Tiina Pargi elureis: üle NSV Liidu kuulsaks juba tudengina ja tagakiusamine televisioonis

Teleprodutsent, režissöör ja toimetaja Tiina Park sai juba tudengilna üle Nõukogude Liidu kuulsaks ajakirja Ogonjok kaanetüdrukuna ja on intervjueerinud Yves Saint Laurent´i ennast.
Saate "Reisile minuga" tegijana räägib ta, et 25minutlise saate jaoks filmitakse pikkade tööpäevade jooksul kümme korda rohkem materjali.

Sinu esimene kuulsuse tund saabus juba 1967. aastal ülikoolis, kui sinust sai Nõukogude Liidu ühe suurema ajakirja Ogonjok kaanetüdruk. Ajakirja trükiarv oli kaks miljonit. Kuidas see juhtus?
See juhtus juhuslikult, nagu elus paljud asjad juhtuvad. Me mängisime ülikooli klubis pressiklubi. Võtsime ühe sündmuse ja siis mängisime naljaga pooleks, kuidas seda sündmust kajastaks TASS, France-Presse, Reuters, ameeriklased. Tegime laupäeva hommikul proovi, äkki läksid uksed lahti ja vene mehed astusid sisse. Neil olid suured fotostatiivid kaasas ja ütlesid, et nüüd hakkame teist pilti tegema. Ma küsisin: "Kes te olete?" Nemad vastu: "Ärge muretsege, me oleme Moskvast." Üks mees küsis minu käest: "Devuška, u vas furažka jest?" Et kas mul tekkel on. Käskis ülikooli tekli pähe panna ja siis hakkas pildistama: "Vaata siia, vaata niimoodi, naerata." Siis nad läksid ära ja rohkem ma sellele päevale ei mõelnud. Sel ajal ma olin juba Eesti Televisioonis praktikal. Oli maikuu, ma sõitsin trammiga Keskturu peatusse ja hakkasin tööle jalutama ja äkki näen sealsamas lehekioskis, et mu oma nägu vaatab mulle vastu suures plaanis. Siis ma sain aru, et needsamad Ogonjoki mehed siis tegidki minust foto. Mis edasi sai, see oli natuke hullumeelne. Üle Nõukogude Liidu hakkas mulle kirju tulema ülikooli dekanaati. Lõpuks sai neid üle kaheksa kilo, lugeda ma neid muidugi ei jõudnud. Kui olin juba ülikooli lõpetanud, tuli kirju ikka edasi.

Tartu Riikliku Ülikooli ajakirjanduse eriala lõpetajad Tiina Alla, Ela Unt (Tomson), Mati Unt ja Maie Kalamäe koos professor Juhan Peegliga.

Sellel lool on ka järg. Noor kolleeg Mati Talvik otsustas sellest erilisest juhtumist oma saatesse "Kanal 13" lõigu teha.

Mina töötasin siis "Noortestuudios". Talvik ütles, et lähme teeme niisuguse võtte, et sa paned oma kaheksa kilo kirju maha ja istud nende keskel. Pidin siis neid lugema ja rääkima, kas ma olen kellegagi kohtunud ja kuidas Magadani kullakaevanduse direktor mulle abieluettepaneku tegi. Mina mõtlesin ka, et nii tore, sest sellist asja polnud televisioonis keegi varem teinud. Samas saates laulsid Ivo Linna ja Jaak Joala ja mina istusin keset kirjahunnikut. Äkki astus sisse peatoimetaja, kelle nime ma ei ütle, ja karjus: "Mis siin toimub, kas siin hakatakse mingeid staare tegema? Välja stuudiost koos oma kirjadega! Lavamehed aitasid kirjad kokku korjata, mina läksin ja nutsin, et mis ma nüüd siis halvasti tegin, huvitav saade oleks ju olnud.

