusega Heilpraktiker). Selles suunas võiks liikuda ka Eesti. Loomulikult tekib küsimus, mis on need aktsepteeritavad alternatiivmeditsiini vormid ja mis mitte, kuid eks see küsimus on vastamiseks juba ekspertidele.
Mis puudutab tõenduspõhist meditsiini, siis peame me loomulikult olema objektiivsed ja tõdema, et meditsiin on teinud tänaseks tohutu võimsa positiivse hüppe. Ennekõike intensiivravis, kus just tänu ravimitele ja meditsiinitehnikale on saavutatud väga häid tulemusi. Samuti on väga hästi arenenud erakorraline ja katastroofi meditsiin ning kirurgia. Kui 25 aastat tagasi tähendas neerukivioperatsioon inimese poolekslõikamist ja vahel ka neeru kaotust, siis täna on seesama protseduur võrreldav nõelatorkega.
Samuti tuleb au anda meditsiinitehnoloogiale. Kunagi pidid inimesed, kel oli olnud näiteks urotrakti operatsioon, käima ringi suurte klaaspurkidega, nüüd asendavad purke peaaegu nähtamatud kotid. Magnetresonantstomograafia aitab tuvastada, mis on inimesel täpselt viga ja kus konkreetselt on probleem.
See on aidanud neurokirurgial tohutult areneda. Kui täna jõuab infarktiga inimene õigel ajal haiglasse, ravitakse ta terveks, tromb lahustatakse, veresoon stenditakse, verevarustus parandatakse.
Veel 25 aastat tagasi ei osanud me millestki säärasest unistadagi.
Sama on insuldiga – kui inimene jõuab esimese kolme tunni jooksul haiglasse, siis verevalum likvideeritakse, ajukude ei sure ja täieliku paranemise šansid on väga suured.
"Dr. Levini tervisenõuanded. Tervisest ja toitumisest kogu perele"
Kirjastus Pilgrim 2014
