Armas sõber Eduard! Ludvig Juhti ja Eduard Tubina kirjavahetus
Saateks
Eesti muusika väljapaistev suurteos, Eduard Tubina kontrabassikontsert (ETW 22), sündis aastail 1947 – 1948 Rootsis üpris omapäraselt – teose tellija Ludvig Juhti kirjade toel ja abiga, mis sisaldasid kõige otsesemaid kontrabassi mängutehniliste võimalustega seotud soovitusi ja juhtnööre, aga ka helilooja ergutamisi ning taganttõukamisi. Juht teadis väga hästi, et kontrabassile kui spetsiifilisele pillile suurvormi kirjutamine on raske ettevõtmine. Et Tubin saaks oma lubadust täita, püüdis Juht oma nõuannetega Tubina komponeerimise protsessi kiirendada ja ka kergendada. Ikka selleks, et Tubin hoogu maha ei võtaks ja teos valmiks õigeaegselt.
Ludvig Juhtilt Eduard Tubinale
Boston, Mass
Armas h-ra Tubin:
Omasin Teie kirja ja noodid Kaljo Raidilt juba ammugi, palju tänu. Kahjuks ei olnud mul mitte aega kohe Taile vastata, sest olen äärmiselt tööga viimasel ajal koormatud olnud ja teiseks ootasin et saan ehk Teile midagi kindlamat teatada Teie helitööde suhtes.
On juba möödunud üle kuu aja kui Teie kirja ja noodid sain, aga ma pean tunnistama, et ma pole veel üht ega teist teha saanud. Esiteks ootasin juhust et Teie partituuri esitada Koussevitzky'le, aga seda juhust pole veel tulnud. Just nagu kõigi kiuste on meil Symphonys hooaja algusest pääle (1. okt.) igas kavas mingi uus sümfoonia olnud ja niisugusel ajal on vanamees kole närviline, kirub ja vannub ja igakord ütleb, et see on see viimane uus tükk, mis ma väljatöötasin. Järgmises kavas tuleb jälle midagi uut ja kordub sama lugu. Ma lihtsalt ei julenud riskeerida, et Teie tööd esitada, sest kui ta mind koos Teie partituuriga välja lööb, siis mul ei ole kunagi enam juhust seda temale teistkorda pakkuda. Teie võite minu pääle kindel olla, et ma saan omalt poolt kõik tegema, et Teie töid saab Ameerikas ettekantud, ükskõik kas meil Bostonis ehk kuskil mujal. Minu soov oleks kõigepäält Bostonis, sest seda loetakse kõige mõõduandvamaks.
Homme meie orkester läheb ühe nädalasele ringreisile, siis meil proovisid ei ole ja vanamehe närvid on ka selletõttu korras. Samal ringreisil loodangi ma võimaluse leida sellest asjast rääkida... Ma tean juba ette, et kristlastel on väga raske midagi kordasaata, sest igalpool on juudid ees ja neid on siia järjest aga juurde veetud. Ka kirjutada armastavad need mehed õige meeleheitlikult nii et meil on Symphonys 6 nädalaga 6 uut sümfooniat ettekantud ja kõik on olnud juudid. Pääleselle oleme veel teine niipalju vähemaid palasid ettekantud, ikka juudid. Vaevalt paar teost mis on minu arvates midagi väärt, kuna teised vist enam iialgi lavavalgust ei näe.