1984. aastaks olid end teletöös nii palju tõestanud, et sinu pilt pandi ETV autahvlile, aga võeti kohe maha.
Neid lugusid juhtus ju tollal nii palju. Sellel fotol oli mul nahkpintsak ja suured prillid , mis ei olnud sobivad nõukogude teletöötajale. Tehti uus foto, kus mul oli seljas valge pintsak. Neid keelamisi oli ka sisulistel põhjustel. Mõned saated kustutati kohe ära. Me tegime Peeter Urblaga portreesaate kunstnik Tõnis Vindist, aga peatoimetaja pani pahaks, et Tõnis Vindil olid pikad juuksed ja tema eeskuju oli üks Austria arhitekt, seega läänest ja sobimatu.

See on foto, mis eemaldati autahvlilt

See saadete loetelu, mida sa elu jookul teinud oled, on tõesti pikk, ainuüksi ETVs 1970., 1980. ja 1990. aastatel tehtud saateid, mida enam ei mäletata, on mitu lehekülge.
Üks mu kunagine kolleeg ETVst küsis hiljuti, kas kõik need saated on tõesti Eesti Televisiooni arhiivis olemas. Selle peale tuli lausa pisar silma, sest paljudest saadetest ei ole mitte midagi säilinud. Näiteks ma tegin Eesti kunstnikest kümneid teleportreesid, aga paljusid ei ole arhiivias. Kui ma hakkasin otsima näiteks 1979. aastal Ülo Õunast tehtud minu meelest head saadet, siis avastasin, et seda lihtsalt ei ole olemas. On aga näiteks säilinud intervjuu Yves Saint Laurent´iga, mis ma tegin 1986. aastal Moskvas. See oli väga naljakas situatsioon. Oli juba perestroika ja Raissa Gorbatšova korraldas esimest korda Nõukogude Liidus Yves Saint Laurent´i näituse. Mina käisin kuu aega enne Moskvas ja leppisin seal kultuuriministeeriumis kokku, et mulle võimaldatakse dostup k inostrantsu ehk juurdepääsu välismaalasele. Kui Yves Saint Laurent saabus, siis ma võisin minna tema pressikonverentsile Kunstnike Majja Krõmskaje Naberežnajal. Seal küsisin kultuuriministeerimi daamilt, mis kell on minu intervjuu Yves Saint Laurent´iga. Tema vastas, et selle peate ikka ise kokku leppima, meie sellega ei tegele. Kui pressikonverents lõppes, leppisin moekunstnikuga kokku, et me teeme selle intervjuu kohe. Tegimegi. Ta oli imearmas. Kõige naljakam ja samas väga häiriv oli see, et küsitluse ajal üks naine minu taga tagus kogu aeg mind põlvega tagumikku ja sosistas kõrva: "Lõpetage ära, Kesktelevisioon tahab ka intervjuud." Mina muudkui naeratan Laurent´ile ja saan samal ajal hoope tagumikku. Saame jutu tehtud ja tänan teda, aga siis hüppab see daam mu selja tagant välja ja ütleb, et nüüd siis teeme intervjuu Kesktelevisioonile. Selle peale ütles Yves Saint Laurent: "Oi, palun vabadust, aga ma olen väsinud, ma lahkun nüüd."

Mäletan sinu ja Hille Karmi raamatust "Tiina Park - naine teiselt planeedilt", et Malaisias Kuala Lumpuri lennujaamas oli üks intsident, mille pärast sind nii kutsutakse.

Jah, juhtus nii, et selle pealkirja pani Kuala Lumpuri lennujaama turvamees. Jõudsime Ivo Linnaga õhtul hilja Kuala Lumpuri rahvusvahelisse lennujaama, et lennata edasi Põhja-Borneo saarele filmima pika ninaga valgeid ahve. Seal selgus, et siselennud väljuvad teisest lennujaamast. Võtsime takso, mis sõitis seda vahemaad kaks tundi. Kui Domesticusse kohale jõudsime, oli lennule re gistreerimine lõppenud. Check-in´i poiss pani juba pabereid kokku, aga lennuk seisis ees. Meil oli järgmiseks päevaks väga tihe graafik. Ma palusin mehi, kes pagasit läbi valgustasid, kas me võime minna lennukile. Keegi ei lubanud. Kuna oli nii-öelda viimane häda käes, siis ma lükkasin kergelt turvamehed eest ära ja marssisin oma kohvriga edasi. Ivo hakkas mulle järele tulema ja nägi, et turvameeste hämmeldunud näod ütlesid: "Ohhoo, see naine on küll teiselt planeedilt!" Ja nad lasid meil rahus lennukisse minna.

