Jaak Uudmäe: Tahtsin, et naine hakkaks ka veteranide klassis kolmikut hüppama, aga tema ütles, et hüppa ise, kui tahad

Jaak Uudmäe 1980. aastal püstitatud Eesti kolmikhüpperekord 17.35 püsib tänaseni. Kõige lähemale on sellele tulemusele küündinud Jaagu poeg Jaanus (17.06). Sport on selles peres au sees ka pärast pereisa tippspordist loobumist.

Aastatel 1979 ja 1980 valiti Jaak Uudmäe Eesti aasta sportlaseks. Moskva olümpial 1980 võitis ta kuldmedali sellesama seni purustamata Eesti rekordiga. Järgmisel aastal oli ta Euroopa karikavõitja. 1984. aastal jättis aga tollal 30-aastane Uudmäe professionaalse spordi, sest stiimul pingutada kadus ära: Nõukogude Liit otsustas Los Angelese olümpiamänge boikottida.
„Eesti tasemel tegin sporti edasi, väga järsku ei tohigi treenimist jätta, seda tuleb sujuvalt teha,“ ütleb ta. 

Tõsine harjutamine tähendas kaht treeningut päevas, mitte nii tõsine aga kaht-kolme trenni nädalas. Psüühikale mõjus tippspordist loobumine positiivselt: kadus suur pinge ja see oli hea tunne. Muidu oli kogu aeg surve, koorem kukil.

Tippsportlasest kolhoosnikuks

Tööd leida polnud tol ajal raske. Praegu on see nagunii keerulisem, eriti veel neil, kes aastaid vaid staadionil või võimlas veetnud, samal ajal kui eakaaslased on tulevaseks karjääriks valmistunud. „Sportlase stardipositsioon on seega tunduvalt nõrgem, teised on juba distantsil, kui endine sportlane alles alustab,“ nendib Uudmäe.

Olümpiavõitja esimeseks töökohaks sai spordimetoodiku amet Tartu rajooni Viktor Kingissepa nimelises kolhoosis. Tööülesandeks oli kolhoosnike ja nende laste treeningute ja ürituste organiseerimine: Uudmäe korraldas kolhoosidevahelistest võistlustest osavõttu, piirkondlikke spordimänge ja muud sellist. Tegemist jätkus. Võimalus koos kolleegidega sporti teha pani ennast liigutama nii mõnegi tavalise töötegija, kes muidu poleks ehk viitsinud end diivanilt võimlasse vedada. Ja laste tegevus oli suunatud. Uudmäe teab, et mõnes suures firmas on praegugi sellised ametikohad, kuigi võib-olla mitte spordimetoodiku nime all.

Koolist ja küülikutest

Kolhoosnikuks oleks võinud Uudmäe saada aga ka ilma spordita. Pärast keskkooli asus ta Eesti Põllumajandusakadeemia majandusteaduskonnas põllumajanduse ökonoomikat õppima. Tartu linnapoiss läks EPA-sse, kuna selle kooli lõpetanuid ootasid tol ajal head töökohad. 

Lõpetamise ajal olid kolhooside esimehed ja sovhooside direktorid ukse taga järjekorras, alguses võeti viielised ette, küsiti, kas tahetakse ridaelamut või neljatoalist korterit. Viletsamate hinnete omanikud pidid „leppima“ vaid kolmetoalisega. Ka palgad olid head, tulevik tundus helge: esialgu ökonomistiks, siis peaökonomistiks ja nii edasi kuni, miks mitte, kolhoosiesimeheks. See võimalus jäi Uudmäel kasutamata – tema oli sel ajal staadionil, kui kursusekaaslastele ameteid ja kortereid jagati. 

Kuigi erialasel tööl pole Uudmäe kunagi olnud, ei kahetse ta oma valikut just EPA-s ja just seda eriala õppida, sest haridusest on olnud kasu. „Ükskõik, milline haridus sul on, iga eriala annab midagi,“ arvab ta. EPA-st sai ta muu hulgas ka lausa praktilisi teadmisi, mida hiljem elus vaja olnud, näiteks seda, kuidas viljapuid lõigata või mismoodi paarituvad küülikud.