Mul tuli omal praegu mõte ja ma arvan, et Teie seda pooldama saate. Kuidas oleks kui Teie kirjutaksite ühe Sonate või mõne muu kapitaalsema teose õige minu instrumendile. Mul saab olema järgmine iseseisev kontsert Columbia kaudu 16. novembril 1947, see on just ühe aasta pärast. Ma usun kindlasti, et mul kõige parem võimalus on Eesti heliloojaid siin tutvustada, kahju et senini neist ise keegi sellele pole mõelnud. Meil on orkestris üks viiulimängija, kes lõpetas omal ajal Berliini Hochschule für Musik kompositsiooni, tema nimi on Emil Kornsand ja on rahvuselt sakslane. Tema kirjutas paar aastat tagasi väga toreda viola kontserdi orkestriga, näitas seda meie vanamehele ja sinna see jäi, alles pool aastat hiljem sai seda ettekanda Civic Symphonys, kuhu isegi arvustajad ei tule. Olin ise sellel kontserdil ja sain pööraselt vaimustet nimet. helitööst, oli midagi uut, värsket ja omapärast. Kaunis modern, kuid mitte hullumeelsus vaid mõistus ja äärmine loogika ja vormikindlus. Kohe pärast seda rääkisin ma Kornsandile, et kas ta ka midagi minule ei kirjutaks, mees oli kohe nõus ja kolm kuud hiljem oli Sonatina kontrabassile ja klaverile valmis. Selle sama Sonatina kandsin mina New Yorkys oma viimasel kontserdil Town Hallis ette ja mis Teie arvate kui hääd arvustused see pala sai? – Ka publikumile meeldis tõsiselt nii, et Kornsandi kutsuti lavale neli korda. Praegu on nimet. Sonatina Karl Fisheri juures kirjastusel ja sellel tükil saab hää minek olema.
Juba praegu on Kornsand algust teinud mulle järgmiseks kontserdiks kontsert kirjutada orkestri ehk klaveri saatel. Ma pole Kornsand’ile veel rääkinud, aga mul on kaunis hää põhjus loota, et aprillis saan ma selle kontserdiga juba esinema New York Philharmony’s ja Philadelphia Symphonys solistina. Kui Kornsandi töö peaks õnnestuma sama hästi kui Sonatina, on tema kui helilooja nimi tehtud ja siis on tal juba palju hõlpsam oma sümfooniaid ja teisi töid välja tuua.
Mina oma viimase kontserdiga tõesti näitasin, et kontrabass on soolopill ja seda tunnistavad kõik arvustajad kooris. Pagana kahju, et bassile on nii vähe orginal häid töösid, komponistid aga ei taha kirjutada, et ei ole mängijaid, mängijaid ei ole aga sellepärast, et pole midagi mängida... Sellepärast ma panengi Teile südamele, et võtke see asi kaalumisele. Paistab olema tõenäolik, et ma õige varsti täielikult üle lähen ainult kontserteerimisele, noh (kas) paremat juhust siis veel keegi võiks soovida Eesti helitööde tutvustamiseks. Loomulikult peavad sellised tööd ka tõesti midagi väärt olema, see on juba helilooja oma huvi, samuti ka minu. Kaljo Raid lubas ka mulle midagi kirjutada järgmiseks kontserdiks, eks näib kuda see õnnestub.
Kui Teile minu ettepanek meeldib ja see Teid huvitab, olen ma häälmeelel valmis Teile mõningaid andmeid saatma, kudas kontrabassile kui soolopillile kirjutada.
/.../
Teile kõike hääd ja palju edu soovides
Teie Ludvig Juht.
51 Park Drive,
Boston, Mass. U. S. A.
**
28. märts, 1948.
Armas sõber! –
Just eile saabus Körlings Förlagelt Sinu sümfoonia partituur, aituma. Ka varem saadetud arvustuste tõlked on käes, mis on väga suurepäralised. Nüüd, kus mul kogu materjal käes on, hakkan plaani valmistama vanamehe rünnakuks. Vana ise on jälle puhkusel ja tuleb tagasi 5. aprillil, niipea kui näen parajat juhust ja tema tuju, olen kohe partituuri ja arvustustega ta jutul.
Ma ise ei usu, et sellel hooajal see võiks enam ettekandele tulla, kuna juba 1. mail lõpeb Symphony sesoon ja algavad populaar kontserdid. Pealegi on meil alati enam kui kuu ette programmid tehtud.
