MALLE PÄRN: Maailm on muutunud, aga sina ei ole
„Te purustasite kõik, mille nimel ma nelikümmend aastat tööd olen teinud!“ paiskab ta rokikuningale näkku. „Miks te lõhute kõik, mida meie oleme ehitanud?“
Raudmees vastab talle: „Maailm on muutunud, aga teie ei ole.“ Esmapilgul tundub, et tal on õigus.
Ent peaproovi ajal tuli mulle äkki mõte: aga maailm ei ole ju muutunud! Päike tõuseb ikka idast, loojub läänes, kevade järel tuleb suvi, sügise järel talv. Inimeste elu on muutunud, mitte maailm.
Tähed säravad öises taevas, kuu kasvab ja kahaneb, lumi sajab ja sulab, inimene kasvatab endale toitu, puud langetavad talveks oma lehed ning kevadel tärkavad uued pungad, taimed õitsevad ja kannavad vilja. Maailm ei ole muutunud!
Isegi inimene ei ole oma põhiolemuselt muutunud. Kui lugeda iidseid kroonikaid, näiteks vana testamendi prohvetite manitsusi piiblist, tuleb tunnistada, et mitte ükski seal piitsutatud pahedest ei ole ilmast kadunud. Muutunud on ehk ainult inimeste suhtumine nendesse. Liigkasuvõtmisele on rajatud terve kapitalistliku süsteemi elukorraldus, järelikult ei peeta seda enam paheks ega patuks. Inimene on leiutanud ja valmis ehitanud tohutul hulgal imevidinaid, loonud ülemaailmse suhtlusvõrgustiku – ent oma hingelt ja loomuselt on ta samasugune, nagu oli sajandeid tagasi.
Ükski pahe pole maailmast kadunud, ja alles on ka kõik voorused, ehkki nii mõndagi neist pahatihti naeruvääristada püütakse.
Öeldakse, et „elu on edasi läinud“, „te olete ajast maha jäänud“, kunstis kõneldakse „nüüdisaja tunnetusest“. Ajaga kaasamuutuvat inimest peetakse edumeelseks, avatuks ja moodsaks. Kui vanem inimene, kes on oma eluajal näinud mitmeid narrusi ikka uuesti tõusmas ja õige peatselt taas aegade hämarusse vajumas, mingi moeröögatuse kahtluse alla seab, siis öeldakse talle: „Eh, tädi, eluga tuleb kaasa minna! Ja kui ei suuda, tõmba kõrvale!“
Arukam inimene ent hakkab mõtlema: kas ikka alati tuleb kaasa minna? Mida see mulle annab, kui ma sellega kaasa lähen? Kas inimene tohib oma hinge labastada üksnes selleks, et kuuluda mingisse ajutisse, üpris isekasse ja agressiivsesse kampa?
Iidne tarkusesõna ütleb, et ajad muutuvad ja inimesed koos nendega. Võimud vahetuvad, vanad ideoloogiad asendatakse uutega või antakse neile uued nimed.
Aga kõik ei taha muutuda, miskipärast on ikka inimesi, kes ei taha iga uue moega kaasa joosta. Nad hoiavad kinni sellest, mis on neile tuttav, armas, sisseharjunud, järeleproovitud, kindel. Nad austavad iidseid traditsioone. Ja kritiseerivad uuendusi. Ja uuendajaid. Et hoiatada teisi, kes nii selgesti näha ei suuda.
Kummal on õigus?
Ehk on omamoodi mõlemal õigus, iseenda jaoks, vastavalt valikule: kes peab tähtsaks maailma muutuvat osa, kes muutumatut. Tuulelipp pöördub alati sinna, kuhu tuul teda suunab, puu aga vaid paindub tuule käes.
Maailmal oleks nagu palju erinevaid kihistusi ja inimesed oleksid nagu jaotatud elama erinevatesse kihistustesse. Ja ehkki meie ühine emakeel on eesti keel, ei saa me päriselt üksteisest aru. Sest sõnad tähendavad meie jaoks erinevaid asju.
Meie vaimsel maailmal on kaks vastandlikku suunajat. Igaüks on kindlasti mingil hetkel tundnud endas nende omavahelist vastuolu, kui ta on olnud kahevahel, kaaludes mingit ettevõtmist, mis talle kasu tooks, ent mis ei ole päris aus või puhas.
Selle kohta on ilus lugu vanaisast, kes oma lapselapsele räägib, et igas inimeses on kaks hunti: üks must, teine valge. Musta hundiga on seotud kõik, mis inimeses halba: ahnus, kadedus, viha, laiskus, patused mõtted ja kõik muu kuri, inetu ja paha. Valge hundiga on seotud kõik, mis on inimeses head: armastus, üllameelsus, sõprus, omakasupüüdmatus, virkus, lahkemeelsus, rõõm ja kõik muu kaunis ja hea.
Lapselaps mõtleb ja korraga küsib: „Vanaisa, aga kui need kaks hunti omavahel võitlevad, kumb siis võidab?” Vanaisa vaikib natuke aega ja lausub siis: „Alati võidab see hunt, keda sa paremini toidad.“
Kujutlegem, et iga oma mõttega, sõnaga ja teoga me toidame neid hunte – kas musta või valget. Mitte ainult endas, vaid ka teistes. Mida rohkem me neid toidame, seda suuremaks nad kasvavad. Ja aina väiksemaks muutub see hunt, kelle me oleme nälga jätnud.
Elukiri, september 2013
