Isa Karl Kalkuni sõnum Kristjan Kalkunile: poiss peab sporti tegema!

Taluperemees Ärnina filmist „Siin me oleme“ teavad Karl Kalkunit isegi need, kes filmi valmimise ajal veel sündinudki polnud. Iga spordihuviline teab ETV spordireporterit Kristjan Kalkunit. Aga kõik ehk ei tea, et Kristjan on Karli poeg.

Kristjani kõige esimene mälestus on vend Kaarli sünnitusmajast koju toomine. „Mäletan, kuidas sõitsime haiglasse, ema tuli liftiga alla, siis sõitsime mingi autoga kodu poole, vend oli ema süles, üleni tekki mähitud,“ meenutab 42-aastane Kristjan, kes venna sündides oli kolmene.
Pildikesi koolieelsest ajast on veel: suusatamine kodu juures Mustamäel, ema sünnipäev, vanaisa Karli (seeniori) süles istumine, kui vanaisa neil Mustamäel külas oli.
Vanaisa Karl oli Vanemuise teatris inspitsient. Tema etenduste avamise gong olevat praegugi Vanemuises alles. Vanaisa suri, kui Kristjan oli kuuene, aga ta jõudis ometi ennast laste südamesse kinnitada. Lapselapse mälus on pildikesi ühistest jalutuskäikudest ja Valgemetsa suvilas rongimängimisest. Rongimäng käis kuuris. Vanaisa istus kuuri ees väikese pingi peal. Kui rong peatus, tegid lapsed kuuriukse lahti ja vanaisa – jaamaülem – pidi ütlema, mis peatus on.

Isa teatris
Noorem Karl, Kristjani isa, jõudis oma 63 eluaasta jooksul mängida Vanemuises, Eesti Draamateatris, Noorsooteatris, Estonias, filmides. Kristjanil on eredalt meeles isa Noorsooteatri-aeg, sest seal käis ta isaga palju kaasas.
Lastelavastust „Buratino“ Lauri Nebeliga peaosas vaatas Kristjan kulisside vahelt. „Mulle loeti sõnad peale, mida tohin teha. Politseinikud jälitasid Buratinot ja ta sõpru, kulisside vahelt oli vaja pallidega visata. Üks politseinik oli Ants Vain, ta andis mulle ka pallid ja ütles: „Pane, poiss!“, nii sain minagi teatritükis nähtamatult kaasa lüüa.“
Kristjan ei tea, kas isa üritas seda vältida, et poistele teatris laste rolle pakutaks. „Me ei jõudnud sellest temaga rääkida. Ma olin keskkoolipoiss, kui isa suri (See juhtus aastal 1990. – toim), nii tõsiste juttudeni me ei jõudnudki,“ nendib ta.
Mõnes asjas sai siiski kaasa tehtud. Ita Everi telesõu „Igihaljas vaatemäng“ jaoks võeti väga palju materjali üles, kuid lõpuks jäeti pool välja, ka noore Kalkuni etteaste. „Noortestuudio“ saate jaoks käis Kristjan koos klassivendadega – üks neist Mart Poom – Glehni lossi juures kelgutamas, taustaks Rock Hoteli esinemisele.
Selles, et isa oli laval, polnud poja meelest midagi erilist. „Ta oli mu isa, ta oli kogu aeg mu elus olemas, kuigi seoses oma tööga küll palju ära: õhtuti etendused, siis veel filmivõtted ja tol ajal käidi ka palju esinemas näiteks ettevõtetes ja kolhoosides.“
Mingit maagilist aurat – ah, mu kuulus isa! – poja jaoks isa juures polnud. Kristjan toob sellise võrdluse: kui noortel on mingid eeskujud või iidolid – sportlased või muusikud näiteks –, siis kui ühel hetkel on neil võimalik oma iidoli kõrval seista, kaob see maagiline aura ära. „Usun, et mu isal oli võõraste jaoks seesama maagiline aura – et tunti tänaval ära: näe, Karl Kalkun! – aga minu jaoks oli ta mu isa. See ei tekitanud imelikku või imelist tunnet, ma ei mõelnud, kas ta on kuulus või eriline.“
Isa teleesinemisi pere ikka vaatas. „Hea meelega vaatasin filme, kus isa mängis, praegugi on tore äratundmisrõõm, kui tuleb „Siin me oleme“ või „Viimne reliikvia“. Seal mängis isa pealikut, kes ütleb lõpus: „Meie reliikvia on vabadus!“ ja viskab „reliikvia“ rõdult alla,“ räägib Kristjan.