Kui vanamehele Sinu sümfoonia peaks vastuvõetav olema, siis on väga võimalik, et ta sellega avab sügisese hooaja, nagu meil harilikult ikka on olnud, kus mõni uudisteos võetakse esimese nädala avakontsertide eeskavasse.
Järgnev lõik tekitab mõtte, et andes Tubinale pidevalt optimistlikke lubadusi ja garantiisid teoste ettekandmiseks, viibib Juht fantaasiarikastes, idealistlik-optimistlikes meeleoludes ja rõhutades pidevalt, et tal on kuulsate dirigentidega, kellega ta kokku puutub, väga head suhted. Kuid seni pole teoste ettekanneteni jõutud.
Mul tekkis veel üks mõte ja see oleks Sinu kontrabassi kontserdi esimene ettekanne ühelajal sümfooniaga. See oleks alles suur lend meile mõlemale ja paistab juba praegu nii suur olema, et seda nagu usku ei tahaks.
Mina omalt poolt saan kõik tegema, mida suudan, muidugi ripub kõik ära vanamehest ja tema suhtumisest eestlastesse, harilikult on tema silmis juudid need õnnelapsed. Vastasel korral pole aga midagi katki, mul on varnas veel terve rida kuulsaid orkestrijuhte, kelledega mul on kaunis hää vahekord, nendest kõige esimestena arvan Bruno Walter ja Dimitri Mitropoulos. Ma ei taha suuri lubadusi ega mingeid õhulosse teha, aga senised kogemused on näitanud, et kõik mida mina tahan kordasaata, on enamasti õnnestunud, nii jääme ka seekord kõige paremat lootma.
Praegu ma töötan kõvasti Sinu kontserdi juures, /.../. Ma näen, et Sa oled selle teose täiesti minu maitsele ja iseloomile loonud, sellejuures täpselt tabanud ka kontrabassi iseloomu. Kahjuks pole ma veel klaveriga kokku mängida saanud, põhjuseks on, et pean klaverimängija palkama ja tunni viisi maksma, kui mul soolopartii juba enam-vähem peos on ja seks ajaks loodan ka Sinult ülejäänud osa klaveripartii saada, hakkan klaveriga kokku töötama.
Eelmises kirjas rääkisin glissandost enne nr. 36, kui Sa pole seda veel muutnud, siis jäta see nii nagu olid teinud. Nüüd, kus ma olen selle kallal vähe juba töötanud, tundub kvarta glissando siiski kõige huvitavamana ja omapärasena. Cadenzas sooviksin endiselt, et Sulle minu ettepanek vastuvõetav oleks.
Asi on nüüd niimoodi, et minu iseseisev kontsert saab olema New Yorkis 2. oktoobril ja Sinu kontsert saab seal oma esimese ettekande, kui aga enneseda selgub, et mul saab võimalus olema seda orkestriga ettekanda, kas Bostonis või New Yorkis, jätan ma muidugi selle oma kontsertkavast välja, sest esiettekanne orkestriga on kõige tähtsam.
Tõtt öelda, olin mina vahepeal Sinu, Sinu perekonna ja kõigi armsate kaasmaalaste pärast juba mures ja hirmul, kuid ligi paari nädalased viimaseaja sündmused ja kibedad ettevalmistused siin maal, ei lase kudagi uskuda diblade senise haaramise taktika jätkamist. Kui ma aga siiski eksin, tähendab see sõda ja nagu Sa juba ise arvata võid, kes siis nahutada saab. Sellest võid ise järeldada, mida see meile eestlastele ja paljudele teistele orjastatud rahvastele tähendab.
Kuulasin tänagi raadiot, et siinpool ei ole ainustki juppi järeleandmist. /.../.
Soovin Sulle ja perekonnale kõike hääd ja lõpmatu edu. Jään igatsusega ootama klaveripartiid, sellejärele ka partituuri.