Mille poolest erineb sinu elulugu teistest Eesti elulugudest?
Minu lugu on ka ühe Eesti naise lugu. Mina ei ole näiteks kunagi olnud köögis kokk, mu eesmärk on kogu aeg olnud teha midagi ära teleajakirjanduses. Ma arvan, et inimestel on vaja teada, kui vastik oli elu nõukogude ajal. Sel teemal leiab raamatus mõningaid detaile, mis on vajalikud ja õpetlikud. Ma mõtlesin kaua aega, kas ma nimetan nimepidi inimesi, kellest ma Hillele raamatu jaoks rääkisin ja kellest osa on ka mulle halba teinud. Alguses olid nimed olemas. Aga see on väga tõsine küsimus. Osa neist on surnud, aga neil on lapsed ja lapselapsed. Osa töötab siiamaani ja on väga edukad. Hille ütles ka, et jätaks nimed ära, ja siis tõmbasime maha.

Me ei saagi siis teada, kes sind ETVs kiusasid liiga lühikeste seelikute ja kunstripsmete pärast.
Kes väga tahab, saab teada. Andmed on ju olemas, kes oli tol ajal direktor või mõne toimetuse peatoimetaja. Raamatus nimesid ei ole, aga see tuleb küll välja, kui parteikeskne tollane elu oli. Ma tundsin tihti, et ma olen nagu vales kohas, sest minu kasvatus oli teistsugune. Lühikesed seelikud ja kunstripsmed jäid muidugi kogu aeg ülemustele ette.

Sinu elus oli ka hetk, kus olid juba tuntud saatejuht ja sind pandi fakti ette, et tuleb kommunistlikku parteisse astuda. Selleteemalise koosoleku aeg oli ette öeldud ja muud valikut ei olnud, aga sa võtsid haiguslehe.
Mäletan hästi. See oli veebruaris 1972 ja teisipäeval kell 11. Ma ei läinud sinna, ei astunud parteisse ja mind lasti töölt lahti. Seega võib öelda, et valikuvõimalusi oli kogu aeg. Läksin koju ja nutsin ebaõigluse pärast. Teadsin, et teletöö etapp mu elus on läbi. Nädala pärast helistas tollane televisiooni kunstiline juht ja ütles, et saaks mind võtta tööle režissööri abiks.See tähendas jälle nagu alguses kõige madalamat, nii-öelda jooksupoisi ametit. Abi käis raamatukogust raamatuid toomas ja vahetas saate ajal kaamera ees tiitreid. See oli lihtne töö, millega saab igaüks hakkama. Mõne aja pärast sain ikkagi režissööri assistendiks ja samal aastal kutsus Peeter Urbla kunstisaadete režissööriks. Seda tööd tegin kümme aastat.

Tänapäeval teatakse sind eelkõige reisisaadete tegijana, sest oled neid teinud üle kümne aasta. Ma ei tea, kas sinu käest ka küsitakse, aga minu käest on küll korduvalt küsitud, kust Park oma reiside jaoks raha saab.
Raha vedeleb maas. Võta ainult üles. Oska see raha üles leida. Mina leian kogu oma reiside raha ise. Leian, tõsi küll, mitte Eestist. On olnud juhuseid, et kui küsin midagi Eesti reisibüroost, siis nad sõimavad mu lihtsalt läbi.

