Laulja Toomas Anni: Minu käte vahelt on läbi käinud kümneid tonne maakive
Edu pole Toomas Anni, tubli Lõuna-Eesti traktoristi eluhoiakuid ja põhiväärtusi eriti muutnud. Mehele on kõige tähtsamad kodu ja pere. „Mu vanaema ütles ikka, et 95 protsenti saatusest on ette määratud ja viis protsenti on enda teha,“ ütleb Anni, kes on oma sõnul saanud selle, mis ta on tahtnud. „Mul on üle keskmise ilus kodu,“ kõlab kokkuvõte sellest, mis talle praegu enim korda läheb.
Toomas elab Vastse-Kuustes oma vanavanematelt päranduseks saadud majas kui hiir urus – kõrge kuuseheki taga. Umbes hektarisuurust aeda valvab Tiibeti mastif ja alevit poolitavat raudteed (ühele poole jäävad uued majad ja teisele poole põlised taluelamised) ületab Toomas vaid selleks, et kuuene Mattias lasteaeda viia ja sealt ära tuua. Aga kui paar korda aastas kutsutakse Toomas Anni kultuurimajja esinema, on saal rahvast ikka täis.
Toomaselt pole mõtet küsida, miks on tema muusika nii populaarne. „Kõik küsivad seda kogu aeg ja ma ütlen ausalt, et ma ei tea!“ kõkutab Toomas taas. „Võib-olla selles on siis mingi siirus?“ Ilmselt tõesti, ja Eesti inimeste südameid võidab Toomas sellega, et laulab eesti keeles – nii tuntud viise kui enda loodud laule.
Pessimistid elavad kauem
Kui Toomas oli 31-aastane, avastati tal kasvaja. Hiljem selgus, et kasvaja oli pahaloomuline – vähktõbi. Kuigi Toomasel ei olnud kordagi mõtet, et hakkab surema, lõi raske diagnoos igapäevaelu siiski rööpast välja. Esimesest abielust sündinud lapsed Kertu ja Tauri olid siis veel väikesed…
„Seda mõtet küll ei olnud, et äkki ma enam ei näegi neid,“ meenutab Toomas. Kuid nädal aega kõndis ta ringi nagu udus. Läks järve äärde – ta on ju ka harrastuskalamees –, aga seda, mida ta konksu otsa pani, ja kas üldse midagi pani, ei pannud ise tähelegi. Kas Toomas tegi ka testamendi? „Ei-ei-ei,“ kukub ta kätega vehkima, „ma suhtusin ikka nii, et saan terveks. Kuigi…,“ Toomas köhatab hääle puhtaks, „ma lugesin hiljuti, et Saksa teadlased avastasid, et positiivse mõtlemisega inimesed surevad kiiremini kui pessimistid! Pessimistid, kelleks ka mina ennast pidada võin, elavad kauem.“ Toomas põhjendab Saksa teadlaste avastust sellega, et kui optimist lihtsalt arvab, et kõik läheb hästi, siis pessimistliku mõtteviisiga inimene mõtleb ka kõige hullemad stsenaariumid läbi ning on nende jaoks justkui ette valmistatud.
"Optimist või pessimist, mine võta kinni, aga tõsiasi on, et terve vasak neer tuli Toomasel terveks saamise nimel ohverdada. „Õnneks on inimesel paljud organid dubleeritud,“ teatab rõõmsameelne pessimist. „Mõtledki nii, et üks võetakse ära, aga teine jääb alles. See ei ole maailmalõpp. Elu läheb edasi, harjud ja lepid – nüüd ma enam isegi ei mõtle iga päev oma haigusele. Inimesel on ju havimälu,“ naerab ta. „Ma ei ole allavanduja tüüp. Mäletan, et juba teisel päeval pärast operatsiooni koperdasin jalgadel. Arst ütles ka, et tubli – voodisse jääda ei tohi. Valus oli küll, voolikud olid küljes, aga vähemalt seisin jalgel,“ meenub Toomasele toonane kangus.
Kui alguses pidi Toomas käima arsti juures iga mõne kuu tagant ja hiljem poole aasta tagant, siis praegu piisab, kui ta näitab end arstidele kord mõne aasta järel. Ka läks ta pärast operatsiooni kiiresti tööle tagasi: töö tahtis ju tegemist ning Vastse-Kuuste ümbruse põllud kündmist ja koristamist.
Hoiatuseks öeldi veel, et pärast operatsiooni ei tohi istuda külma maa või kivi peal ega suuri raskusi tõsta. Haa. Kui kivile või külmale maale toetab Toomas end tõesti vahel harva, siis raskuste vinnamisega on veidi teine lugu. „Minu käte vahelt on läbi käinud kümneid tonne, ma kordan, kümneid tonne maakive,“ ajab Toomas oma sõnade suuremaks mõjuks kõik sõrmed harali.