Küülikuid on Uudmäe tõesti pidanud. Algas see sellest, et võttis alguses paar tükki, aga need hakkasid hullumoodi paljunema, nii sai kogemata lausa nagu farm. „Tegin konserve, lapsed olid aga näinud küülikute tapmist osaliselt pealt ning seetõttu ei söönud keegi peres neid konserve ja viskasin kõik minema,“ räägib ta. „Sellest ajast ei ole ma küülikuliha söönud.“

Laste hariduse nimel Tallinna

Pärast kolhoosi spordijuhi ametit juhtis Uudmäe Kääriku spordibaasi. 1990. aastate algul aga otsustas hakata arendama kohalikku elu Otepääl. Ligi kümne aasta sisse mahtus erinevaid ameteid: spordi- ja tööteenistuse juht, välissuhete korraldaja, aselinnapea ja linnavolikogu esimees. Oli huvitav aeg, aga tõmmet suurde poliitikasse minna siiski ei tekkinud. 

Küll aga tekkis Uudmäel tunne, et lastele parima hariduse võimaldamiseks tuleks elada kusagil mujal kui Otepääl. Nii kolis pere 1990. aastate lõpus Tallinnasse. Ka praegu ei kahetse Uudmäe seda otsust. „Kõik lapsed on saanud või saamas hea hariduse,“ kinnitab ta.
Jaanus lõpetas Tallinna Inglise Kolledži, õppis USA-s ja sai seal nii bakalaureuse- kui magistrikraadi informaatikas. Meelis lõpetas Nõmme Gümnaasiumi ja sai bakalaureusekraadi Tallinna Tehnikaülikoolis. Evelyn lõpetas Rocca al Mare kooli ja Tartu Ülikooli majandusteaduskonna magistrikraadiga. Merilyn õpib USA-s Alabama Ülikoolis, enne seda lõpetas Inglise Kolledži. Noorim laps Jaak Joonas lõpetas Tallinna Reaalkooli ja õpib USA-s Stanfordi Ülikoolis.

Üle 35 aasta abielu

Oma naise Maiega on Jaak abielus olnud 36 aastat. Maie on kergejõustikutreener, kes sportlasena ka Eesti koondisesse kuulunud. „Tutvusime spordiväljakul, trennis nägime, võistlustel olime koos,“ meenutab Jaak. „Spordiväljak on üks paremaid tutvumise kohti – seal saab naise põhjalikult üle vaadata. Kui paneb mingi kleidi selga või pikad püksid jalga, siis polegi näha, mis seal all on, aga väljakul on kõik ilusti näha.“ Head naist iseloomustab Jaagu sõnul kindlasti see, et ta ei ole „kana“.
Selleks, et suhe nii kaua püsiks, on vaja empaatiavõimet ja heasoovlikkust, palju oleneb ka inimeste kohanemisvõimest, arvab Jaak. „Ega ühest retsepti pole ja kui tunned, et suhe on vastukarva, siis tuleb see kiiresti ära lõpetada,“ leiab ta. 

Paari seovad ühte ka lapsed. Kui üldse ei sobita kokku, siis on ikka piin ainult laste pärast koos elada. „No siis ehk neid nii palju ei muretse ka. Meie oludes on viis last ikka palju. Meil ei olnud mingit plaani, et peab palju lapsi olema. Alguses mõned aastad polnud ühtegi, aga siis hakkasid kuidagi tulema ja see asi tuli hästi välja ning protsess ise oli meeldiv,“ muigab Jaak. 

Uudmäede pere hoiab kokku. Maie suguvõsas on tubli tädi Tiina (Maie õde Tiina Mõis – toim) , kes korraldab kaks korda aastas – jõuludel ja jaanipäeval – suguvõsa kokkusaamise. Tiina on üldse olnud perekonnale ja ka teistele lähisugulastele heaks ingliks. „Käime alati neil kokkutulekutel, aga mõnikord on keegi puudu ka, kes on parajasti Ameerikas või mujal välismaal,“ ütleb Jaak.