„Siin me oleme“
Seda kultusfilmi teab ja tsiteerib iga eestlane. Üks tsitaate sealt on näiteks Karl Kalkuni – Ärni – lause: „Inimeses peab kõik kaunis olema.“ Viis, kuidas Ärni seda ütleb ja kuidas seejuures välja näeb, ajab ka kümnendal vaatamisel naerma.
„Tolles filmis oleksime vennaga olnud need poisid värava peal, aga isa sõitis varem ära Muhumaale võtetele ja ema ei saanud töölt nii ruttu vabaks, et meiega koos sõita. Siis võeti kohalikud poisid. Nõmmik oli mõelnud, et ehk Karla pojad võiksid seal väraval olla,“ räägib Kristjan. „Aga me olime filmivõtete ajal seal, see oli põnev.“
Kui film valmis sai, oli Kristjan seitsmene. Ta ei mäleta, et sõbrad või klassikaaslased oleksid midagi sellega seoses kommenteerinud. „Lapsed ei pööranud sellele nii suurt tähelepanu. Võis ju olla, et klassikaaslastel oli põnev tulla koju, kus isa on tuntud näitleja, aga pigem oli see õpetajate jaoks erilisem. Minu kaudu taheti ikka isaga kontakti saada, et tuleb ehk näärimeest tegema või esinema,“ ütleb ta.
Kui koolis teatritükki tehti, käis õpetaja alati peale, et näitleja poeg peab kindlasti mängima. „Kui sunniti, siis tekkis tõrge. Aga spordilaagrites oli isetegevus, seal olid vabad käed midagi välja mõelda ja seal lõin hea meelega kaasa.“

Pallimäng pani silmad särama
Suusatamisega tegi Kristjan algust juba koolieelikuna. Talle meeldis ka kangesti palli pilduda, toaski, seal oli üks toru, üle mille ta loopis. See oli sissejuhatuseks korvpalliharrastusele, millest kujunes hiljem Kristjani üks lemmikalasid.
Isa Karl nakatas lapsed mitte ainult sporti tegema, vaid ka vaatama, sest armastas ise mõlemat – nii sportimist kui vaatamist. Noorena oli ta mänginud Tartu linnameeskonnas võrkpalli ning 1940. aastate lõpus (Karl Kalkun sündis 1927. aastal) tuli Eesti meistriks korvpallis, kui kuulus legendaarsesse Tartu meeskonda, mille juhtfiguuriks oli Ilmar Kullam. Karl Kalkun mängis ka jalgpalli, oli väravavaht, ja osales aktiivselt teatrite spartakiaadidel, kuhu ka pojad kaasa võttis.
Karl käis vaatamas kõikvõimalikke spordivõistlusi, mis Tallinnas toimusid, ja kutsus sinnagi poisid kaasa. Ka ema Mare oli harrastussportlane: mängis võrkpalli ning töö juurest olid tal ka ujulapääsmed saadud, nii endale kui poistele.
Selleks ajaks, kui Kristjan sportima hakkas, isa enam väga aktiivne sportlane polnud. Kui Kristjan sündis, oli isa 45-aastane. Nii ei mäleta Kristjan isaga koos muud suurt sportimist kui teatrite spartakiaadidel. Nende spartakiaadidega süstis isa poistesse spordipisikut.
Aga tal oli selleks muidki nippe. Näiteks kui 1982. aasta suvel olid jalgpalli maailmameistrivõistlused, rääkis isa sellest poegadelegi. Valgemetsas suvitades joonistas ta poistele alagrupid ette, ehitati värav ja nii sai omal kombel MM-il kaasa lüüa. Isa sõnum oli: poiss peab sporti tegema! See annab distsipliini, eluhoiaku ja kehahoiaku.
„Mind köitsid väikesest peale pallimängud: kui saaks ainult palli taga ajada! See pani kohe silmad särama,“ nendib Kristjan. „Nii jõudsin korvpalli juurde. Käisin kuus aastat tõsiselt korvpallitrennis, mängisin noorte Eesti meistrivõistlustel.“
Vennaga käitus isa samamoodi. „Tippspordini me välja ei läinud, võib-olla parem ongi, tippsport on terviserisk,“ meenutab nüüdne spordikommentaator. „Oma võimeid peab tunnetama, kas on soovi ja võimeid sinna päris tippu jõuda.“
Praegu sporti tehes püüab Kristjan arvestada, et töö ja pereelu seeläbi ei kannataks. Käib paar korda nädalas võimaluse korral korvpalli mängimas ning koos poegadega ujumas.
Tartu Ülikoolis õppis Kristjan ajalugu. „Ajalugu köitis mind, mulle meeldis lugeda ajaloolist kirjandust, seiklusjutte, poisi fantaasia läks ju siis lendama. Kooli ajalootundides referaate tehes, erinevaid asju uurides tekkis tunne, et tahaks süvenenult ajalugu õppida. Ülikoolis sain aga aru, et selline elustiil, kus tuleks keskenduda ainult raamatutele, arhiivile ning sünteesida, analüüsida ja kirjutada, ei lähe päris kokku minu natuuriga.“