Sai, mida tahtis
Pärast haigust ja paranemist tulid kõik teised muutused samuti. Ka maakivide vinnamine on suurte elumuutuste tagajärg. Nimelt otsustas Toomas ühel päeval, et abielu ei toimi, ning tegi abikaasale ettepaneku lahku minna. Esimesed kuud, kuni ekskaasa endale uut elupaika otsis, kolis Toomas kodutalust ära korterisse. Kui naine oli valmis lahkuma, kolis Toomas koju tagasi ning oli korraga kahe teismelise lapsega üksikisa, kellel ka veel vanaema hooldada.
„Lahkuminek oli raske,“ kirjeldab Toomas ja muutub kohe silmanähtavalt murelikumaks. „Aga ma arvan, et lapsed ja kõik teisedki on nüüdseks selle lahutuse mulle juba andestanud.“ . Esimesed aastad – algul isaga ja hiljem ka isa uue naisega –, olid Annide peres üsna närvilised. „Iga oli ka selline, mina olin 13 ja õde oli kas 14 või 15,“ räägib poeg Tauri. Nii Kertu kui Tauri pühkisid Vastse-Kuuste tolmu jalgelt kohe, kui jalad üle põhikooli lävepaku said. „Tütar elas lahkuminekut ikka väga üle, tema ei saanud kuidagi uue abikaasaga samale lainele, aga inimeste nägemus elust on ju väga erinev. Sellega peavad leppima lapsed, täiskasvanud, sa ise – ja nii ongi! Lastel on ka hea näha, kui vanemad on õnnelikud, isegi kui nad on lahus,“ arvab Toomas tagantjärele.
Tauri kinnitab, et tema meelest on tema vanemad küll õnnelikud.
„Nüüd on mõlemal lapsel juba oma elu, nad peavad sättima, et see vanker tee peal seisaks,“ räägib Toomas. Ta arvab, et oma elu keerdkäigud aitavad lastel ka vanemaid ja nende tegusid mõista. Tänu Tauri elukaaslase tütrele saab Toomas end ka juba kasuvanaisaks pidada. Tauri pere tütar ja Toomase noorim laps, seitsmene Mattias sobivad hästi mängukaaslasteks.
„Nüüdseks olen kümme aastat uue abikaasa Marjega koos elanud, ja võib öelda, et olen saanud selle, mida olen tahtnud!“ kinnitab Toomas.
Kodu oma kätega
Aga selgitus kivide kohta – neid, mida Toomas tassib ja tassib – on veel võlgu. Kui Toomas vanavanemate talu üle võttis, oli maal põhitegevuseks ikka loomapidamine. Pullid, lambad, sead ja kanad – et söök oleks omast käest. Praegu jookseb taluõuel kaks koera, hektarisuurusele õuemaale on aga Toomase uue abikaasa Marje eestvõttel rajatud kaunis iluaed.
Ideed, kuidas aeda kujundada ja mida sinna panna, küpsevad peamiselt Marje peas. Toomas on rohkem see, kes saab visioonide teostamisel abiks olla. Ta räägib uhkusega, et ega Eesti puukoolidest polegi enam midagi oma aeda hankida, sest kõik taimed, mis meeldivad, on juba olemas. Palju võõramaised külmaõrnu sorte on ka välja läinud… Aga aed hakkab saama selliseks, nagu pererahvas on tahtnud.
Toomas küsib Taurilt, mis too arvab, kas on ilus kodu. „Jaa, päris ilus on,“ kiidab poeg ja räägib tõestisündinud loo isa töökusest ja kärsitusest. Isa helistanud kord pojale (Tauri elab Tartus), et tulgu aidaku kodusele muusikastuudiole uks ette panna. Tauri lubanud laupäeval tulla ja olnudki kell 10 kohal. Ja mis ta näeb? Uks juba ees! „Isa oli üksi pusinud – tal hakkas igav!“ kommenteerib Tauri nõutult.
