Moemaja 2. Moskvasse-sõidu kired Tallinna Moemajas
"Moemaja" räägib Tallinna Moemaja ja ajakirja Siluett hiilgeaegadest. Autor töötas 1975–1990 Silueti toimetajana ja raamatu peategelases Betti Parklais võib ära tunda autori alter ego. Lugu räägib sellest, kuidas toona tehti Eestis moodi ja pandi kokku Nõukogude Liidus ülipopulaarset moeajakirja, ning inimestest, kes olid selle taga. Osa Eesti selleaegsest moeeliidist esineb raamatus oma nime all, kõik siiski mitte. Siit saab lugeda katkendeid kirjastuse Petrone Print välja antud raamatust.
Nõukogude mood
KÕIGI LIIDUVABARIIKIDE ELANIKE PÜHA UNISTUS oli sõita Moskvasse. Vähemalt arvas nii suurem osa moskvalastest. Kui näiteks Taškendi või Alma-Ata moemajja läkitati Moskvast järjekordne kutse tulla tutvuma Nõukogude moe uusimate suundadega, läks kakluseks. Igaüks, kellel vähegi oli mingit kaalu, tundis, et just tema peab pääsema Moskvasse, maailma nappa, kus müüakse suitsuvorsti, krabikonserve, Poola lõhnaõli, Ida-Saksa juuksevedelikku, pärlmutterhuulepulki ja pöörases valikus käekotte, džempreid ja talvesaapaid. Just tema peab pärast igavat ja nüri koosistumist üleliidulises moemajas saama trampida mööda haisvaid ja poriseid inimesi täistuubitud tunneleid gummist tsummi ja läbi sõitma Vandad, Vlastad ja Leipzigid, võlupoed, kus oma kaupa, põhiliselt kosmeetikat, müüsid rahvademokraatiamaad.
Mitte keegi poodlejatest ei mõelnud enam sellele, mida õieti tähendab rahvademokraatia, igal vähegi teadlikul Nõukogude naisel seostus see sõna eeskätt just nimetatud kauplustega Moskva kesklinna läheduses. Hommikul enne avamist looklesid kannatlike naiste järjekorrad nende imepoodide uste taga. Järjekord oli tegelikult alanud juba kodukohas – provintside moemajades oli Moskvasse sõita tahtjatest saba, enamasti tuli oma 3–4 aastat oodata, enne kui järjekord taas kätte jõudis.
Väikestviisi möllasid Moskvasse-sõidu kired ka Tallinna Moemajas, aga pigem just vastupidises suunas. Sest ikka juhtus nii, et mitte kellelgi ei olnud külmal kõledal aastaajal tahtmist loksuda rongiga Moskvasse, majutuda suurte ponnistustega mõnes hotellis, kuhu oli koht küll broneeritud, aga alati ei tarvitsenud sellestki piisata, tõmmelda sõbrannade ja kolleegide poolt kaasa antud tellimisleht näpus mööda kodumaa südame poode, läbides metroos ja trollides tohutuid vahemaid, tukkuda loengutel, kus näidati Moskva moekunstnike poolt ümberjoonistatud ning Nõukogude moele vastavaks stiliseeritud rõivamudeleid, mille juurde räägiti absurdset juttu sellest, millised on hetkel sellesama Nõukogude moe uuemad suunad.
Tavaliselt olid need üks ühele vastavuses aasta varem läänes pakutud trendidega, ainult joonistel igavaks ja seksituks ümbersehkendatud. Moskvasse oli tore minna soojemal aastaajal ja siis, kui programmi kuulusid ka moedemonstratsioonid, olgu siis Moskva moemaja omad või, mis veel parem, väiksemad moenäitamised erinevates saatkondades, või oli mõni lääne firma kulutusi ja vintsutusi põlates tulnud Sarmaatia kõledatele lagendikele lootuses, et varem või hiljem näkkab ja just temale avaneb hiigelsuur tühjusest kõmisev Vene turg.
