Kaks kolmandikku soolevähki haigestunutest jõuab arsti juurde liiga hilja
„Risk haigestuda jämesoole- ehk kolorektaalvähki suureneb tunduvalt alates 50. eluaastast ja kasvab vananedes märkimisväärselt nii naistel kui meestel,“ ütleb Põhja-Eesti Regionaalhaigla gastroenteroloog-vanemarst Mart Eisen.
Doktor soovitab 50.–60. eluaasta vahel lasta end perearstil suunata gastroenteroloogi vastuvõtule. Pärast kolonoskoopiat saaks siis kümmekond aastat elada rahulikult teadmisega, et soolevähki pole. Selle meetodiga avastatakse soolevähk 95-protsendilise tõenäosusega, seda ka siis, kui haigus on alles üsna varases staadiumis, see tähendab täielikult väljaravitav.
„Kõigepealt tekib sooles healoomuline polüüp, kuid siis millalgi, rakkude uuenedes – väga täpselt pole need põhjused teada – tekib selline mutatsioon, et arenevad vähirakud, mis hakkavad intensiivselt kasvama ja polüüp muutub pahaloomuliseks,“ selgitab dr Eisen. „Kui leiame selle, siis eemaldame polüübi koos selles tekkinud vähikoldega ja inimene terveneb ruttu. Kui kasvaja on polüübi pinnal, siis on siirded vaid väga vähestel juhtudel jõudnud lümfisõlmedesse, seega tagab kasvaja eemaldamine selles faasis suure tõenäosusega inimese tervenemise.“
Polüübist vähini kulub kuni kümme aastat
Soolevähk areneb tasapisi. Alates sellest, kui ta soolepolüübis tekib, kulub umbes 5–10 aastat, enne kui mingid sümptomid avalduma hakkavad. Inimene ei tunne selle aja jooksul midagi, mis vähile viitaks. Kui inimene juba ise tunneb midagi – kas sooletegevuse häireid või väsimust, on tekkinud aneemia –, siis on tavaliselt juba tegemist vähiga, mille siirded on jõudnud ka lümfisõlmedesse. See on juba ohtlik olukord. Pooled soolevähijuhtudest avastataksegi Eestis staadiumis, kus kasvaja on levinud juba ka lümfiteedesse. Siis on ravi juba teistsugune, opereeritakse ja tehakse kemoteraapiat, aga viie aasta elulemus on väike.
Esimesed vähisümptomid võivad olla nõrkus, väsimus ja sooletegevuse häired. Enamik inimestest selliste vaevuste ilmnemisel arsti juurde minekuga ei kiirusta. Nahakahvatus on üks vihjeid aneemiale ehk verekaotusele soole kaudu, kuid selle tekkimist inimene ise ei märka. Selline seisund võib kesta kuid, enne kui inimene lõpuks tunneb midagi ja läheb arsti juurde. Nüüd oleneb palju arstist, kas ta saadab patsiendi vereanalüüsi tegema, kas teeb madalast hemoglobiinitasemest õiged järeldused ja suunab patsiendi sooleuuringutele või soovitab vaid toituda tervislikult ja vitamiine võtta.
Eisen tõdeb, et liiga sageli ei pöörata aneemiale ja väsimusele piisavalt tähelepanu. „See ei tähenda, et iga väsimus eeldaks soolevähki,“ lisab ta. Väsimusel on loendamatu hulk põhjusi. Igal juhul tuleks väsimuse ja nõrkuse üle kaebavat patsienti tähelepanelikult uurida.
Suurem osa patsiente satub arsti juurde juhuslikult ja alles siis, kui hakkab ilmnema teisigi vaevusi. Üks haiglasse sattumise põhjusi on näiteks soolesulgus – inimene ei saa süüa, juua, oksendab. Siis on vähk juba jämesoole ummistanud.
„Kui üle 50 aasta vanune inimene tuleb arsti juurde soolevaevustega, siis ei tohiks küll piirduda dieedisoovitusega, vaid on vaja teha sooleuuring,“ ütleb dr Eisen.
Aastas üle 700 uue soolevähijuhu
Eestis avastatakse aastas üle 700 inimesel soolevähk, pooltel juhtudest on see juba kaugele arenenud ehk metastaasidega. Suurem osa haigestunuist on vanuses 60–70 eluaastat.
„Eesti kuulub nende riikide hulka, kus haigestumine soolevähki on viimase 30–40 aasta jooksul kasvanud kolm korda,“ ütleb Eisen. Soolevähk on tõusnud terves maailmas sageduselt teisele kohale kopsuvähi järel.
Kuigi soolevähki esineb palju, on see Eestis justkui ära unustatud. Meil pole üleriigilist soolevähi varase avastamise programmi nagu on rinna- ja emakakaelavähi sõeluuring. Kui palju elusid sellega päästaks, kui kõik üle 50-aastased käiksid kord kümne aasta jooksul või vähemalt kordki elus kolonoskoopias, et vähk avastada algfaasis! Eiseni sõnul on kõigis Euroopa Liidu riikides soolevähivastane võitlus üks tervishoiu prioriteetidest. Seal öeldakse, et kord elus jämesooleuuringul käimisest piisab, et vähendada soolevähki haigestumist poole võrra.
„Meie aga kulutame kümneid miljoneid eurosid kemoteraapiale, ent uuringutele tuhandeid ei kuluta,“ tõdeb Eisen.