Tahaks joosta, aga ei viitsi
Toomas kirjeldab end kui kärsitut tegudeinimest, kes ei kannata oodata ja niisama istuda. Talv, kui lihtsalt peab kuude kaupa toas istuma ega saa õues ehitada või kive vinnata, on Toomasele tõeliselt raske katsumus. Ta kõnnib mööda tuba nagu munavalus kana. Vahel kirjutab mõne laulu, aga ega need lauludki nii iseenesest tule. Toomas ütleb, et ega tema pole mingi helilooja, lihtsalt väike laulukirjutaja. Üks laul sündis küll diivanil lebotades: mees vaatas aknast õue talvisesse valgusesse ja mõtles: „Tahaks joosta… aga ei viitsi!“ Ja sündiski laul „Vahel tahaksin joosta!“
2012. aastal sai Toomasel talvest 2. märtsil nii kõrini, et lihtsalt läks ja hakkas õues tööle – kõrvalhoone seinu sirgeks rihtima ja soojustama. Ja uue kasvuhoone – küttega ja puha – ehitas ta ka. „Sama suure kui enne oli peenramaa,“ naerab Toomas ise. „Mulle kohe meeldib ise teha! Ma saan aru, et professionaal teeks kiiremini ja paremini, aga see, et teed ise, oma kätega, pakub just kõige suuremat rahuldust.“ Tauri lisab, et isa on perfektsionist. „Muru pole veel ollagi, kui isa juba traktori välja ajab.“ Toomas lisab, et muru kasvamise hooajal võib tõesti ette tulla, et niidab muru kolm korda nädalas. „Mind kohe ärritab, kui muru on välja kasvanud!“
Suured staarid, suud ammuli
See, et Toomas alailma esinemas käib ja igale poole autoga kohale ning õhtul koju sõidab, ei takista teda järgmisel hommikul jälle aeda või mõne ehituse juurde asumast. Aastas sõidab Toomas maha umbes 40 000 kilomeetrit, sest isegi siis, kui reedeõhtu toob ta laulma Tallinna ning laupäev viib Pärnusse, sõidab Toomas vahepeal koju Põlvamaale. Kui ära väsib, peab auto kinni, puhkab ning sõidab jälle edasi. „Vähemalt jõuan päeva lõpuks ikkagi koju!“ on väärtushinnangud paigas.
Esinemisi on Toomasel palju – piisavalt, et pere ära toita. Alati pole see nii olnud, muusikukarjäär algas ikka pigem kraavi äärt mööda kui et lepse reega. „Tavaliselt olen alalhoidlik ja uisapäisa ei torma,“ kirjeldab Toomas, „aga siis juhtus küll nii, et aeg oli vist täis saanud, läksin tööl ülemusega tülli ja saatsin ta kohta, kuhu tavaliselt ikka saadetakse, ja lootsin, et saan laulmisega ära elada.“ Ilmselt tuli see otsus aga veel veidi vara ja nii töötas Toomas enne, kui laul sai tõsiselt lahti minna, veel Tartus ehitusel ja müüs telefonikataloogi reklaami. Laulmisest hakkas äraelamiseks piisama umbes 2006. või 2007. aastal. „Kuid siis tuli masu.“ Laulja sõnad langevad raskelt. Sama raskelt, nagu tuli otsus, et ajad on nii kehvad, et auto ja murutraktor ning muudki liisitud asjad tuleks lihtsalt tagasi anda. Toomasel on meeles, et 2009. aasta algul saatis ta laiali umbes 200 meili ettepanekuga, et teda pubidesse või kultuurimajadesse laulma kutsutaks. Vastama vaevusid kaks – teatega, et ei, aitäh, aga ei soovi.
Mõnda aega tundusid lood niisiis üsnagi nutused. Sama aasta aprillis aga sai Toomas saladusliku telefonikõne muusikaärimees Auris Rätsepalt, kes palus ilmuda aasta muusikaauhindade galale. „Läksin siis, suured staarid vaatasid kõik, suu ammuli, et kes see veel selline on!“ naerab Toomas magusalt. „Aasta meesartisti tiitel tuli kui selgest taevast!“ Ja kui sinnamaani olid asjad allamäge veerenud, siis nüüd algas tõus. Korraga tahtsid Annit esinema kõik need pubid ja klubid ja rahvamajad, kes veel mõned kuud tagasi ei olnud tema meilist väljagi teinud. Ka järgmine aasta tõi talle aasta meesartisti tiitli. Show jätkub, Toomas esineb siis, kui kutsutakse, ja seal, kuhu kutsutakse. Toomas on rahul ja mõtleb, kui õigesti ikka vanaema ütles: „95 protsenti su elust määrab see, mis kaasa antud, ja viis protsenti on enda teha!“
Seda tarkust palub Toomas kõigil meeles pidada ja selle järgi elada.
Elukiri, detsember 2013
Toomas Anni
Sündis 24. septembril 1966 Vastse-Kuustes Põlvamaal.
Esimene avalik esinemine ansambliga toimus Tihemetsa sovhoostehnikumi päevil Kilingi-Nõmme kultuurimajas, bändi nime Toomas kahjuks ei mäleta.
Hiljem tulid bändid Sektor, Odeon, Mary.
Kirub end, et pole viitsinud süvitsi ühtki pilli õppida. Oskab mängida basskitarri, toime tuleb ka kitarri, klaveri, mandoliini ja trummiga ning teab ka bandžomängu põhitõdesid.
Teist korda abielus.
Abikaasa Marje töötab Tartus maksuametis.
Lapsed Kertu, Tauri ja Mattias.