ESIMENE KORD sattus Betti Moemaja töötajana Moskvasse koos peakonstruktori Milla Sägaga, silmapaistva daamiga, kellel oli kõrge kasv, terav ja tugev, täiesti ebaeestlaslik ninajoon ning ametile vastavalt maitsekas, parasjagu silmatorkav rõivastus. Suunduti hotelli Berliin, mille hiilgeaeg oli jäänud kaugesse minevikku –, viimati vist nepi ajal võis seal marmorbasseinis ümber purskkaevu ujuvaid karpkalu silmitsedes välja valida selle, kellest pidi saama oluline komponent hotelli pompöösses restoranis peetaval pidulikul õhtusöögil. Nüüdseks olid karpkalad ammu ära söödud, bassein tühjaks lastud ja hotelli fuajee haises inimeste ning kondenspiimaga lahjendatud tulimagusa viljakohvi järele – oli parajasti hommikusöögi aeg. Nii vara ei olnud hotellis numbreid lootagi, aga asi oli veelgi traagilisem, sest mingit Moemaja broneeringut ei leitud, kuigi administraator lappas oma kulunud kaustikut nii- ja naapidi, isegi helistas kuhugi.
Proua Säga, temperamentne ja vene keelt armsa (Betti meelest) eesti aktsendiga kõnelev niigi valjuhäälne naisterahvas kõrgendas toon veelgi, kui teatas kõigile, kes kuulda tahtsid, osutades sõrmega kuivale purskkaevule: „Ja tuut piissala, ja imenna vot tuut piissala!“
Administraator surus kangelaslikult maha pealetikkuvat naeru, mida temas põhjustas kujutlus sellest, kuidas suur, elegantne ja enesekindel Milla Säga hotelli marmorbasseini oma kergemat häda teeb. Ta sai aru küll, et proua mõtleb seda, et oli isiklikult saatnud hotelli-omadele kirja, kus palus meile toad kinni panna. Baltikumi aktsent tuli seegi kord asjale kasuks, selleta poleks vist jutule võetudki, ning pika sahkerdamise, sebimise, Siluettide jagamise peale (ajakirjade vahele olid „eksinud“ ka 25-rublased), saidki Milla ja Betti ihaldatud võtmed ning logistasid päevinäinud liftis oma korrusele.
Loomulikult olid toad vaatega hotelli sisehoovi. Nii palju või vähe kui Bettil oligi tulnud hotellides ööbida, ikka oli talle „sattunud“ poolpime tuba vaatega troostitusse hoovi, nii et ta kahtles, kas hotellide fassaadid oma tänavapoolsete suurte akendega üldse olid ehtsad või lihtsalt butafooria, mille taga numbritube olla ei saanudki.
Kirjastus Petrone Print
Maimu Berg "Moemaja" saamisloost
Ühel päeval helistas mulle naisterahvas nimega Betti Parklai ja kutsus välja – tal olevat tähtis ettepanek. Olime koos Bettiga töötanud kunagi 1970.– 80. aastatel Tallinna Moemajas, nüüd oli Bettil tärganud mõte oma mälestused kirja panna ja ta tahtis mind loo kaasautoriks. Töö Eesti ainsa ja kogu Nõukogude Liidu ühe populaarsema ajakirja Siluett toimetuses, eriti aga tolleaegsed teekaaslased on mulle südamesse jäänud, nii et võtsin pakkumise vastu. Mood liikus toona peamiselt Moskva vahet ja tiirutas natuke ka teistes tolleaegse suure kodumaa linnades, teinekord, kui hästi läks, oma nina üle piiri lükates, millest siin ka juttu tehakse. Absurdi pakkus see aeg kuhjaga ja kus on absurd, ega sealt naligi kaugel ole. Inimesed omas ajas, paljudel on nad veel meeles, mõnele tuttavad, mõni neist legendiks saanud, ongi selle raamatu peategelased, kuigi jah, kõik nad ei esine siin oma nime all … „Milline võrratu kunstnik on aeg! Kuidas ta kõike ümber teeb ja kõike muudab!“ on üks kirjanik öelnud.
