Hüvasti, Eri Klas, andekas, töökas ja huumorimeelne mees

Dirigent Eri Klas jääb eriliseks fenomeniks Eesti kultuuriloos, kes koos Georg Otsa, Gustav Ernesaksa, Neeme Järvi ja Arvo Pärdiga kuulub Eesti muusikamaailma superviisikusse. Paavo Kanguri raamatus "Eriline Eri Klas" meenutab toredaid seiku tema Hiiumaa-elust teadlane Agu Laisk.

1970­ndad, Lahe talu Hiiumaal. Teadlane Agu Laisk on päeva lõpuks saarele jõudnud. Tartust on sinna palju pikem teekond kui Tallinnast, aga 110 kilomeetrit tunnis sõita polnud Žiguliga probleem.
Kui Lada on aetud oma suvila hoovi, seab Agu sammud Eri poole. Eri räägib juba juttu kohalikuga, kes on saabunud koos tünnitäie Hiiu koduõllega, mis maitseb üpris kadakane. Metsa vahelt vilgub mere sädelust ja päikeseloojangu valgust ning Eril juba jutt jookseb. Teemaks on Filipiinid ja Suure Teatri kontserdireis. Bassein, palmid ja õhtuvalgus. Eri vedeleb keset basseini täispuhutaval ujumismadratsil, kuhu mahub ka üks kokteil väikse vihmavarjuga. Ümber tema ujub aga baleriin ja lobiseb. Ühel hetkel teeb neiu sügavamõttelise kokkuvõtte: Eri, tõ znaješ, mozet bõtj ja durak, a mne eto nravitsa (Eri, kas tead, võib-olla olen ma loll, aga mulle meeldib).

See on variatsioon ühest tuntud anekdoodist, mille sisu on alati sama: venelane on välismaal ja ta lausub need sõnad. Eri jätab rääkimata vaid selle nüansi, et kui ta jutustas sama lugu teleusutluses, siis kutsuti ta pärast Rein Ristlaane juurde välja. Kuid see pole hetkel tähtis. Seltskond läheb elevile, nagu saades osa millestki kaugest, ilusast ja suurest ning igaüks võib end korraks ette kujutada palmi alla kauni baleriini seltskonda. Ja juttu jätkub kauemaks.

Õllekapp käib ringi, lood hakkavad voolama ja inimesed tunnevad end õnnelikuna. Hiiumaale maja ostmine on Eri uue abikaasa, poolhiidlase Ülle Ulla idee, mehel jääb vaid nõustuda. Ülle kõrghetked on olnud 1960ndate lõpus revüüteatri „Leningrad Music Hall” tantsijannana, ta on esinenud suurtel lavadel Pariisis, Berliinis ja Varssavis. Ülle Ulla pole sugugi ainus estoonlane, kes suviti kolib saarele ja täidab oma elu maiste toimetamistega. Vana puumaja juures on ikka õiendamist ja kohendamist. Muru tahab niitmist, katus lappimist, seinad värvimist – sel ajal on muide tavaks kasutada välisseinte töötlemiseks musta masinaõli.

Agu Laisk mäletab: „Eri ei ehitanud maja päris nullist peale. Tol ajal oli võimalik kolhoosilt osta varemeid, mis olid de jure maja, kuid de facto risuhunnik. Ma ise ostsin ühe vundamendi, millele tuli maja peale ehi tada. Aga inimene ei jaksa ka kogu aeg töötada. Pidu sai sealgi peetud ja Eri oli alati seltskonna tähelepanu keskpunktis. Vahel juhtus, et olime lõpuks päris lömmis. Minu arust tugevdati seda Hiiu õlut viinaga, aga see oli häbematus, sest siis muutus see märjuke päris ettearvamatuks.”

Oma sõpra kirjeldades võtab akadeemik Agu Laisk appi füüsikaterminid: „See, kuidas inimene suudab teisi mõjutada, ei ole päris selge, kuid on selge, et inimesed mõjutavad üksteist. Igal inimesel on mõjuväli. Ma ei tahaks kasutada sõna energia või energiaväli, sest need mõisted on füüsikas väga täpselt kirjeldatud. Eril on väli, mis ergastab teisi inimesi. Tema isiksusel on mingi bioloogiline kiirgus – oskan vaid täpsustada, et see kiirgus ei ole radioaktiivne. Ma olen ise seda välja korduvalt tunda saanud. Ka džässmuusika põhineb sellel, et pillimängijad kütavad üksteist üles. Eri on muusikaliselt väga andekas. Ta elab muusikasse sisse ja tõmbab ka orkestri endaga kaasa, tehes seda nii, et ta suudab muuta oma mõtted ja tunnetuse orkestri meeleoluks. Ta on orkestri ees nagu jutuvestja seltskonna ees. Eri oli muide väheseid dirigente, kes teadis, kui kaua kestab baleriini hüpe, ja suutis hoida orkestrit baleriini liikumise rütmis. Hea tantsija hüppas kõrgele ja siis tuli pidada hetk pausi, kuni tantsija maandub. Eri ei rõhuta kunagi oma taset, seisust ega rahvust. Ta saab seetõttu inimestega ääretult hästi läbi.”
Teadlasena tegeleb Agu Laisk sellega, kuidas päikesevalgus taimes neeldub ja muutub keemiliseks energiaks. Kuid Hiiu õlle saladusi pole ta süvitsi uurinud, selle tõe avastamiseks tuleb leida uus ekspert.

