Unustamatu hitilooja Arne Oit kirjutas laule öösiti

Kes ei teaks laule "Suveöö", "Unustuse jõel" või "Lõke preerias". Nende autor, loomult tagasihoidlik inimene, on Eesti kõigi aegade produktiivsemaid ja kindlasti paremaid heliloojaid.

Arne Oit elas vaid 46aastaseks (suri 28. novembril 1975), aga jõudis kirjutada kümneid populaarseid lugusid, mida tänaseni lauldakse ja millest osa on saanud juba seltskonnalauludeks.
Oit õppis Tallinna Muusikakooli teooriaosakonnas ja Tallinna Riiklikus Konservatooriumis komponeerimist professor Mart Saare ja professor Heino Elleri juures ning lõpetas 1956. aastal.
Ta õppis mängima ka akordioni ja alustas kutselise akordionistina tegevust restoranis Du Nord (1947). Aastatel 1947–1949 kuulus ansamblisse Rütmikud, mis mängis ka improvisatsioonilist džässi ja kus Oit improviseeris akordionil. 1951–1955 kuulus Oit Eesti NSV Riikliku Filharmoonia estraadiorkestrisse, 1955-1974 Eesti Raadio instrumentaalansamblisse.
Lisaks tuntud levilauludele on Arne Oit kirjutanud ka instrumentaalmuusikat, operette ja muusikale. Menukad on olnud tema lastemuusikalid "Väikevend ja Karlsson katuselt" (1967), "Karlsson tembutab jälle" (1972) ja "Tom Sawyeri seiklused" (1972), millest pärit laule on ka eraldi ette kantud.
Eesti NSV Riikliku Filharmoonia estraadiosakonnas töötades algatas Oit 1959. aastal võistluskontsertide sarja, mis 1976. aastast sai Arne Oidi nimeliseks lauluvõistluseks.

Terve hulk võidulaule
Esimesel võistluskontserdil 1959. aastal sai Oidi laul "Meie Mall" esimese preemia. Tema esimene laul on aga neli aastat varem kirjutatud "Milleks, noormees, seisad veel siin?". Hiljem said auhinna laulud "Tsirkus", "Nii kaugel kõik", "Vana meloodia", "Suveöö", "Tuhaväljade tuul", "Lõke preerias", "Unustuste jõel" jt.
Tihe koostöö sidus Oiti laulusõnade tegija Heldur Karmoga, kes kirjutas tekstid veel lauludele "Jamaika hällilaul", "Me pole enam väikesed", "Minu südames sa elad", "Tallinn", "Kui ootab sadam", "Mis värvi on armastus", "Ja elab rõõm" jt.
Arvi Siia kirjutatud tekstid on Oidi lauludel "Aknal", "Kolumbuslik tuul", "Vana meloodia", "Tuhaväljade tuul" ja "Igavene tuli". Juhan Saare sõnad on lauludel "Laul las kajada" ja "Meri, mu tuhandenäoline sõber". Kalju Kass tegi vallatu "Puuriidalaulu" sõnad ja ja Leelo Tungal mõtliku "Süüta küünal" sõnad.

Tagasihoidlik inimene
11 aastat tagasi Õhtulehele antud intervjuus rääkisid Arne Oidi tütred Karin Kivisild ja Ines Hinn, et isa oli vaikne ja tõsine inimene, kes elas end välja muusikas. Isa olnud suurepärase huumorimeelega, kuid naernud harva. Tütred meenutasid, et uusi laule kirjutas isa öösiti klaveri taga, sest kolme lapse kõrvalt (lisaks tütardele ka poeg Neeme) seda süvenemist nõudvat tööd muul ajal teha ei saanud.
Voldemar Kuslap on samuti meenutanud, et Oit oli tagasihoidlik ja napisõnaline mees, aga lausa legendaarne viisimeister. Vello Orumets on meenutanud, et Oit käis vahel küll oma laulude lintilaulmisi vaatamas, aga ta ei ei teinud kunagi ühtegi märkust.

Töötas öösel
Et klaverimäng peret ei segaks, kattis Oit töötoa seinad ja ukse paksu polstriga ning pani ka põrandale heli summutava katte, aga helid kostsid ikka toast välja ka. Nii töötas helilooja tavaliselt kella viieni hommikul.
Kui meloodia valmis sai, mängis ta selle klaveril või lindilt lastele ette ning küsis nende arvamust. Tütred mäletavad, et isa oli oma töö suhtes äärmiselt kriitiline ning polnud kunagi rahul valminud lauluga. "Ja meile enamasti ta laulud meeldisid – isa ju halba muusikat ei kirjutanudki!" ütlesid tütred tollases intervjuus.
Põhiliselt pidas Oit siiski nõu väga paljudele oma lauludele sõnad kirjutanud Heldur Karmoga ning viimistles pidevalt oma loomingut.
Valter Ojakääru raamatus "Arne Oit. Siin on see laul" on juttu ka neist, kes Arne Oiti tema kodus külastasid. Tütred rääkisid, et enamasti ikka need, kes tema laule laulsid. Kuslap ja Loop ja Joala. Samuti käisid Ervin Abel ja Sulev Nõmmik, kellega Arne Oit suhtles ajast, kui töötati tema muusikalise lavateosega „Imekaunis Galatea”. See keelati aga pärast peaproovi ära, sest tegevus toimus taevas.
Tütred rääkisid, et isa teadis oma haigusest lümfoleukoosist seitse aastat ja et haiguse kiuste töötas ta isegi rohkem kui varem ja tema looming muutus tõsisemaks. Karini ja Inese arvates sündisid just siis tema kõige paremad laulud. Tema viimaseks jäi keskhaiglas kirjutatud "Vaibumatu viis", mille Oit pühendas sel ajal surnud Georg Otsale. "Ääretult ilus laul. Seal on nii palju kurbust! Hüvastijätumeeleolud... Väga meloodiline... Ei tea, kellega peaks rääkima, et keegi selle linti laulaks?" mõtisklesid tütred 11 aastat tagasi.
Videorubriigist saab kuulata Arne Oidi kirjutatud tuntumaid laule.