Liia Hänni: Jälgin hoolega, kuidas minu põlvkonna internetikasutus edeneb
Üks praeguse põhiseaduse koostajaid, ekspoliitik ja demokraatiaekspert Liia Hänni räägib praegusest tööst e-Riigi Akadeemias ja meenutab keerulisi aegu Eesti Erastamiseagentuuri töös 1990ndate aastate algul.
Mida te ütlete vanematele inimestele, kes „e-asjandusse“ ja internetti ehk ikka veel veidi
võõrastavalt suhtuvad?
Ega minagi noor ole, juba ammu vanaema seisuses. Jälgin hoolega, kuidas minu põlvkonna internetikasutus edeneb. Statistika andmetel kasutab praegu internetti 60 protsenti elanikkonnast vanuses 55–64 aastat ning 30 protsenti elanikkonnast vanuses 65–74 aastat. Tean päris eakaid inimesi, kes arvutiga sinasõbraks on saanud. Keerulist pole seal midagi, tuleb vaid õppimine käsile võtta. Kõige käepärasemad õpetajad on oma lapsed ja lapselapsed või siis head tuttavad, kel asi selge. Ka riigi initsiatiivil on aeg-ajalt arvutikursusi korraldatud, viimati projekti „Ole kaasas!“ raames. Miks ei võiks ka valla- ja linnavalitsused tänapäevase „kirjaoskuse“ levitamisele õla alla panna? Kui endal arvutit ja internetiühendust soetada pole võimalik, tasub lähiümbruses ringi vaadata. Tavaliselt on külakeskuses või raamatukogus internetiühendusega arvuti olemas.
Mida te täpsemalt e-Riigi Akadeemia sihtasutuses teete ja mida see sihtasutus endast kujutab?
e-Riigi Akadeemia on 10 aastat tagasi asutatud valitsusväline sihtasutus, mille missioon on toetada demokraatliku infoühiskonna arengut nii Eestis kui rahvusvaheliselt. Algselt olid sihtasutuse loomise idee taga rahvusvahelised organisatsioonid, kes soovisid levitada kogu maailmas Eesti e-riigi arendamise edukat kogemust, kuid üsna peatselt sai e-Riigi Akadeemiast iseseisvalt tegutsev infoühiskonna arenduskeskus. Oleme nõustanud ja mitmeid e-valitsuse projekte ellu viinud rohkem kui 40 maailma riigis.
Minu ülesandeks on olnud asjaosalisi veenda, et hea e-valitsemine tähendab ka riigi võimekust e-demokraatiat arendada ehk siis võimet rakendada tehnoloogia areng demokraatia teenistusse. Viimastel aastatel on see arusaam hakanud maailmas jõudsalt juuri ajama avatud valitsemise partnerluse initsiatiivi raames, milles ka Eesti on osaline.
Erastamine oli üks osa omandireformi läbiviimisest – palju ulatuslikumast ülesandest, mis tuli lahendada Eesti iseseisvuse taastamise käigus. Ei olnud mõeldav, et demokraatliku ja
turumajandusliku riigi saaks üles ehitada, tuginedes nõukogude ajal kehtestatud omandisuhetele ja unustades ebaõigluse, mida totalitaarne režiim oli rahva kallal toime pannud vara vägivaldse võõrandamisega. Aga kuidas omandireformi teostada?
Ülesanne tundus võimatult keeruline, lihtsam näis minevik unustada ja lähtuda niinimetatud nullvariandist, mille kohaselt omandiõigust poleks taastatud. Aga kas saab Eesti kui õigusriigi rajada vundamendile, kus omandi puutumatus kui vaba ühiskonna kõlbeline alus pole ausse tõstetud?
Nende keeruliste küsimuste üle koos lähemate mõttekaaslastega aru pidades sõnastasime 1990. aasta kevadel põhimõtted, kuidas siduda omavahel vägivaldselt katkestatud omandiõiguse taastamine ja nõukogude võimu perioodil loodud vara ulatuslik erastamine. Laia omanikeringi tekkimiseks tuli erastamine meie arvates läbi viia nii, et selles saaksid võrdväärselt osaleda nii need, kellele omal ajal võõrandatud vara ei olnud enam võimalik füüsilisel kujul tagastada, kui ka need, kes olid oma tööga loonud uusi väärtusi nõukogude võimu perioodil.
Osutus, et need ideed kukkusid viljakale pinnasele. Pingelise arutelu tulemusena, milles osales ka Eesti Kongress, jõudis ülemnõukogu 1991. aasta suvel omandireformi aluste seaduse kehtestamiseni. Seadusega nähti ette tagastamata jääva vara hüvitamiseks väljaantavad hüvitusväärtpaberid ja isikliku tööpanuse põhjal arvutatavad rahvakapitali obligatsioonid, mis said erastamise põhiliseks vahendiks ühise nimega „erastamisväärtpaberid“. Erastamisväärtpaberite kattevarana nähti erinevat liiki vara, mille riigi omandisse jätmine polnud põhjendatud, eelkõige ühiskondlikku elamufondi, ettevõtteid ja tagastamisnõueteta maaüksuseid.
Omandireformi aluste seaduse vastuvõtmine ei tähendanud, et reform oleks kavandatud kujul kohe käivitunud. Edgar Savisaare ja hiljem ka Tiit Vähi valitsus ei kiirustanud seadust täitma, sest neile polnud tagastamine ja osakute eest erastamine meele järele. Ettevõtete raha eest erastamine läks küll käima, kuid kõrvale jäeti küsimus, kas riigil on hiljem piisavalt vahendeid katta erastamisväärtpaberitest tulenevad nõuded.