Kas majanduskriisi ajal läks raha leidmine raskemaks?
Hästi raskeks läks ja mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas. Ma võin nii öelda, et võtmesõna siin on minu isiklikud tuttavad. Välismaal on alati nii, et kui inimesed teavad ja tunnevad sind ja teavad sinu tööd, siis nad toetavad. Õieti see pole ju toetus, vaid partnerlus, mille tingimustes lepitakse kokku. Hiljuti, kui me olime Imre Kosega Itaalias Marche maakonnas ja ma selgitasin talle, kuidas see saade tekkis, siis ta ütles, et see on nii keeruline, et peaks tegema saate, mismoodi need saated sünnivad.

Kui palju filmitakse ühe reisi ajal?
Me peame töötama väga lühikese aja jooksul, sest kogu aeg on aeg arvel. Filmime vastavalt võimalustele, aga tavaliselt niimoodi, et 25minutilise saate jaoks on materjali viis-kuus tundi. Näiteks Salzburgis olime ainult kolm päeva. Alustasime hommikuti kell 9, lõpetasime õhtuti kella 11 ja tegime kaks 25minutilist saadet. Ikka võib jääda mulje, et eks see reisisaate tegemine üks tilulilu ja puhkus on. Tegelikult ma mõtlen eelnevalt arvuti taga välja, mida ma täpselt teha tahan. Siis otsin ma võimalused reisimiseks. Siis käime reisil ära ja siis algab kõige raskem töö ehk montaaž. Ma pean läbi vaatama viis-kuus tundi materjali iga saate kohta ja monteerima neist lõikudest juba 25minutilise saate. Sealsamas Marche maakonnas tegime pastat ning selle episoodi pikkus oli üks tund ja 15 minutit. Sellest lõikasin ma kokku neli minutit ja see võtab ikka kaua aega. See ei ole raske, aga on oskusi vajav aeganõudev töö. Mõni juuksur oskab hästi juukseid lõigata, mina oskan linti lõigata.

Imre Kosega Itaalias Marche maakonnas.

Kõik su saatejuhid on olnud mehed. Kas see on juhus või pole leidunud suure silmaringi ja ladusa jutuga naist?
Suure silmaringiga naisi on meil väga palju. Kas sa tead, kui rasked on reisimise ajal meie kohvrid? See ongi vastus.

Saatejuhid on sind iseloomustanud kui üsna diktaatorlikku naist, kuigi väga hoolitsevat ja hoolivat diktaatorit.
Mina ei ole mingi diktaator, saatejuhid ise panevad need mängureeglid paika ja kuuletuvad minule. Asi on ju ka selles, et mina tean ette iga detaili, milline see saade tuleb. Olen lugenud taustamaterjali ja andnud saatejuhile. Ma olen stsenaariumi ette läbi töötanud, sellepärast saatejuhid kuulavad mind. Mina nimetaksin seda tiimitööks. No las Jüri Aarma arvab, et ma olen emahunt. Meil on alati sõbralik kollektiiv ja pärast tööd, kui on aega ja jõudu, siis joome veini ja ajame niisama juttu. Mulle väga meeldis Jaan Tätte kommentaar selle kohta, kuidas ta end reisi ajal kontrollis, et ta veini juues minu juuresolekul lollusi ei räägiks. See oli armas.

Seda on räääkinud vist Jüri Aarma, et sinu juuresolekul telefoni ei näpita.
Ei näpita, jah, seda ma olen öelnud. Tõesti ma ei salli niisugust asja ei töötegemise ajal ega söögilauas. Nüüd juba härrad teavad ja lähevad eemale.

