Kui inimene kaotab teadvuse, mida peaks tegema kaaslased või pealtnägijad
On tõsiseid järsku tekkivaid terviseprobleeme, mille puhul kiire õigete otsuste langetamine on sõna otseses mõttes elu ja surma küsimus. Ida-Tallinna Keskhaigla teadusosakonna spetsialist dr Marika Tammaru õpetab, kuidas käituda olulisemate ootamatult tekkivate tervisehäirete ilmnemisel.
Teadvusekaotus
Lihtne minestamine, mis on ajutine ajuvereringehäire, pole suur probleem, aitab juba see, kui inimene ise pikali kukub. Pealtnägija võiks ta jalad siis kõrgemale tõsta.
Kui inimene aga pärast kukkumist ei toibu, on teadvusekao põhjus ilmselt tõsisem. Põhjusi on erinevaid, näiteks südame- või ajuinfarkt.
Olgu teadvusekao põhjus ükskõik mis, esmaabi on igal juhul ühesugune: teadvusetu inimene ei tohi jääda selili lamama, ta tuleb külili keerata. „Kui seda esmaabivõtet hästi teataks, siis võib-olla õnnestuks rohkem inimesi päästa,“ nendib Tammaru.
Doktor selgitab selili lamama jäämise ohtlikkust. Selili magades hakkab inimene norskama, kuna lihased on lõdvad, suulagi ja keel vajuvad tahapoole. Teadvuseta olekus on lihased veel lõdvemad ning suulagi ja keel võivad nii taha vajuda, et sulgevad hingamisteed. Hingamisteede sulgumisele aitab kaasa ka suhu kogunev sülg. Tundub, et sülge pole ju suus palju, aga hambaarsti juures olles on igaüks märganud, kui suur probleem sülg on, kui seda suust ära ei saa.
Teadvuse kaotanul puudub neelamisrefleks, mistõttu on selili lamajal suur oht lämbuda kas või oma süljesse. Niisiis on vaja keerata teadvuse kaotanu külili. Küliliasend peab olema püsiv, nii et inimene ei vajuks tagasi selili.
Mõnikord on probleemiks, et abivajaja on väga raske. Seetõttu on abistajal vaja teada õigeid võtteid, kuidas endale mitte liiga teha. Neid võtteid saab õppida esmaabikursustel, mida ka Ida-Tallinna Keskhaigla korraldab.
Värske õhk on teadvuse kaotanule samuti hea, aga peab silmas pidama, et õues liiga kuum või külm poleks. Hullemaks teeb akna avamine kannatanu olukorra siis, kui ta on allergiline parajasti õhus olevale õietolmule.
Kui teadvus hakkab kaduma, inimene tunneb, et on paha olla, siis on hea ka istuv asend, käed kintsudel, pea natuke ees- ja allpool. Aga juba teadvuseta inimene tuleb kindlasti pikali ja külili panna. „On olnud palju juhtumeid, kus inimene on jäänud istuma või selili ja lämbunud,“ ütleb Tammaru.
Pigem asjatu kiirabikutse ...
... kui kutsumata jätmise kahetsemine. Kuidas aga otsustada, kas on vaja kiirabi kutsuda? Mille järgi kindlaks teha, et tegemist on vaid lihtsa, isemööduva seisundiga ja oleks ülearune kiirabi tülitada? Tammaru on seisukohal, et parem karta kui kahetseda.
„Kui on tegemist lihtsa minestusega, siis aitab just pikalipanemine. Kui inimene kukub maha ja jalad saavad üles, siis hakkabki ta tavaliselt juba toibuma. Kui seda ei toimu, siis tuleb kutsuda kiirabi. Kui me ei tea, mis põhjustas teadvusekao, siis tuleb seda uurida,“ räägib Tammaru.
See on kunst ka meditsiiniharidusega inimesele ‒ hinnata õigesti olukorda, kas kutsuda kiirabi või mitte. Kui teadvus kaob korraks ja tuleb ruttu tagasi, siis tasub kontrollida teadvuse seisundit. Vahel võib pärast minestamist säilida mõningane segasusseisund. Kui laseme sellisel inimesel oma teed minna, võib ta sattuda otse auto alla.
Segasusseisundi puhul on kindlasti abi vaja. Kui inimesega saab jutule, kui teadvus on selge, siis tasub küsida, kas temaga on ka varem selliseid asju juhtunud, ning kui on, siis kas ta on sellega arsti poole pöördunud ja kas on põhjus üles leitud. Kui varem pole midagi taolist juhtunud, siis tasuks täpsustada, milliseid terviseprobleeme tal on. Näiteks südamehaiguse, südame rütmihäirete puhul võib minestamine olla lühike südameseiskuse väljendus. Kui inimesel on probleemid peaga, siis võib see olla mingi ajuprobleemi väljenduseks.
