Villu Kangur kultusraamatutest „Rahvaste toite“, „Laste kokaraamat" ja „Kokaraamat“: Mitte üksnes leivast...
„Kokaraamat“
Autorite kollektiiv, koostaja Salme Masso
Valgus, 1984
Inimene olevat see, mida ta sööb. Hakkasin internetist inimliku uudishimu rahuldamiseks kontrollima, kes küll sellise geniaalse mõttevälgatuse peale meie maamunal esimesena tuli, sest vähemalt iga eestlase kohta peab see väide minu arust sada protsenti paika. Ja koperdasin kohe Delfi Naisteka foorumi otsa, kus keegi „karnivoori“ nime taha peitunud kommentaator aastaid tagasi väitis, et taoline mõttesähvak olla tobedaimate väljendite konkursi vaieldamatu võitja. Ning ilmselgelt blondiinide väljamõeldis. Taolise loogika kohaselt olla ainult kannibal inimene. Taimetoitlane olla aga kapsas. Ja lõvi sebra...
Õu jee! Ei suuda end isegi oma parimas söömaorgias kujutleda kuidagi blondina. Olen ju tavaline omnivoor, aga samas ka gurmaan. Andke ja kandke mulle palun ainult roogi ette!
Kohe kangastus ka ajus omaaegne Nelli Teataja artikkel, kus väideti, et Lenin oli tegelikult seen. Hakkasin siis mõtlema, kes ma ise olen? Ilmselt vedel leib. Sest suurima osa igapäevastest kaloritest saan ma kätte õllest.
Selle pingsa mõttetegevuse käigus õnnestus mul külmkapp muidugi tühjaks süüa ja poest meele-keelepärast juurdegi tuua... ning kõik kadus hoobilt ikkagi otsekui hundikurku. Oh, jah – ei saa vanainimene eales targaks, sest vähe sellest, et ta õpib, kuni elab: ta peab peaaegu kõik omal nahal järele proovima. Sest tal on selle järele lihtsalt nii suur isu!
Niisiis: kui ma oma osturallilt tagasi saabusin, isutama ajavad seened, natuke rohelist ja oma igaõhtune õlu mõistagi kilekotis – sest inimliha meil (õnneks) ja sebraliha (kahjuks) ei müüda –, märkasin, et mu 8-aastane laps oli mind juba käesoleva artikli kirjutamiseks ette valmistanud. Salme Masso „Laste kokaraamat“ oli sama hästi kui konfiskeeritud. Jutust, et see teos on laenatud, ei tahtnud ta midagi teada. Ta oli vahepeal nimelt avastanud, et suupistete lükkimine vardale on parem kui tavaline võileib. Oli ikka tõtt-öelda ka. Aga eriti rabas mind see, et järjehoidjaks osutus sinna juhuslikult pandud prantsuskeelse sõna manger (sööma) pööramine ta suvaliselt rebitud koolitöö katsetusest. Annaks jumal, et selliseid kokkusattumusi tuleks elus ette tiba rohkem! Saatuse märk!
Meie kodus on umbes 50 kokaraamatut + lugematuid retseptidega reklaamivihke. Suurem osa neist on reisidelt ostetud – kõigesööjana ei suuda ju oma kogetud maitseelamustest tagantjärelegi loobuda. Jäägu need edaspidi siis kas või riiulisse. Olgu või niinimetatud inspiratsiooniallikaks!
Mitut neist teostest olen ma aga praktikas kasutatud? Ei oska prognoosida, sest arvan, et viimati tegin ma konkreetse retsepti järgi süüa just Salme Masso aegadel. Tõtt-öelda: on veel peresid, kus igapäevane soe söök on just nagu unenägu... Vahel aga seda juhtub, ja siis su loomingut kiidetakse!
Asjata ei nimetata kokandust kunstiks. Selline suur ime sünnib tavaliselt eelkõige nagu teatris, mitte nagu kirjanduses või muusikas, mida saab tulevaste põlvede jaoks kirjasõnas või noodikirjas kuidagigi jäädvustada.
Olen väga tänulik, et need Salme Masso raamatud omal ajal ilmusid.
Ah jaa! Tänapäeval, kus iga inimene võib välja anda oma kokaraamatu, on taoline mõtteviis vist üsna haruldane, et ka kõhu kaudu oli võimalik reisida. „Rahvaste toite“ omal ajal seda lubas. Sest kõik elu koostisosad siin ilmas on asendatavad. Pane ainult pea tööle! Siis maitseb ka teine eestlane hulga paremini! Aga vähem rosoljet...
Elukiri, veebruar 2013