Isa jättis teid, kui koos oma kahe õega olid veel lapsaga ema ei öelnud isa kohta kunagi ühtegi halba sõna. Milline oli su kodune kasvatus?
Kui kasvatusest rääkida, siis minu ema õppis ülikoolis usuteadust, mida ma nõukogude ajal pidin nimetama filosoofiaks. Eesti ajal oli Tartu ülikooli vaim ikka tugev ja kasvatas inimesi teistsuguseks. Mu ema ei saanud küll oma erialal töötada, aga kodus oli meil puritaanlik kasvatus. Ma ei tohtinud näiteks tantsupeole minna. Samas oli meil kodus üksteist respekteeriv õhkkond. See oli algkapital, aga elu on mind ka väga palju õpetanud ja mul on õnne olnud viibida paljude viisakate ja kõrgelt haritud inimeste seltskondades. Palju olen suhelnud akadeemiliste ringkondadega, kus on oma käitumisstiil, mida peab järgima. Seetõttu käituda ma enda arvates natuke oskan.

Tiina ja Pitsu.

Kui Eestis olud vabamaks läksid, kolisite te kogu perega USAsse. Mis asjaoludel?
Jah, 1990. aastal sõitsime perega USAsse. Minu mees Andrus Park oli tunnustatud teadlane ja võitis Smithonian Institution Wilsoni keskuse stipendiumi Washington D.C-s. Tegelikult võitis ta konkursil selle filosoofia stipendiumi juba 1980. aastal, aga nõukogude võimud ei lubanud seda pakkumist vastu võtta. Läksime sinna koos tütre ja pojaga, kes said tänu 7. keskkooli inglise keelele USA koolis hakkama ja õppisid viitele. Andrus hakkas õpetama George Washingtoni ja Duke´i ülikoolis. Hiljem sai ta veel mitmeid stipendiume ja me olime USAs neli aastat. Mina olin alguses kodune, õppisin giidiks ja elasin sealsessse akadeemilisse ringkonda sisse. Edaspidi töötasin kolmes kohas, Ameerika Hääles, pärast tööd Washington Guide Service´is giidina ja õpetasin ka Eestisse sõitvatele diplomaatidele eesti keelt. Selleks töötasin välja spetsiaalse metoodika Austraalias ilmunud Tiiu Salasoo õpiku põhjal.

Mis sulle USAs meeldis, mis ei meeldinud?
Ma õppisin seal väga palju, keelt, suhtlemist, ajakirjandust, giiditööd, kohtusin väga paljude tarkade ja huvitavate inimestega. Õppisin ka seda, kui ranged reeglid on riigitööl USAs. Kui viis minutit hilined, tehakse ettekanne. Õppisin tundma ka seda, mis on nende mõistes seksuaalne ahistamine. Tol ajal olid moes sellised kampsunid, mille üks õlg oli pooleldi paljas. Mul oli selline kampsun tööl seljas. Ühel päeval kutsus mind välja Ameerika Hääle Euroopa osakonna juhataja ja ütles, et kolleeg Markus Larsson, kelle nimi Eestis oli Raivo Ojasaar, tegi minu kohta ettekande, et ma ahistasin teda seksuaalselt eelmisel päeval. Ja veel õppisin tundma kapitalismi üldiselt, varem, kui see Eestisse jõudis.

1994: Ameerika Hääle intervjuu peaminister Mart Laariga.

Sinu elus on ka niisugune seik, et sul oli Tallinna-Tartu maanteel tõsine autoavarii, kus kildudeks purunenud auto esiklaas lendas sulle näkku. Mis aastal see juhtus?
See juhtus 20. detsembril 2004 Kose-Ristilt Tallinna poole. See oli laupkokkupõrge libedal teel, aga mõlemal juhil oli õnne.

Su mees ja poeg on surnud. Mida tütar Kristiina teeb?

Tütar on väga tubli, tal on Viimsis lasteaed, mis annab tööd 13 inimesele, ja detsembris 2014 sünnitas neljanda lapse.

Kas on mingi reisisiht silme ees, kuhu tahaks kindlasti minna saadet tegema? Austraalia?

Mul on nii palju sihte silme ees! Ka Austraalia, kus ma pole kunagi käinud. Aga enne tuleb selle nimel väga palju tööd teha. See siht vajab palju rohkem tööd kui lähemad riigid.