Tasub alati uurida, kas inimene teab, millest võis tal see hoog olla. Kui ta on selgelt teadvusel ja neid hooge pole varem olnud, siis võiks soovitada tal pöörduda ka perearsti poole. Mõnikord võtab sellise ühekordse minestamise põhjuse otsimine rohkem aega, kiirabitöötajad ei saa seda alati ühe vestlusega kindlaks teha.
„Kui kahtlete, kas kutsuda kiirabi või mitte, siis parem ikkagi kutsuge ‒ selle asemel, et hiljem kurbi tagajärgi kahetseda,“ soovitab Tammaru. Kui inimesel pole varem teadvusekaotust esinenud ja selle põhjus pole selge, võib selle taga olla haigus, mis vajab väga kiiret sekkumist. Teadvusekaotus võib olla esimene väga ilmne märk mingist tõsisest tervisehäirest, millest inimesel endal pole veel aimugi. Kui põhjus pole selge, on vaja selleni jõuda, ükskõik kas kiirabi või perearsti jõul.
Kiirabi on kindlasti vaja ka siis, kui teadvus ei taastu selgelt.
Teadvuse kaotanule on parem juua mitte anda. Kui ka teadvus on taastunud, aga meil pole kindlust, et selle kadu ei kordu, siis pole hea, kui on midagi suus, ka mitte jooki, sest see võib uue teadvusekao korral sattuda hingamisteedesse.
Seni kui kiirabi tuleb, peab teadvuseta inimene olema külili. Abistaja jälgigu, et hingamine oleks vaba, et kõik, mis suus on, saaks sealt välja joosta, ja et haige ei vajuks selili.
Kui on külm ilm, siis tuleks haige võimaluse korral millegagi katta. Aga oma jopet ärge ohverdage, nii et ise ennast külmetate. Esmaabi reegel on: kõigepealt olgu abistaja kindel enda ohutuses.
Niisiis: teadvusekaotuse puhul on kõige tähtsam kannatanu külili keerata, see on vajalik, et hoida ära lämbumist. Vahel küsitakse, kummale küljele tuleks keerata. Tasub valida see külg, millele on kergem keerata, et abistajal oleks endal vähem pingutust. Seda häda pole, et süda ei saa töötada vasakul küljel olles. Külje valikul on vähe reegleid, vaid seda tuleb arvestada, et ühe kehapoole halvatuse korral peab halvatud pool allapoole jääma, vigastuse korral vigastatud pool allapoole.
Kui hingamine lakkab, siis on võimalik, et on vaja elustada.
Elustamine
Paljud neistki, kes on esmaabikoolituse läbi teinud, ei söanda elustamist ette võtta. „See on loomulik, kuna inimese närvisüsteem on juba selline, et sa võid kõike osata, aga kui sa pole võimeline kriisiolukorras tegutsema, siis lihtsalt nii ongi,“ nendib Tammaru. Kui te ise pole võimeline elustama, aga teate, kuidas seda teha, siis juhendage kedagi, kes söandaks seda ette võtta. Kas või karjuge appi, kui muud teha ei saa, sellestki võib kasu olla.
Elustamise reeglid on muutunud lihtsamaks. Nüüd ei räägita enam kunstlikust hingamisest. Suure infektsiooniohu tõttu ei soovitata tänapäeval suust suhu hingamist. Pealegi on see nii keeruline, et kui seda hästi ei oska, raiskab see lihtsalt aega ja ega sellest suurt kasu ole ka.
Nii-öelda pühapäeva-esmaabiandjail soovitatakse teha vaid südamemassaaži. Mida varem alustada, seda parem. Kõigepealt on vaja teha kindlaks, kas hingamine on lakanud. Kui see nii on, siis tuleb vabastada hingamisteed, see tähendab puhastada suu kõigest, mis seal on, ja kannatanu pea kuklasse lükata, et keel poleks ees, ning kui hingamist ei teki, võib kohe alustada südamemassaažiga. Südamemassaaži tehakse rinnaku keskele.
„Kui olete kindel, et inimene ei hinga, siis on kõige halvem juba juhtunud ja midagi halba pole enam võimalik talle teha. Kõik, mida teete, on hea,“ kinnitab Tammaru.
Ilma ettenäitamata on raske kirjeldada, kuidas südamemassaaži teha. See on kindlasti üks asi, mille pärast tasub käia esmaabikursustel, kuna seda peab mannekeeni peal läbi proovima, seda ei saa distantsilt õpetada. Õige tunde peab käe sisse saama. Pealegi võtab mannekeeni peal proovimine palju hirme ära – saab kogeda, et see polegi nii raske.
Elustamisvõtted, mida seebikates näha on, ei pruugi alati õiged olla. Tõsielusarjades nähtud võtted, mida teeb kiirabi, sobivad vaid inimestele, kel on palju füüsilist jõudu ja kes elustavad sageli.
Elukiri, oktoober 2012