Tasapisi ajakirjandusse
Paralleelselt õpingutega oli ajalootudeng kogu ülikooli aja ka spordilugusid kirjutanud: Postimehele, Liivimaa Kroonikale, Sporditähele. Teda hakkas huvitama, kuidas teles see töö käib. 1996. aasta Atlanta olümpiamängude ajal õnnestuski Kristjanil veidi teletöös kaasa lüüa.
„Pärast läks kõik nagu loomulikku rada pidi selles suunas, et jäingi spordiajakirjandusse,“ tõdeb ta. Enne ETV-sse tulekut töötas ta Sporditähes, sealhulgas neli aastat peatoimetajana, ja TV3-s.
Kas see tundub õige koht olevat?
Kristjan usub, et inimese elu on nii lühike, et ei tohiks teha valesid asju. Muidugi on elus tegemisi, millest ei pääse, mis lihtsalt tuleb ära teha, meeldib või ei meeldi, aga ametit valides võiks igaüks küll vähemalt püüdagi leida oma võimetele ja huvidele vastav töö.
„Mulle pakub see töö palju ja võtan seda eelkõige enda arengu seisukohast. Alguses oli kirjutamine, ajalehele kaastöö tegemine, siis tegin lugusid ajakirjale, seejärel tuli juba toimetamine, siis ajakirja peatoimetaja amet ja olümpiaraamatute kirjutamine, lõpuks tuligi vaikselt tele,“ räägib ta. „Mul on huvitav spordireportaažiga süvitsi minna, meeldib tunnetada ennast selles protsessis. ETV pakkus selle väljundi ja olen rahul.“
Päris esimest enda tehtud telereportaaži Kristjan ei mäleta, küll on aga meeles tugevaid emotsioone andnud ülekanded, esimene enda tehtud jalgpalli maailmameistrivõistluste finaal, esimene olümpiamängude finaal jäähokis, samuti korvpallis. Kauaks jäävad meelde ka Eesti pallikoondiste toredad mängud.
ETV sporditoimetuses on alad ära jagatud, kes mida kommenteerib. Uudiseid peab tegema igalt alalt. Korvpall ja jalgpall on Kristjani rida, need on talle ka südamelähedased, nagu ka jäähoki, mille vaatamine on talle samuti väikesest peale naudingut pakkunud.
Suusahüppedki meeldivad. Tornist pole Kristjan ise küll hüpanud, aga ta usub, et ega see paha ei teeks, kui oleks – mida rohkem spordialasid on spordikommentaator ise järele proovinud, seda kasulikum on see talle ta töös.

