Villu Kangur kultusraamatust „Vanake Hottabõtš“: Salam aleikum, lapsepõlv!

„Vanake Hottabõtš“
Autor Lazar Lagin
Tõlkija Eugen Hange
Eesti Riiklik Kirjastus, 1953
(kordustrükk Eesti Raamat, 1971)

Kui kuuenda klassi õpilane Volka Kostõlkov raamatukaante vahel esmakordselt džinn Hassan Abdurrahman ibn Hottabi ebahariliku kujuga libedast ja sammaldunud savinõust välja päästis, oli „kõigi rahvaste isa“ Jossif Stalin veel täiesti elus. Kui aga sellest teosest 1956. aastal Lenfilmis legendaarne mängufilm vändati, lebas ta juba Lenini kõrval mausoleumis. Ent üsna varsti visati ta ka sealt välja.
Me ei saa vist iialgi teada, mis Lazar Jossifi poeg (sic!) Ginzburgi (kirjaniku kodanikunimi) peas tegelikult liikus. Üks on igatahes selge: Vitebskist pärit juudina kõndis ta väga õhukesel jääl. Ent ajakirja Krokodill peatoimetaja asetäitjana oli talle arvatavasti lubatud rohkem kui teistele. Isegi tollases NSV Liidus ei saadud ju läbi huumori ja satiirita. Kuigi need võtsid enamasti üsna kummalise vormi.
Minu keel ei paindu seda teost küll pelgalt sotsialistlikuks lasteulmeks nimetama, nagu seda on teinud mu armastusväärne hea noor sõber ibn Wimberg. Aga teisest küljest – mis vahe on sotsrealismil ja teaduslikul fantastikal? Üks ulme ju puha! Kuid Wimbergiga roniks ma küll meeleldi alati lendava vaiba peale ja liugleks kas või teise ilma otsa.
Me räägiksime sel lennul arvatavasti sellest, kas ja kuidas on kirjanikul võimalik totalitaarses ühiskonnas säilitada huumorimeel? Mina katkuksin sel reisil arvatavasti oma habemest karvu, toetuksin elukogemustele, Wimberg aga väidaks, et kuigi mu vaiba kallal on koid oma töö juba teinud, on seda kaunistavad tutid peaaegu nagu päris uued. Ja mõistagi me karjuksime aeg-ajalt sealt ülalt siis üheskoos alla: „Tervist, seltsimehed turkmeenid! Tervist, seltsimehed tadžikid!“
Olen peadpööritava hottabõtšliku vaibalennu oma elus mitu korda üle elanud. Ei, ma ei räägi sellest, et olen ülalmainitud linateost näinud arvatavasti rohkem kordi kui „Nelja tankisti ja koera“ või „Kapten Tenkešit“. Ja mitte ka sellest, et tänu 1954. aastal valminud kuuldemängule räägib pioneer Volka minu jaoks ikka Salme Reegi ja Hottabõtš Hugo Lauri häälega. Ning et praegugi, kui seda teost sirvin, loeb Alfred Mering seda mulle Jutustaja osas tahtmatult ette.
Ma räägin päris elust! Viimati sain rihma vist kolmandas klassis. Seda seepärast, et selle asemel, et koolis käia, panin poolteist nädalat lihtsalt pausi. Sõitsin bussidega mööda linna edasi-tagasi ja lugesin. Mõistagi „Vanake Hottabõtšit“. Kõik see lõppes vöötidega allpool vööd! See raamat näis tollal lihtsalt tunduvalt huvitavam kui hall sotsialistlik argipäev!
Aastakümneid hiljem üritas üks mu teine sõber lavastada Nukuteatris samanimelist tükki. Minuga ibn Hottabi osas. (Oo, mu Volka ibn Aljoša Hendrik Toompere seenior, tahan siinkohal sulle teispoolsusesse tervisi saata! Tean, et need jõuavad sinuni võluväel kohale!) Vaibastseeni tarvis oli ehitatud väga jube monstrum – suur vasturaskustega metallkonstruktsioon, mille tipus kõrgus poodium, millel pidin tegema mitu üles-alla võnkuvat 360-kraadist ringi. Kui lavapoiss seda koos minuga keerutama hakkas, läks mul süda hoobilt pahaks. Ja siis ei tulnud suust enam sõnagi. Ehkki olen igasorti ekstreemsuste pooldaja. Mõni ime siis, et see tükk jäigi teatud põhjustel välja toomata. Sellest mul on tänini väga-väga kahju! Ent süüdi pole selles ei lavastaja ega ka trupp. Lihtsalt: on teoseid, mille teatrilavale toomine nõuab kõrgeimat pilotaaži, kuid mis laval jääb ikkagi originaali kahvatuks tõmmiseks.
Hoolimata neist kurbadest seikadest, mis päädisid krahhiga, naersin seda raamatut üle lugedes kohati suisa laginal. Uskuge mind, elu on nagu „Seibi“ ja „Meisli“ omavaheline mäng, mille lõpptulemust ei oska ette ennustada mitte keegi! Peale ühe!
Ah jaa! Selle raamatu illustraator Genrih Valk pole sugugi Heinz „ükskord me võidame nagunii“ Valk, ehkki ta oli samuti karikaturist ja illustraator. Töötas omal ajal koos Laginiga ajakirjas Krokodill. Aga kui jutt juba selle peale läks, siis... üks, millest tänapäeval väga puudust tunnen, on korralik huumoriajakiri. Mul on selle juba isegi nimi välja mõeldud – Pikker! Ent ma ei kaota lootust... küll ühel heal päeval avab keegi pioneer selle nõu ja laseb džinni taas vabadusse.
Elukiri, september 2013