Selline vastuoluline olukord oli põhjuseks, miks 1992. aasta sügisel ametisse astunud põhiseaduslik valitsus Mart Laari juhtimisel otsustas sisse seada portfellita reformiministri
ametikoha. Teadsin, mida selle ameti vastuvõtmine tähendab, aga ei saanud keelduda, sest töö oli vaja ära teha.
Nüüd distantsilt asja hinnates tulebki kõige tähtsamaks pidada seda, et Eesti ühiskond sai
omandireformiga hakkama. Reformiministrina oli minu ülesanne kõrvaldada õiguslikud tõkked, mis reformi kulgemist takistasid, ülejäänu oli inimeste endi teha. Mis puudu jäi, oli järelevalve reformiseaduste täitmise üle. Minul oma ühe nõuniku ja sekretäriga oli seda võimatu teha ning riigivõim tervikuna oli veel liiga nõrk, et olukorda igas Eestimaa paigas kontrollida. Eriti kahju on mul nendest „vasakule“ läinud vabanenud korteritest, mida seadus nägi ette erastada eelkõige tagastamisele kuuluvates majades elavatele peredele.
Milline oli kõige meeldejäävam erastamislugu mõne ettevõttega?
Ettevõtete erastamine oli väga vajalik, et majandus uuesti käivituks. Nõukogude majandussüsteemi kokkukukkumine oli enamiku ettevõtteid jätnud lootusetusse olukorda,
kiiresti oli vaja tootmist nüüdisajastada ja leida toodangule uut turgu. Seda sai tagada vaid
avatud erastamisprotsessiga, milles oli võimalik osaleda ka väliskapitalil. Enamik suuremaid
ettevõtteid leidis uue omaniku rahvusvahelistes pakkumisvoorudes, kuid kahjuks oli ka juhtumeid, kus erastamine kulges pankroti kaudu. See oli keeruline aeg ettevõtete töötajatele, juhtkondadele, aga ka erastamist korraldavale Eesti Erastamisagentuurile, mille toonane juht Väino Sarnet sai sel aastal riikliku autasu tubli töö eest. Mina juhtisin Eesti Erastamisagentuuri nõukogu, mis suunas erastamise üldist kulgu ja andis nõusoleku erastamislepingute sõlmimiseks.
Üheks meeldejäävamaks oli Viru hotelli erastamine, kus huvilisi oli alguses palju, aga lõpuks jäi järele ainult üks pakkuja. Mäletan, et erastamisagentuuris erastamisprotsessi arutades soovitas üks välismaalasest nõustaja pealtkuulamist kartes sosinal rääkida. See oli ka aeg, kus opositsiooni rünnakute alla sattununa tuli mul taluda vihaseid etteheiteid „rahva vara mahaparseldamise“ pärast. Praegu kunagise Viru hotelli seisu vaadates pole põhjust minevikku taga nutta. Möödunu meenutamiseks on hotellis nüüd avatud KGB
muuseum.
Mis on tänase Eesti ühiskonna kõige põletavam probleem?
Toimetulek. Liiga palju on neid inimesi, kellele eluga hakkamasaamine valmistab muret. Töö ja suurema palga otsinguil lähevad inimesed maalt linna ja Eestist välismaale. Tulemuseks on külade tühjenemine ja Eesti rahvastiku kahanemine. Kellelgi pole võluvitsa, et olukorda kohemaid muuta. Aga Eesti kodanikena ühiselt lahendusi otsida on meie põhiseaduslik kohus.
Eriti viimasel ajal tundub, et Eesti riigijuhid ja inimesed elaksid kui paralleelmaailmades. Miks on see nii?
Ma ei kahtlusta Eesti riigijuhte pahatahtlikkuses. Neil tuleb teha keerulisi valikuid, et
maailmamajanduse tõusud ja mõõnad meie riigilaevukest uppi ei keeraks. Aga kohati tundub, et kaptenisillal tormist merd uurides on nad pardalolijad oma muredega üksinda jätnud. Vajame rohkem inimlikku tähelepanu ja solidaarsust raskustesse sattunud kaasinimeste toetamisel.
Elukiri, aprill 2013
LIIA HÄNNI
sündinud 4. oktoobril 1946 Atla külas Lümanda vallas.
Astrofüüsik, ühiskonnategelane ja endine poliitik.
Lõpetanud Saaremaa Ühisgümnaasiumi (1965).
Tartu Ülikooli füüsika osakonna (1970).
Füüsika-matemaatika kandidaat.
Aastatel 1970–1990 Eesti Astrofüüsika ja Atmosfäärifüüsika Instituudi (hilisema Tartu Observatooriumi) teaduslik töötaja.
Eesti Kongressi ja Eesti Komitee liige 1990–1992.
Põhiseaduse Assamblee liige 1991–1992.
Eesti Vabariigi Ülemnõukogu liige 1990–1992.
VII, VIII ja IX Riigikogu liige 1992–1999.
Eesti Vabariigi valitsuse minister 1992–1995.
Praegu e-Riigi Akadeemia e-demokraatia ja e-osaluse programmi direktor.
Abielus Uku Hänniga, poeg Kristjan Hänni.
