Vana hea Continental
Armsaid asju on veel ja veel, kui sahtlites ja kappides sorida. Aga armsate mälestustega võib olla seotud ka mõni kaalu poolest raskem asi. Minule on selleks vana kirjutusmasin, mille mu vanaisa oma väikeses aiakärus kunagi ammu koju tõi. Nüüdseks on see üsnagi päevi näinud väljanägemisega. Ilmselt kanti too vana Saksa Continental mingis kontoris maha ja osteti uus. Vanaisa põhimõtte järgi oli aga patuasi korralikult töötav ese vanarauahunnikusse viia. Ju ta lootis, et lapselapsed võivad sellest rõõmu tunda. Aga paraku ei toonud päästetud kirjutusmasin toona ei plikatirtsu ega poiste silmadesse sära.
Meie ema leidis siis, et kõige parem koht kirjutusmasina hoidmiseks on suvemaja. Ja oligi tore, et nii otsustati. Ühel hetkel oli meil lastel väga suur vajadus salakirju tippida, kui kampade vahel suviti sõjamänge pidasime.
Kui ma oma tulevase elukaaslasega esimest korda suvemajja tulin, oli ta vanast Continentalist siiralt huvitatud. Küll ta uuris seda hoolikalt siit ja sealt, lõpuks muigas kavalalt ja koputas sõrmega võllile. Vaata aga vaata… Misasja nüüd, imestasin mina ja astusin lähemale. Ma nägin seal oma nime ja ühe poisi nime ja nende vahel plussmärki. Peaaegu nähtamatult olin ma kunagi salakirju sepitsedes ka oma unelma sinna graveerinud! Ja hiljem muidugi unustanud. Too külapoiss oli just-just kooli minev juntsu, kui ta suureliselt lubas minuga abielluda...
Võis arvata, et kirjutusmasin jääbki riiulile seisma. Ometi hakati seda jälle kasutama eesmärgil, milleks ta oli leiutatud. Me elasime koos vanatädi Roosiga. Tema tahtis oma päevi täita mõtestatud tegevusega. Algul kirjutas ta mälestusi, seejärel valis ümberkirjutamiseks raamatutest peatükke välja. Talle meeldis sõbrannadele ja sugulastele ettelugemisi korraldada ja kirjutatut ka jagada. Kokkusaamistel pidi olema sisu, mitte ainult tühja-tähja üle vadistamine.
Tädi Roosi tegi kõike väga korralikult, kuid pastakaga kirjutamine võttis palju aega. Pealegi oli ta noorena ülemuselt noomida saanud mitteloetava käekirja pärast. Märkusel oli tohutu mõju. Pensionieas oli tädi Roosi oma käekirja kujundanud kalligraafiliseks. Minu mees ütles siis, et mis sa, kulla tädike, vaeva näed, meil ju kirjutusmasin olemas.
Tõstsimegi vana Continentali tädi laua peale. Pea viisteist aastat jändas ta rahulolevalt käsi määrivate lintidega, kopeerpaberitega ja masina vanadusest tulenevate tõrgetega.
Mitmelgi korral käis tädi ühe tuttava poeg oma emalt tervitusi üle andmas. Kolmandal või neljandal külaskäigul päris härra otsekoheselt: „Mis kirjutusmasinast saab, noh, kui sa peaksid kord…?“ Ma ei tea, mida külastajale lausuti, tõenäoliselt mindi üle hoopis teisele teemale või oli vastuseks viisakas ümbernurgajutt, aga toda inimest ei näinud me enam iial.
Saabus päev, mil kirjutusmasin jäigi tumba peale seisma ja enam ei olnud kuulda tema aeglast ja vaikselt kostvat klõbinat.
Vahel mõtisklen Continentali klahvidelt tolmu pühkides, et nii mõnigi vana asi on endale laulu saanud. Vana kell, vokk ja pildiraam näiteks. Vanast kirjutusmasinast ei ole aga küll juhtunud laulu kuulma...
Elukiri