Villu Kangur kultusraamatust „Peeglike, peeglike seina peal...“: Roosa jääb rõõsaks
„100 minutit ilu heaks“
Autor: Sofia Wędrowska
Poola keelest tõlkinud: Maie Gross
Valgus, 1978
Nõukogude ajal polnud sugugi kerge olla naine. Tõtt-öelda ei tekkinud meestel endaks olemisega mingeid probleeme – nende väljanägemise eest kandis ju enamasti hoolt õrnem sugu. Võib-olla mõni tollane ilu-Eedi, kes igapäevaselt oma vuntsikarvu katkus ja punetavale härjakaelale Saša odekolonni kallas, pahandab nüüd mu primitiivse üldistuse peale, aga... tunnistagem siiski: kui meil polnuks ka kõige võikamal stagnaajal veetlevaid naisterahvaid, ei viitsinuks vist ükski mees enda kallal vaeva näha.
Siiani ei ole ükski daam mulle suutnud tagantjärele veenvalt selgitada, kuidas ta enda eest toonasel ajal suutis nii hästi hoolitseda, et mehel kadus igasugune tahtmine kanda pintsaku all vanunud ruudulist flanellsärki või ajada teksade juurde jalga Kommunaari lakk-kingi.
Naistel on alati olnud oma tilluke saladus. Seitsmekümnendate lõpul olid selle lahutamatuks koostisosaks kaks kõne all olevat roosade kaantega raamatut.
Meenutan: aasta 1976, mil Inna Tarmaku raamatu esmatrükk ilmus, oli märkimisväärne, sest just siis toimus peasekretär Brežnevi vaimses ja füüsilises tervises vääramatu pööre. Ta kaotas töövõime, kuulutas end Nõukogude Liidu marssaliks, andis endale järjekordse Nõukogude Liidu kangelase aunimetuse ja nii edasi.
Seda aastat võib lugeda sotsialismi lõpliku allakäigu alguseks...
Ei aima, mis nipiga see võimalik oli, ent kui nüüd, aastaid hiljem, kui esmakordselt sirvin raamatut „Peeglike, peeglike...“, näen, et tegu pole sugugi kõverpeegliga. See on minu meelest ka tänapäevapraktikas täiesti taaskasutatav. Kui mehe sõna niinimetatud soolise võrdõiguslikkuse päevil muidugi enam midagi maksab!
Proua Tarmakut on nimetatud Eesti kosmeetikute grand young lady’ks ja meie parimaks kosmeetikuks läbi aegade. Pole selles kahtlustki. Tõesti, ma ei tea, mida oleks tollased naised ilma temata peale hakanud!?
Olen siiralt rõõmus, et 37 aastat hiljem lugesin läbi peatüki „Ka Aadam tahab olla kaunis“. Kust muidu oleksin teada saanud, et habemeajamisele järgneb igahommikune veeprotseduur? Olen tavaliselt terve elu vastupidi käitunud, mehed on ju mugavad: esmalt veeprotseduurid ja alles siis habemeajamine, kui muidugi viitsin. Võib-olla seetõttu eelistangi olla enamasti karvane, sest lähen raseerimise peale lapiliseks nagu keskmine berberi kits. Vististi mu enda viga, sest alkohol mõjub mulle nahale kandes ärritavamalt kui seespidiselt manustades.
Kui kellelgi peaks äkki vajadus tekkima Inna Tarmaku raamatut tänapäeval üle toimetada, tuleks seal ehk asendada vaid kõikvõimalike tollaste parfümeeriatoodete nimetused. Millest on väga kahju. Mina näiteks ei mäleta enam, et oleksin tollal oma ülikuiva nahka pärast raseerimist niisutanud kolmeprotsendilise boorveega, mida – imede ime – oli apteekides vabalt saadaval. Või et päevasel ajal oleksin kasutanud vedelat emulsioonkreemi Malõšam või Ljubava. Ning et enne käte õliseks tegemist oleksin need pidanud katma Rahmanovi pasta või Silikonovõi salviga. Mis läind, see läind!
Muidu on selles teoses kõik aga vägagi usutav. Mis näitab veel kord, et proua Tarmak oli oma toonases töös väga põhjalik.
Teine „roosa raamat“ on muust puust. „Kas sinu arsenalis on juba vana käteräti tervest otsast õmmeldud hõõrumiseks ette nähtud froteekinnas, mis peaks kuuluma iga naise relvavarusse?“
Panna Wędrowska tegi eestlanna jaoks tahtmatult ära teistviisi eeltöö. Ma ei saa siiani aru, kas ta likvideeris selle abil meie naiste ülearuseid kehakumerusi, õpetas piigasid käima nisukliivannis või seletas ka nõukogude inimesele ära sõna „kalor“ tähenduse?
Igal juhul oli see raamat omal ajal pea sama mõjuv ja vajalik kui proua Tarmaku teos. Kuigi Tarmaku oma tundub mulle vaieldamatult parem kui laen „vennasleerist“.
Mitte kopika eest ei huvita mind enam ammu, kuidas ja millega võtavad oma igapäevaseid vanne anusaagimid või mil moel end vormis hoiavad evelinilvesed. See pole meeste maailm! Mulle piisab vaid teadmisest, et nad mõlemad on ilusad inimesed.
Mehed pole aga endast iialgi hoolinud. Sest nad hoolivad peamiselt naistest! Igal daamil on peegel aga alati seinal. Vastastikku võivad nad üksteise kallal ju aasida, kuid kui neid kipuvad õpetama ja nende käitumist kommenteerima minu sookaaslased, siis olemegi juba see „nõrgem“ pool.
Üks on ometi kindel: ei tahaks enam kunagi hommikul liinibussist poolel teel maha astuda, sest kõik selles viibijad – nii mehed kui naised – haisesid ühel saatuslikul ajahetkel Fa deodorandi järele. Üksluisus ajab aga alati iiveldama!
Sõnad „sotsialism“ ja „kommunism“ meenutavad mulle tänini kuivkäimla õhuvärskendajat Kok, peale mille pihustamist ei saanud sa enam aru, kas viibid laudas või lilleaasal.
Elukiri, juuli 2013