„Minu suguvõsa kokkutulekutest oleme ka proovinud võimalust mööda ikka osa võtta,“ räägib ta. „Kuulun Uudeküllide suguvõsa ühte harru ja need kokkutulekud on meie riigi ühed suuremad. Näiteks võrkpallis olid Uudmäed viimasel suuremal kokkutulekul Uudeküllidest selgelt paremad. Jõumeeste võistlustel võidutsesid aga omakorda Uudeküllid.“

Hüppa ise, kui tahad!

Uudmäede peres on alati kõik sportinud. Võib vaid ette kujutada, kui palju trenniriideid seal majas pidevalt kuivab. „Jah, alati on „juustud“ nurgas, meil on see normaalne,“ naerab Jaak.
Vanima lapse Jaanuse saavutustest on ajakirjanduses kõige rohkem juttu olnud. Ta on hüpanud nii kaugust kui ka kolmikut, aga praegu on poja seis isa sõnul selline, et ei tea, kas saab edasi hüpata või mitte. Vigastus pole küll väga hull, ei sega tavaelu, sportimist aga küll. Probleem on puusas, aga Jaanusel on ka kaks korda põlve opereeritud. 

„Ta pole profisportlane, töötab hoopis Skype’is ning talle pole sport eluküsimus,“ arvab isa. „Samas on kahju, kui tema võimete kohane tulemus jääb hüppamata.“

Uudmäe arvab, et kolmikhüpe on raske ala ja tegijaid Eestis vähe. Selle 33 aasta jooksul, mil rekord on püsinud, on Eestis olnud võib-olla vaid kümmekond meest, kes on tõsiselt kolmikhüppega tegelenud, tõenäosus on olnud üsna väike, et keegi hüppab Jaagu rekordi üle. Ameerikas hüppab igal hooajal kümmekond meest sellest rohkem või sinna lähedale.
Ka kõik teised pere lapsed on kolmikut hüpanud ja hulga peale on saadud noorteklassist täiskasvanuteni päris palju erinevat värvi medaleid. 

„Tegelikult on meie peres peale Maie kõik kolmikut hüpanud, tahtsin, et tema hakkaks ka veteranide klassis hüppama, aga Maie ei tahtnud, ütles, et hüppa ise, kui tahad,“ viskab Uudmäe järjekordse nalja. „Eeloleval suvel hakkame kaasa elama pesamuna Jaak Joonase esinemistele. Ta on täitnud Euroopa U-20 vanuseklassi normi ja loodab Rietis oma tulemust veelgi parandada.“

Hoovisportlasest olümpiavõitjaks

Meenutame ka, kuidas Jaak Uudmäe ise üldse spordi juurde jõudis. Ta oli lapsest saati kogu aeg sporti teinud, aga tõsiselt treenima hakkas alles EPA ajal. Viiendas klassis käis Jaak võrkpallitreeningutel, ent jäi siis kopsupõletikku ning hiljem enam trenni ei läinud, küll aga käis kooli eest võistlemas ja tegi hoovisporti.

Kuigi mitte tõsiselt trennis käinud, oli Jaak koolipoisina proovinud siiski kõiki kergejõustiku alasid, kolmikhüpe tuli juba siis kõige paremini välja. „Täiesti tühjalt kohalt alustasin, minu baas oli hoovisport,“ meenutab ta. „Meil oli Tartus tore poistekamp. Jooksime aja peale, ühel oli Pobeda kell, kus oli sekundiseier peal, ka jalgrattaga sõitsime seda maad, olid luuremängud ja suvel jalgpall. See oli suunamata treening, aga täiesti treening.“
Praegu sellist hoovisporti enam ei tehta. Kes kuhugi jõuda tahab, peab varakult alustama.

Rocca al Mare koolis õpetaja

Varsti pärast seda, kui Uudmäed Tallinnasse kolisid, avati Rocca al Mare kool. Sinna võeti tööle ka neid, kel polnud päris erialast haridust, aga oli asja vastu huvi. Nii sattus Uudmäe kooli kehalise kasvatuse õpetajaks ja on seal praegugi. Vahepeal tegi läbi ka pedagoogilised kursused. Nüüdseks on õpetajastaaži 13 aastat. 

