Benjamin Spocki kultusraamat "Teie laps" - piibel ja bestseller
Kõlab üsnagi võikalt, kuid on kahjuks tõsiasi, et paljud nõukogude lapsed võlgnevad oma tervise eest tänu USA ja Vietnami sõjale. Muidu poleks ju kuidagi võimalikuks osutunud, et siinpool raudset eesriiet ilmunuks Ameerika pediaatri Benjamin Spocki teatmeteos, mille järele sajad tuhanded ärevil emad haarasid niipea, kui tekkis vähimgi kahtlus, et nende maimukestega pole kõik korras.
Kui dr Spockist poleks 1960. aastate lõpul saanud aktiivne rahuliikumistegelane, ei teadnuks temast NSV Liidus arvatavasti keegi. Ent ime sündis: Moskvas nokiti ära, et Ameerikat pole isegi sovjeedil mõtet uuesti avastada. Tõsi küll, USA-s oli „Baby and Child Care“ ilmunud juba 1946. aastal. Kuid ju siis oli tarvis imperialistidele näidata, et „tõeliselt progressiivsed ideed leiavad rakendust kogu planeedil“.
Kulus kõigest (!) 24 aastat ja 1970. aastal ilmus „Ребенок и уход за ним“ ka vene keeles. Arvatavasti mängib siin teatud rolli see, et NLKP peasekretäri seltsimees Brežnevi mõistus hakkas just tollal pisitasa lapse tasemele tagasi pöörduma. Ning talle oli kergem igasuguseid hulle ideid ette sööta.
Sellest, kas Kremlis kedagi selle raamatu järgi raviti, ajalugu kahjuks vaikib. Selge on aga see, et kõikvõimalik meditsiiniline kirjandus muutus kogu meie tollases värdriigis ühtäkki vägagi teretulnuks. Loodan, et nõukogude geriaatrid ikka teadsid fakti, millest pediaatrid targu vaikima olid sunnitud – nimelt oli dr Spock oma kodumaal toona tuntud ka üsnagi aktiivse marihuaana legaliseerimise propageerijana. Alzheimeri tõve sümptomeid pidavat see mõnede meedikute arvates leevendama. Ehk oli isakesel sellest natukegi abi? Vähemasti sai kõva kõhutäie naerda.
Kulus veel kuus aastat ja... oi rõõmu: Spocki „Teie laps“ nägi ilmavalgust ka eesti keeles! Mõistagi ENSV tervishoiuministeeriumi peapediaatri ja NSVL-i arstiteaduse akadeemiku eessõnaga. Et asi kindlam oleks! Tunnistagem ausalt: kui paljud meist veel mäletavad, et raamat, millest me oma laste tervise eest hoolitsemisel nii palju (esma)abi oleme saanud, jõudis meieni vene keele vahendusel? Hea seegi – eesmärk pühendab abinõu!
Oi, küll oleks toona tahtnud näha neid tsensoreid, kes end sellest tekstist läbi murdsid. Milline kiusatus olnuks sealt kõik läänelik välja rookida! Aga kus sa pääsed – seda juhtus ikka väga harva, et kõrgemal pool oli asi ette ära otsustatud. Ometi tundub üsna kummastav, et ladumisele läks „Teie laps“ Eestis 1974. aasta jaanuaris, trükkimisele 1975. aasta jaanuaris... aga ilmus alles järgmisel aastal. Kohalik Glavlit luges seda seega vist üsna põhjalikult. Kuid kaua tehtud, kaunikene!
Tean mitmeid oma põlvkonna inimesi, kes ei julgenud enne lastki teha, kui too raamat lõpuks hangitud. Noh, hea küll, see on kunstiline liialdus. Aga kui võsuke kord juba eostatud oli, siis lausa pidi see teos sul kodus leiduma!
Tagantjärele võib tõdeda: tööliste ja talupoegade riigis, kus ainsateks tervise eest hoolitsemise vahenditeks olid Višnevski salv, aspiriin, C-vitamiinid ja kraadiklaas, tundus järeltulijate muretsemine tõeline kangelastegu. Mis parata: teine võimalus oli naistel kanda igakuiselt püksis apteegivatti (NSV Liidu lõpupäevil ka tehnilist vatti ehk asja, mida õmmeldi soojustuseks kapronjopede sisse) ning meeste peas vasardas kinnisidee – kust ometi osta tutvuste kaudu kolm numbrit väiksemaid India preservatiive, sest Bakovskij Rezinzavodi iga teine kondoom tarbimisel kahjuks purunes.
Kuni „Teie lapse“ ilmumiseni puudus meil elementaarne emakeelne pediaatria-aabits. Õigupoolest, üks meditsiinilise kallakuga koguteos siiski oli. Nimeks „Tervishoiu käsiraamat“ (Eesti Riiklik Kirjastus, 1962). Neile, kes on sealt võigaste gangreeni, kolmandase süüfilise gummoosse vormi või pindmise trihhofüütia värvipiltide vahelt kordki elus lastehaigusi taga ajanud, tundus „Ameerika abi“ ometi suisa hingeõnnistus.
Kui uskuda, et Spocki teos oli omal ajal Piibli järel USA-s teine menuk, jääb vaid lisada, et ENSV-s sai sellest vähemalt kasutuskordade arvu järgi bestseller number üks.
Ehkki dr Spock oli ka tulihingeline abordipropageerija, vajame me kõik aeg-ajalt hinge- ja ihuabi. Usutunnistusest hoolimata. Eriti aga meie lapsed! Oleksin kusagilt nagu kuulnud, et eestlased hakkavat välja surema. Tean lihtsat nippi: soovitage oma järeltulijaile, et nad prooviksid vahelduseks asja raamaturiiuli najal. Enne aga vaadakem kodus ringi, kas meil ülepea on neid teoseid, mida lastele pärandada. Kultuuri- ja sotsiaalminister peaksid kähku kokku istuma ja arutlema, millises asendis toetuda e-raamatutele, sest igasugune kirjasõna on noortele lapsevanematele alati abiks. Ükskõik, millises aegruumis... Kui teile tundub aga teisiti, siis – spock yourself!
Elukiri, aprill 2013
