Lauri Vahtre: Mida arvata vabadusest vangistuses?
Vastandid on hoopis vabadus ja vangistus. Mida arvaksite pealkirjast „Vabadus vangistuses“? Ilmselt viiks see mõtted mingile metafoorile, luulekujundile, sest otseselt võttes pole selline asi võimalik. Nende sõnade vastandlikkus ja teineteist välistavus on lausa definitsioonilised: vangistus tähendab vabaduse puudumist ja vabadus tähendab vangistuse puudumist. Mida rohkem vabadust, seda vähem vangistust ja mida rohkem vangistust, seda vähem vabadust.
Kuid formaalloogika on üks asi, elu aga teine. Mäletan, kuidas lugesin 1970. aastail oma klassivenna isa mälestusi, kus oli juttu sunnitöölaagrist tagasipöördumisest 1950. aastate keskpaiku. Mind erutas mälestuste autori konstateering, et vangilaagrist tulnule torkas silma Eesti NSV-s maad võtnud hirmu õhkkond ja kohustusliku vale lokkamine. Meie [st laagrist ja sellele järgnenud asumiselt tulnud] nimetasime üksteist ikka alles härradeks ja prouadeks, vaatasime üksteisele julgelt silma ning me polnud harjunud varjama, mis me nõukogude võimust ja kommunistidest arvame. Kuid siin olid kõik juba ammu seltsimehed ja Nõukogude Liidu ning kommunismi ülistamine käis täistuuridel. Umbes nii kirjutas see kireva, kuid ühtlasi nii tüüpiliselt eestiliku elukäiguga mees.
Kui toodud näidet veidi laiendada, jõuame vanadele mõttetarkadele ammust aega tuntud tõdemuseni, et kõige rikkam on see, kellelt on röövitud viimne kui penn ja riidehilp – sest tal ei ole enam midagi kaotada. Kellelt on aga röövitud vabadus, ei pea oma (suhtelise) vabaduse nimel enam silmakirjatsema: ta on omas mõttes vabam kui see, kes võib ilma valvurita tööle ja poodi minna.
Need, kes vangilaagris ja asumisel vaba mõtlemise ja ütlemise säilitasid (mõistagi mingites piirides), tegid seda tingimata kollektiivselt. Ükskõik kui palju ei korrutataks, et vabadus on iga inimese isiklik, sisemine valik, on vabadus ühtlasi kollektiivne nähtus. Tarkade mõtteavalduste poolest tuntud Jeesus Kristus on öelnud: „Kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel.“
Vabadusega on natuke sama lugu. Täiesti isoleeritud indiviidi vabadus läheb rooste ja kaotab mõtte. Vabadust tuleb peegeldada ja jagada. Selles osas sai eesti rahvas suure elamuse ja kogemuse laulva revolutsiooni aegu. Vabadus, mida oli salamisi põues kantud, sai elavaks ja võimsaks ikkagi vaid ühise äratundmise kaudu. Vabadus on seal, kus „kaks või kolm“ – veel parem kui rohkem – on tema nimel koos. Isegi kuulsad üksik-isemõtlejad ja eraklikud vabavaimlased on vabad niivõrd, kuivõrd nad oma vaba vaimu teistega jagavad. Üksiku ja eraklikuna, igasuguse suhtlemiseta, muutub sisutuks isegi inimene kui selline, mitte ainult tema vabadus.
Kõik eelöeldu võiks olla kena, kuid ebapraktiline põige tarbefilosoofiasse, kui vangistuses säilinud vabaduse probleem poleks teravalt päevakorras tänagi. Ma ei kavatse mingil juhul taga igatseda kommunistlikku režiimi, kuid nendin sellegipoolest, et need, kes suutsid nõukogulikus hiigelvanglas elades ja tegutsedes oma vaba mõtlemisvõime säilitada, jäid vaimselt tõesti üpris vabaks, sageli vabamaks kui need, kes elasid Vabas Maailmas. Vabas Maailmas hauti välja arvukalt nurihumanistlikke mõttetusi – multikulti, fanatismini küündiv hüpertolerantsus, poliitiline korrektsus, sooneutraalsus ja palju muud sellist – ning hoidku oma piip ja prillid see avaliku elu tegelane, kes nende suhtes ainsa kriitilise sõna piuksatab.
Olen öelnud ja ütlen veel: meie asi on Läänele meelde tuletada, et silmakirjatsemine ei vii sihile ja et kõige eesmärgipärasem on asju nimetada õige nimega.
Kuniks meil endal seda julgust on.
Elukiri, september 2013.