Niisuguseks eksperdiks sobib Hirmuste külavanem Ülo Pihel, kes võib rääkida Hiiu õlle valmistamisest lõpmatult. Eri käib aeg-ajalt tema juures jaanipäeva eel mekkimas, kas õlu on juba valmis. Ülo on kaval mees ja paneb õlle sisse ka mett. Nii tuleb mõdu mõrkjasmagus ja Eri mekib seda meelsasti. Veel kavalamad mehed panevad kääriva õlle sisse pudeli viina, keeravad korgi pealt ära ja uputavad viina nööri otsas õlle sisse. Sellistel hiidlastel on silm sinine ja vahel ka nina viltu löödud, sest selle õlle peale valutab pea kolm päeva järjest. „Ega õlu tohi meest lolliks teha, lolle on niigi palju,” teab Ülo Pihel.

Kord ehitavad Eri Klas ja Ülo Pihel Lahe talu ümber piirdeaeda. Eri toob materjali kätte ja Ülo paneb paika, mõlemal on pärast käed kuusevaiguga koos. Aiaehitusele kulub kaks suve ja tulemus on väidetavalt hulknurkne. Eri on pannud nimelt motivatsiooniks välja pudeli viina iga aianurga kohta. Nelinurkse aia puhul oleks läinud neli viina, kuid kuskil pole kirjas, et aed peab olema nelinurkne.
„Eri on kõva töömees ja viina võttis ta ikka mõistusega. Ta teadis, palju võib võtta. Mõistust ei saa juurde küsida, eriti kui läheb viinavõtmiseks, aga Eril on mõistusega kõik korras. Ta käib mul augustikuus külas ja elab nädalakese minu juures osmikus. Tegin talle sellise kolm korda kuus meetrit suurusega onni, mida Eri ise nimetab viietärni spaahotelliks,” seletab Ülo Pihel, jättes rääkimata loo, kuidas ühel jaanipäeval ilmub hiidlaste seltskonda mees, kes kannab Ronald Reagani maski.

Vahel ajab Eri Hiiumaal ka teatri asju.
„Nõukogude ajal olid tohutuks defitsiidiks keelpillipoognate jõhvid, mida tehakse valge hobuse sabast. Neid võis saada ainult Suurest Teatrist tutvuste kaudu,” meenutab Toomas Velmet. „Eri tahtis siis naabrimehe valge hobuse Miira saba maha lõigata. „No lõika, lõika!” „Mis maksab?” „Mis see tühi ikka maksab!” „Ma kutsun sind teatrisse.” „Kutsu parem Miira, tema armastab rohkem hirnuda.”“

Sellised on need Hiiumaa lood ja Velmet jutustab ühe veel.
1970-ndad aastad. Venno Laulu Vilsandi suvekodu hoovile maandub hirmsa mürina saatel piirivalve helikopter. Härra Laul on väga üllatunud, isegi hirmunud ja üllatus kasvab veelgi, kui kopterist väljuvad Eri Klas, tema ema Anna Klas, Arne Mikk ja Eesti NSV välisminister Arnold Green. „Igav hakkas,” olla Eri hiljem selgitanud. Auto ja praamiga minnes oleks see võtnud kaks päeva aega. Ta helistas siis Arnold Greenile Tallinna, et lähme Venno Laulule külla.
„Samamoodi suutis Eri nakatada orkestreid. Ta suudab nakatada kõiki, isegi mustanahalisi muusikuid, kes suhtuvad valgesse mehesse mõõduka üleolekuga. „Porgy ja Bessi” viimine Tõrvasse ja Moskvasse kuulub nende uskumatute lugude nimekirja, mida Eri ellu viis,” hindab Velmet ja räägib veel ühe loo.

Rannahoone lugu

Toomas ja Eri on Pärnus, saavad pärast rannas veedetud päeva kokku ja Eril tuleb mõte minna Rannahoonesse sööma. Seal on aga 30-meetrine saba. Eri tungib järjekorras ette, kuid šveitser ütleb, et poisid, te ei näe kultuursed välja: rääkimata sellest, et teil ei ole lipsu ega pikki pükse – teil ei ole ka sokke jalas! „Kui ma sokid jalga panen, kas siis saab sisse?” küsib Eri. „Teie, Eri Klas, saate alati sisse, kui sokid jalas,” vastab šveitser.