Tuhat tervist L. Juht.
**
23. veebruari kirjas tõstatub teravalt küsimus plaadistatud teoste ettekandmise keelust raadios. USA-s tehtud heliplaadisalvestusi ei tohtinud USA-s ega Kanadas eriloata raadioeetris maha mängida. Asi seostus autorikaitse seadusega, mis nägi ette iga ettemängimise eest tasu nii autorile kui esitajale. Eestis kerkisid need küsimused päevakorrale alles Eesti Vabariigi taaskehtestamisel, siis, kui ühineti rahvusvaheliste konventsioonidega. USA-s olid need küsimused päevakorral aga juba 60 aastat tagasi. Siit tulenesid Juhti „soovitused“ Tubinale, et vältida autorikaitsealaseid pahandusi.
Samas on Juht sunnitud kahetsusega teatama, et kõik ponnistused aidata Bostoni orkestriga ette kanda Tubina 5. sümfoonia, lõppesid edutult.
Eduard Tubin
23. veebruar 1949.
Armas Eduard:
Omasin Su toreda kirja täna, palju tänu. Oli tore lugeda Su otsekohest arvustust plaatide üle, mis oli mulle tõesti suureks rõõmuks ja saab ka edaspidi asjale väga kasulik olema, nagu Sa ise tähendasid. Ma ei ole kaua aega nii meeldivat kirja kuskilt saanud, kui seda oli Sinu tänane kiri. Ometi avanes mul ka viimaks võimalus kuulda Sinu arvamist, senini rabasin ringi kui laias laanes, teadmata kas olen õige või vale.
Sinu nõuanded on mulle niivõrd teretulnud, et ma saan neid kasutama järgmine kord. /.../ Ega mina ise oma tööga veel kaugeltki rahul ei olnud, aga eks esialgu käib küll, vähemalt olen ma nüüd esimesest kohustusest lahti. Ka tehniliselt ei ole ma plaatidega mitte päris rahul, New Yorkis on palju paremad recordi valmistamise Companid ja kui ükskord Pavlovskyl aega on, teeme parima mida suudame. Sofia on püüdnud teha oma parima, aga naine jääb ikka naiseks. Ta just ei taipa välja tuua kõiki peensusi ja klaver ka omaette tähtsaks teha. Pääleselle ei aita ta mind kuskil kohal kaasa, kogu aeg tunnen end nii üksinda olevat.
Loomulikult ei saa see kontsert klaveriga nii mõjule pääseda kui orkestriga, kuid see aeg saab ka tulema, kus see saab tehtud.
Mis puutub keelusse raadios ettekandeks, siis ei loe see välismaa kohta üldse mitte, vaid ainult Ühendriigid ja Canada ja see on tingitud Music Union seadusest. Petrilloga eesotsas. /.../ Kuna Sa aga neid rootslasi uskuda ei tea, siis parem kisu need etiketid maha ja kleebi mingisugused sildid, kasvõi neljakandilised asemele. /.../
Nüüd on siis Sinu viiuli kontsert ka Burgini naise Ruth Posselt’i käes. /.../ Kohe reisilt tagasi jõudes viisin selle Burgin’ile ja tal oli väga hää meel. Samas tähendas ka, et temal vist võimalust ei ole Su sümfooniat tänavu kavasse panna, kuna vanamees määrab kõik programmid ette, isegi külalisconductoritele. Ma palusin seda tagasi saada ja saadan kohe Hans Kindlerile.
Nüüd aga pean lõpetama ja soovin Sulle kõike hääd ja palju edu.
Ludwig.
Siit saab kuulata Märt Treieri tehtud Vikerraadio saadet "Beethoveni sõber", kus räägiti samal teemal.
https://arhiiv.err.ee/vaata/beethoveni-sober-32-saade-ludvig-juht-ja-eduard-tubin-kirjavahetuses