Doktori sõnul on üks põhilisi soolevähi ennetamise viise jämesoole polüüpide otsimine ja avastamine. Osa neist on põletikulise taustaga. Tänapäevane tehnika aitab arstil hästi hinnata, milline polüüp on vähieelne seisund ja tuleb eemaldada juba uuringu käigus. Mõnikord on ka väike polüüp suure kasvajariskiga. Ja mida suurem polüüp, seda suurem tõenäosus, et temas kasvaja tekib. Tänapäeval on ka suurte soolepolüüpide eemaldamine võimalik endoskoopiliselt ilma suure kirurgilise operatsioonita.
Kolonoskoopia
Vanasti tehti soolepolüüpide leidmiseks sooleröntgen. Tänapäeval peab dr Eisen kõige efektiivsemaks jämesoolevähi avastamise meetodiks videokolonoskoopiat, millega leitakse üles ka sellised polüübid, mis häda ei tee. „Seega on soolevähk ja polüübid leitavad sajaprotsendiliselt,“ kinnitab ta. „Kui nad juba leitakse, saab nad sama protseduuri käigus vajaduse korral ka eemaldada ning inimene on murest kohe vaba.“ Eemaldatud polüüpi uuritakse siis laboris: kas on healoomuline või pinnal pahaloomuline.
„Sel uuringul on mõnikord halb kuulsus, aga ometi saab protseduuri teha ka nii, et pole valus ega ebamugav,“ räägib Eisen. Patsienti aitab veenisisene narkoos, mille puhul on patsient teadvusel. Uuring peaks kestma 20–25 minutit.
Uuringu juhatab sisse eelmisel päeval kodus tehtav soolepuhastus, milleks juuakse 3–4 tunni jooksul ära 3–4 liitrit lahtistit. Kogus on tõesti suur ja maitse joogil veidi lääge, aga ta ei koorma organismi, vaid läheb ainult soolde ning viib soolesisu välja. Sel päeval peab olema vedelikudieedil, see tähendab, et tohib manustada ainult vedelikku: mahla, teed, puljongit.
Uuring toimub järgmisel päeval juba arsti juures. Pärasoolde viiakse elastne, umbes pliiatsijämedune endoskoop, millega vaadatakse üle kogu jämesool kuni peensooleni.
Endoskoop valgustab soolt seestpoolt, nii on näha, kas seal on polüüpe või muud sellist. Endoskoobi sees on kanal, mille kaudu saab viia soolde lingu polüüpide eemaldamiseks ning biopsiatangid, kui on vaja polüübilt või kasvajalt proov võtta.
Teine nüüdisaegne sooleuuringu meetod on jämesoole endokapseluuring. See tähendab, et patsient neelab alla oasuuruse kapsli, milles on kaks kaamerat, mis filmivad peen- ja jämesoolt, avastamaks polüüpe ja vähki. Ka selleks uuringuks peab soole lahtistiga puhastama.
Et meil jämesoolevähi sõeluuringut pole, siis vastutab oma tervise eest selles osas inimene ise. Saatekirja võiks perearstilt küsida kas gastroenteroloogi juurde, sooleuuringule või kolonoskoopiaks. Suurtes haiglates on olemas vajalik tehnika tänapäevasteks sooleuuringuteks.
„Perearstid võiksid suunata patsiendid otse sinna, kus on heal tasemel endoskoopia, sest inimesel endal on raske valida, kuhu minna,“ soovitab Eisen.
Eriti vajalik on uuring neile, kelle lähisugulastel on olnud soolevähki.
„Kui inimene ütleb, et tal pole midagi viga ja ta ei tunne midagi, siis see ei ütle veel miskit ei vähi puudumise ega olemasolu kohta. Vaid uuring ütleb. On 70-aastaseid, kes on enesetunde järgi väga terved, kuid ometi on neil enda teadmata soolevähk algfaasis ning kui mõne aasta pärast sümptomid ilmnevad, ei jää meil kahjuks muud üle kui konstateerida, et tegemist on vähiga,“ räägib doktor.
Rasvane liha on riskifaktor
Jämesoolevähki ei saa ette ennustada, aga selle ärahoidmiseks saab inimene ise panustada: tähtsad on tervislikud eluviisid ja mitmekülgne toiduvalik, sealhulgas piisavalt juur- ja puuvilja. Riskifaktoriteks peetakse rasvast liha ja kiudainetevaest toitu, samuti alkoholi ja vähest kehalist aktiivsust, mille tõttu sooletegevus aeglustub ning jääkainete toimeaeg soole limaskestale pikeneb.
Jämesoolevähki haigestumist on rohkem nendes maades, kus süüakse palju liha ning juuakse palju veini ja õlut. Mitterasvast liha võib süüa, aga lihasöömisel tuleb olla mõistlik ja valida ohutum töötlusviis. Dr Eisen soovitab mitte piirduda sea- ja loomalihaga, menüüs olgu ka kala ja kana ning toiduvalmistamisviisid olgu mitmekesised.
Salat taimerasvaga on soolevähi profülaktikaks hea – paneb soole kiiremini tööle. Head kiudainete allikad on pudrud. Aga kiudaineid ei maksa ka ületähtsustada, ainult leiva ja muude täisteraviljatoodete peal ei tasu elada, sest sellest pole erilist kasu soolepolüüpide ärahoidmisel, ütleb Eisen. Tema kindel soovitus on, et menüü oleks mitmekülgne.
Arvatavasti jääb praegu mõnigi soolevähijuhtum seetõttu avastamata, et kvaliteetne uuringuvõimalus on kaugel. Gastroenteroloogid on koormatud ning eakamal inimesel on maakohast raske ja kulukas edasi-tagasi sõita. „Uuring võiks uuritavaile lähemale tulla, soovijaid oleks tõenäoliselt palju,“ arvab dr Eisen.
Elukiri