Vead paistavad ekraanil hästi välja
Ikka visatakse nalja spordireporterite keelevääratuste üle. Aga katsugu kritiseerijad ise säilitada korrektne lauseehitus emotsioone tulvil mängu kommenteerides, kus sündmused arenevad teinekord kiiremini, kui lauseid moodustada suudab! Kas peabki sellises situatsioonis alati keeleliselt kõik täiesti paigas olema? Neil hetkedel on emotsioon tähtsam kui õigekeel.
Kristjan tunnistab, et eks on temalgi väljaütlemisi olnud, mida võib kaheti mõista. Peale keelevääratuste on ka faktiline ebatäpsus see, mille eest spordireportereid nahutatakse. Aga milline tohutu hulk infot on vaja läbi töötada kas või jalgpalli suurturniiri kommenteerimiseks! Eksimine on inimlik, on paratamatu, et spordireporteritel juhtub selle kiiruse ja emotsioonide hulga juures ka apse, nii keelelisi kui faktilisi.
„Mind ennast pahandab ka, kui eksin. Viimastel aastatel võtan seda rahulikumalt.“
„Spordireporter ei tohi mängust või võistlusest suuremaks minna, ta peab olema abiline, vahendaja, ta loob emotsionaalset pinnast, elamust, aitab jälgida, see on nagu hea kohtunik, keda ei märka väljakul,“ usub Kristjan. „Loomulikult teab rahvas paljusid spordireportereid nimepidi, aga spordireporteri kultust ei tohiks tekkida.“
Kristjan teeb hea meelega taustal tööd, ta ei tunne vajadust ekraanil olla, aga teles sellest ei pääse. „Koos sellega kaasneb paratamatult ka see, et inimesed tunnevad mind, aga seda ei pea üle tähtsustama. Kõige hullem, mis saab juhtuda, on see, kui kuulsus hakkab pähe ja jalad tõusevad maast üles.“
Kristjan arvab, et küllap on meil kõigil mõneks tegevuseks rohkem soodumusi kui teiseks. Tähtis on oma õige valdkond üles leida.
Näiteks tema isa, näitleja Karl Kalkun oli tegelikult Tartu Ülikoolis õigusteaduskonna lõpetanud, teatriharidust tal polnudki, aga teatritegemist alustas juba ülikooli ajal. Küllap tal olid selleks kutsumus ja eeldused.
Karl ei sundinud poegasid spordiga tegelema, kuigi ta neid sellele suunas ja seda vajalikuks pidas. Kristjan arvab, et selles, et temast sai spordiajakirjanik, on „süüdi“ mitte ainult isa suunamine, vaid ka see, et tal oli väiksest peale see huvi endal olemas – lugeda, fakte teada, et oleks endal spordivõistlusi jälgida. Ta täitis kaustikuid, kleepis sinna enda tarbeks artikleid. Maailmarekordid jäid nii paremini meelde.

Pere
Vend Kaarliga on Kristjanil alati head, sõbralikud suhted olnud. „Mõlemad tegime sporti, mängisime õues, kõike tegime koos. Lapsest saati olime nagu sukk ja saabas,“ kinnitab Kristjan. Vend Kaarel on hariduse valikul isa jälgedes läinud – tema on jurist.
Isal oli eelmisest abielust poeg Andres, kellega Kristjan ja Kaarel episoodiliselt ka kohtusid, aga ta oli neist palju vanem. „Kui olime suuremad, siis oli temaga rohkem kokkupuuteid, ta oli siis juba arst,“ meenutab Kristjan. „Aga Andrest pole enam…“
Andrest tabas äkksurm, kui ta oli mõned aastad üle 40. Kusjuures juhtus nii, et just poeg Andres oli see kiirabiarst, kes kohale tõttas, kui Karl Kalkunit televisiooni otsesaates äkksurm tabas.
Kristjani ja Kaarli ema Mare on jõudnud pensioniikka, aga töötab edasi Eesti Geoloogias keemialabori juhatajana. Mare ja Karli vanusevahe oli 18 aastat. Kristjan usub, et ta ema ja isa vahel oli suur armastus, nad hoidsid teineteist ning olid ausad ja otsekohesed.
„Paljud arusaamad ja tõekspidamised saame kodust kaasa. Lapsed õpivad vanemate pealt,“ usub Kristjan. „Minu kasvamisel isaks on mu isal olnud suur roll, hoolimata sellest, et ta suri vara. See armastus ja hoolivus, mis meil kodus oli, peegeldus ka laste peale ja lapsed võtavad eeskujuks oma vanemad. Ja lapsed järgivad mitte seda, mida vanemad ütlevad, vaid eelkõige seda, mida teevad.“
Kristjani abikaasa Mari on Tartu Ülikoolist saadud magistrikraadiga sotsioloog. Neil on kolm poega: Rasmus, Gustav ja Taaniel. .
Rasmus on valinud oma alaks peotantsu. Gustavi kohta ütleb isa: „Ta on natuke minusse, kiire reaktsiooniga ja armastab palliga asju teha.“
„Viimastel aastatel olen märganud neil teatud huvi selle vastu, mida mina teen,“ räägib Kristjan. „Olen neid ka kaasa võtnud jäähokit ja korvpalli vaatama, aga nad on natuke liiga noored, et suhestada ennast selle mänguga. Neid huvitab, mida need onud teevad, miks nad nii teevad, miks nad seda palli nii löövad. Kui televiisorist sporti vaatan, siis aeg-ajalt nad ka uurivad, mis seal toimub.“
Spordireporter Kristjan Kalkun usub, et ta lastele on tavaline, et isa on televiisoris. „Neile olen issi,“ tõdeb ta. Nii nagu oli ka Karl Kalkun Kristjani jaoks lihtsalt issi.
Elukiri, september 2012