Eri ja Toomas eemalduvad järjekorrast ning Toomas küsib: „Kust me sokid saame?” „Ma nägin, et üks tädike riputas Supeluse tänaval pesu kuivama. Lähme räägime temaga!” otsustab Eri. Koos suundutakse sokke laenama. „Tere õhtust,” ütleb Eri. „Tere õhtust, härra Klas. Kas tulite sokke laenama?” uurib tädike, takseerides poiste paljaid varbaid. „Olgu, saate sokid, kui pärast ära pesete ja tagasi toote. Aga mul on palve ka. Mul on sõbranna ja tal on poeg Arvo, kelle teoseid pole ammu mängitud. Ta kirjutas mingi lookese, Tamula... Tabula... näe, vana pea ei pea enam asju kinni... Tamula casa või midagi sellist. Äkki võtate kavasse?” „Ma tean seda lugu, „Tabula rasa”, pole probleemi,” vastab Eri. Nii suunduvad Toomas ja Eri koos restorani õhtustama. Sokid pesti pärast meres puhtaks ja riputati Supeluse tänava hoovi kuivama.

Pärdi mängutoomine on siiski väike liialdus. „Tabula rasa” tellis Arvo Pärdilt viiuldaja Gidon Kremer spetsiaalselt ühe Tallinna kontserdi jaoks. Tõenäoliselt on liialdus seegi, et „Tabula rasa” sündis helilooja meeletute siseheitluste tulemusena. Oli lihtsalt tellimus kirjutada midagi kahele viiulile ja orkestrile, pikkus võiks olla umbes selline, et publik ei peaks saalist ära hiilima. Ja nagu teose nimi ütleb, oli helilooja ees valge paber, mis tuli täita noodimärkidega.

Lavakunsti stuudios

„Draamateatri juures avati Eesti NSV Teatriühingu Lavakunsti Stuudio ja klassiõde, kes töötas teatri vastas raamatupoes müüjana, kutsus, et lähme proovime,“ vestab Helgi Sallo „Estonia“ teatris oma garderoobis. „Ta ei julgenud üksi minna ja kutsus mind kaasa. Läksime, proovisime ja saime mõlemad sisse. Aasta võis olla 1961. Stuudio töötas õhtuti, alustasime kell 18 ja lõpetasime kell 22. Õppejõudude seas olid Ants Lauter ja Ilmar Tammur. Saime hääleseadet, liikumisseadet, draamateatris tasuta etendusi vaadata, nii et see oli tervikuna üks kasulik asi.

Seal kohtusime ka Eri Klasiga. Ta lahkus vist juba esimese õppeaasta poole pealt, sest tal oli ju kõike vaja kiiresti teha. Ta sai kõik, mida oli soovinud, teistest kiiremini kätte ja küllap ta ei plaaninudki näitlejaks saada. Tuli rohkem uudishimust.
Eril oli kvadrofooniline mõtlemine: tal olid silmad ees, taga ja külje peal. Ta võttis kõike, mida elul pakkuda oli. Ainult muusika teda ei rahuldanud. Kui mõelda, et ta tahtis teatridirigendiks saada, siis oli see valik õige. Dirigent peab ju kõike märkama, lugema partituuri, nägema orkestrit ja lava.

-------------------------------

See oli „Estonia“ teatri kõige säravam periood, kui Eri oli peadirigent. Oli küll Nõukogude aeg, aga ausalt öeldes ega me seda sisemiselt ei tunnetanud. Meie põlvkond, vähemalt meie Eriga mõtlesime ühtemoodi,“ meenutab tollane peaballettmeister Mai Murdmaa. „Me ei lasknud ennast süsteemil häirida, kuigi vahel Moskva gastrollidel tundsin, et me ei ole oodatud. Kui ma käisin „Võlumandariinidega“ Moskvas, siis oli kriitika väga karm. Minu tantsukeel oli teistsugune kui klassikaline balletikeel. Ma tulin klassikalise balleti raamidest välja, aga seda ei võinud nimetada veel moderntantsuks. Ma tegin, nagu loodus mulle ütles. „Estonia“ teatri kunstinõukoguga, mille liige oli ka Eri, ei tundnud ma mingisugust vastasseisu. Mind ei nuheldud ka tühjade saalide eest, mida võis vahel ette tulla.

Olen alati mõelnud, kus võtab Eri selle temale iseloomuliku energialaengu? Ta on positiivne. Ta suudab isegi endale ebamugavad olukorrad positiivseks mõelda. Tal on imetlusväärne oskus orkestrit sütitada. Tema energia läheb orkestrisse ja sealt lavale. Põhjamaise tagasihoitud temperamendiga dirigentide seas on Eri erandlik, ta kiirgab lavale. Seejuures on ta suurejooneline jagaja.

Paavo Kangur "Eriline Eri Klas", kirjastus Kunst