Olümpiavõitja annab tunde 1.–4. klassini. Väikesed lapsed tahavad veel väga kehalise kasvatuse tunnis käia, aga mida aeg edasi, seda rohkem hakkavad tüdrukud kõrvale hiilima ja Uudmäe ei tea, miks see nii on. Vaid tantsimine on tüdrukute seas päris populaarne. Poistele on kehalise kasvatuse tund siiski ka vanemates klassides veel popp, ei taheta vaid teatud asju teha, näiteks suusatada. 

„Olen tähele pannud, et kui mingi uue asja õppimine on, siis öeldakse, et ei oska. Paar korda proovitakse, siis lüüakse käega,“ räägib õpetaja Uudmäe. 

Sporditunde on Rocca al Mare koolis rohkem kui teistes koolides: alglassides kaks kehalist, üks ujumine ning üks rütmika- ja tantsutund nädalas. Õpetaja Uudmäe ise eraldi mingis trennis praegu ei käi, ainult naisega koos jalutamas ja suvel jalgrattaga sõitmas. „Õpetajatöö on üsna väsitav. Kui oled päev otsa spordi sees olnud, siis õhtul enam ei tahagi päris sporti teha,“ ütleb ta.

Nädalavahetused veedab pere sageli oma niinimetatud Otepää maakodus. See asub tegelikult Otepää linnas, aga Tallinnaga võrreldes on see linnake ju ikka rohkem maa moodi. Päris märkimisväärse füüsilise koormuse saab sealgi, kuna suures aias ja kasvuhoones juba tegevuse puudust pole.

Suurim võit

Olümpiavõit oli kindlasti Uudmäe kõige tähtsam võit. „Tollal polnud sellist meedia survet nagu praegu, nüüd on ajakirjanikud tihti nagu šaakalid,“ ütleb ta. „Muidugi tunti tänaval ära ja aeti juttugi, eriti, kui kusagil kõrtsis olid, siis olid kõik suured sõbrad.“ 

Moskva olümpial võitis Uudmäe Viktor Sanejevit, kel oli selleks ajaks juba kolm olümpiakulda. Sanejev oli noorele Jaagule eeskujuks olnud ta sportlasetee alguses. Esimest korda tuli Sanejev olümpiavõitjaks 1968. aastal Mehhikos, kui Jaak oli alles 14-aastane. Aga 1980. aastaks oli Uudmäe oma eeskujust ette läinud – olümpiale eelnenud aastal oli Uudmäe kõigil võistlustel Sanejevit võitnud, niisiis polnud võit üllatus. „Ta jäi mõnes mõttes iidoliks või eeskujuks mulle alatiseks. Isegi siis, kui ma teda juba võitsin, ei vähendanud see tema suurust mu silmis,“ räägib Uudmäe. „Kolmikhüppe ajaloos on Sanejevil täiesti omaette koht: kolmekordne olümpiavõitja ja -hõbe, nii raskel alal on niisuguseid mehi ikka väga vähe.“

Võita on alati hea, võita on alati parem kui kaotada, aga kaotada peab ka oskama. Kõik ei oska seda. „Kaotusse ei tohi kinni jääda, tulin sellest ikka välja, pärast võistlust arutasin treeneri ja abikaasaga olukorra läbi. Rääkima peab.“

Tähtsad asjad – haridus ja muusika

Mis on elus tähtis?
„Olen alati hinnanud head haridust, see on number üks. Kui oled haritud inimene, siis ikka leiad elus endale mingi koha,“ usub ta.
Kas ka spordis on mõistust vaja?
„Üldjuhul kindlasti, võib-olla kestvusalad välja arvatud, seal on vaja uhada ega tohi palju mõelda,“ arvab olümpiavõitja. „Tehnilistel aladel on parem, kui pea lõikab ja ka psüühika on tugev. Aga minu tähelepanekute kohaselt ei hakka väga tark inimene üldse saavutusspordiga tegelema.“
Üks tähtis asi on Uudmäe elus veel – muusika. Talle meeldib rokk, vanad head asjad eesotsas Led Zeppeliniga, kuid pojad hoiavad isa ka moodsate bändidega kursis. Jaagul on hea meel, et Rock Caféski käib häid bände esinemas, pojad annavad isale teada, kui mõni hea kontsert jälle tulemas on.

Elukiri 2013