Eriline Eri Klas 2. Miks Eri Klas lahkus draamateatri õppestuudiost
Tänavu 7. juunil, maestro Eri Klasi 75. sünnipäeval, ilmus Paavo Kanguri raamat "Eriline Eri Klas, kus maailmanimega dirigendist räägivad paljud temaga kokku puutunud inimesed. Siit saab lugeda katkendeid raamatus.
„Draamateatri juures avati Eesti NSV Teatriühingu Lavakunsti Stuudio ja klassiõde, kes töötas teatri vastas raamatupoes müüjana, kutsus, et lähme proovime,“ vestab Helgi Sallo „Estonia“ teatris oma garderoobis. „Ta ei julgenud üksi minna ja kutsus mind kaasa. Läksime, proovisime ja saime mõlemad sisse. Aasta võis olla 1961. Stuudio töötas õhtuti, alustasime kell 18 ja lõpetasime kell 22. Õppejõudude seas olid Ants Lauter ja Ilmar Tammur. Saime hääleseadet, liikumisseadet, draamateatris tasuta etendusi vaadata, nii et see oli tervikuna üks kasulik asi.
Seal kohtusime ka Eri Klasiga. Ta lahkus vist juba esimese õppeaasta poole pealt, sest tal oli ju kõike vaja kiiresti teha. Ta sai kõik, mida oli soovinud, teistest kiiremini kätte ja küllap ta ei plaaninudki näitlejaks saada. Tuli rohkem uudishimust.
Eril oli kvadrofooniline mõtlemine: tal olid silmad ees, taga ja külje peal. Ta võttis kõike, mida elul pakkuda oli. Ainult muusika teda ei rahuldanud. Kui mõelda, et ta tahtis teatridirigendiks saada, siis oli see valik õige. Dirigent peab ju kõike märkama, lugema partituuri, nägema orkestrit ja lava.
-------------------------------
See oli „Estonia“ teatri kõige säravam periood, kui Eri oli peadirigent. Oli küll Nõukogude aeg, aga ausalt öeldes ega me seda sisemiselt ei tunnetanud. Meie põlvkond, vähemalt meie Eriga mõtlesime ühtemoodi,“ meenutab tollane peaballettmeister Mai Murdmaa. „Me ei lasknud ennast süsteemil häirida, kuigi vahel Moskva gastrollidel tundsin, et me ei ole oodatud. Kui ma käisin „Võlumandariinidega“ Moskvas, siis oli kriitika väga karm. Minu tantsukeel oli teistsugune kui klassikaline balletikeel. Ma tulin klassikalise balleti raamidest välja, aga seda ei võinud nimetada veel moderntantsuks. Ma tegin, nagu loodus mulle ütles. „Estonia“ teatri kunstinõukoguga, mille liige oli ka Eri, ei tundnud ma mingisugust vastasseisu. Mind ei nuheldud ka tühjade saalide eest, mida võis vahel ette tulla.
Olen alati mõelnud, kus võtab Eri selle temale iseloomuliku energialaengu? Ta on positiivne. Ta suudab isegi endale ebamugavad olukorrad positiivseks mõelda. Tal on imetlusväärne oskus orkestrit sütitada. Tema energia läheb orkestrisse ja sealt lavale. Põhjamaise tagasihoitud temperamendiga dirigentide seas on Eri erandlik, ta kiirgab lavale. Seejuures on ta suurejooneline jagaja.
Kirjastus Kunst 2014