"Vallatute kurvide" Terje Luik elab nüüd aedvabariigis
Filmis "Vallatud kurvid" 1959. aastal Vaike ja Mareti kaksikrolli mänginud Terje Luik töötas hiljem 17 aastat Moskvas Kesktelevisioonis. Pea veerand sajandit tagasi ta loobus tööst, mida väga armastas, kolis tagasi Eestisse ning nakatus siin aianduspisikuga.
„Nüüd olen täielik iluaianduse fänn!“ naerab ta rõõmsalt ja lisab: „Eesti peakski olema aedvabariik!“
Terje on oma Raplamaal Mahtra külas asuvat koduaeda harinud üle kümne aasta. Selle ajaga on ta põllumaa muutnud eri pinnavormidega iluaiaks, kus talulilledele pakuvad konkurentsi mitmed okaspuude vormid, rododendronid ning igasugu lehtpuud. Eriti uhke on Terje näiteks täiesti punaste lehtedega kämmalvahtra üle. „Kuidas see küll võimalik on, klorofüll peaks ju roheline olema,“ ei suuda ta mõista.
17aastane Terje Luik filmis "Vallatud kurvid". Foto Riigiarhiivi Filmiarhiiv
Kui inimesel on eesmärk
Terje on terve elu olnud äärmiselt sihikindel ja eesmärgiga inimene. Näiteks teadis ta juba 17aastasena, et ei taha saada näitlejaks, vaid hoopis telerežissööriks. Just 17aastasena mängis ta peaosa, kaksikõdesid Vaiket ja Maretit, Kaljo Kiisa ja Juli Kuni lavastatud mängufilmis „Vallatud kurvid“. Tema elu oli juba keskkooliõpilasena nii kirev, et keskkooli lõpetamisele Tallinna sõitis ta Pühajärvelt filmivõtetelt.
Koolipõlves Tallinna 7. keskkoolis õppides tegeles Terje balleti- ja muusikaõpingutega ning tegi sporti. Ta on lapsena ka Estonia laval esinenud. Kuna ta filmis mängis nii motosportlast kui baleriini, siis filmi jaoks pidi ta õppima mootorrattasõitu ja sai hakkama.
Baltimaade ja Valgevene filmifestivalil said esimese preemia Terje oma rollide eest, režissöörid ja operaator.
„Eks ma võib-olla sellel ajal natuke arvasin ka, et ma olen nüüd keegi, aga see läks kõik kiiresti üle. Ma olin varem käinud kinoringis, aga just selle mõttega, et teada saada, kuidas filmi tehakse, mitte näitlejaks saamise pärast.“
Terje puutus kokku ka kuulsuse varjuküljega: kui film välja tuli, tundis ta omal nahal kadedust ja soppa. Tagantjärele arutleb ta, et ei riskinud ennast selle maailmaga siduda. Ei tahtnud ka! Tema tahtis ja ka sai telerežissööriks, kuigi erinevate elukurvide tõttu jõudis sihile oma sõnul „pisut hilja“. Kesktelevisioonis alustas ta tööd, kui oli 32aastane.
Mitte et ta need aastad, mis „Vallatute kurvide“ ja unistuste töökohani jõudmise vahele jäid, kusagil tukkunud oleks. Terje abiellus 21aastaselt ja sai kohe ka poja Sassi, see aga ei takistanud tal ETVs režissööri abina karjääri alustamast. Varsti hakkas ta ka ise saateid tegema.
Eriti eredalt on Terjel meeles üks vastlapäevasaade, mis oli tõsine avantüür: saates mängiti näiteks läbi Eesti rahvakombeid, kuked nokkisid teri ja selle põhjal ennustati. „Vaat pärast seda ma tundsin tõeliselt, et just seda tööd ma teha tahangi!“ Aga... elul on omad plaanid.
Terje abikaasa, Moskvast pärit mees, sai tööpakkumise Moskvasse ja tahtis koos perega sinna kolida. „Ma ei tahtnud minna, aga kuidas ma sain mitte minna,“ meenutab Terje. Nii koliski perekond Maksimov (Terje kandis kuni lahutuseni perekonnanime Maksimova) Moskvasse, kus Terje võttis nõuks pedagoogilisse instituuti astuda.
„Oskasin tollel ajal ainult olmekeelt, filmi tegemise juures oli ju palju venelasi, aga vene keele oskus oli ikka väga vilets!“ Ja mida ta siis tegi? Läks igal hommikul, võileib kaasas, raamatukokku, laotas lauale keskkooliõpikud, võttis sõnaraamatu kõrvale ning õppis läbi kogu keskkooliprogrammi. Vene keeles. Tahtmine kõrgharidus saada oli väga suur. Seejärel astus pedagoogilisse instituuti – kõike seda võõral maal ja väikese lapse kõrvalt – ning lõpetas selle ja töötas ka õpetajana. „See haridus annab mulle Eestis võimaluse õpetajana töötada!“ räägib Terje rõõmsalt. „Vene keelt znajete?“ küsib ta ootamatult. Ja jätkab: „Otšen ploho utshjatsa tänapäeval russkii jazõk.“ Pärast Raplamaale kolimist õpetaski Terje aastaid vene keelt algul Juuru gümnaasiumis, siis Hagudi põhikoolis.
Terje rääkis lastele kogu aeg, et tuleb lugeda ja ennast harida, et olla konkurentsivõimeline. Aga ka seda, et kui sulle koolis tasuta õpetatakse keelt, siis targem on ka õppida. Pedagoogikas ei tule tulemused ühe päevaga. Igal aastal käivad tal külas kunagised õpilased, kelle klassijuhataja ta on olnud, nüüd juba suured inimesed. Nad räägivad, milliseid raamatuid on lugenud ning kui tänulikud nad on Terjele, et ta andis neile nimekirja raamatutest, mida võiks haritud inimene olla lugenud. „Kes oli targem, pani selle kõrvale ja on nüüd tänulik,“ ütleb õpetaja Luik omapoolse tänutundega.
Loominguline sära Moskvas
Pärast instituudi lõpetamist ja kolme õpetaja-aastat Moskvas astus Terje kaugõppesse Leningradi riiklikku muusika- ja kinematograafiainstituuti ning läks ennast kesktelevisiooni tööle pakkuma. Seal ei tahetud hästi võtta, sest pakkuda oli ainult režissööri abi kohta, aga see justkui ei oleks kõrgharidusega inimesele sobinud. Lõpuks arvati, et ajutise töökoha võib ju leida... „Mul sai selle peale hing täis, ütlesin, et neil käiks justkui iga päev selliseid inimesi ennast tööle pakkumas. Mul oli ju taust, olin filmis mänginud, mul oli kõrgharidus!“ Ei läinudki kaua, kui Terje alustas Kesktelevisioonis, alul madalamal ametipostil, aga hiljem iseseisva režissöörina.
Kogu oma Moskva elust ja tööst räägib Terje silmade särades ja ülivõrdes. Tal oli brigaad, keda võis usaldada, keda ümbritses „loominguline sära“ – et oleks võimalik teha kõrgel kunstilisel tasemel saateid. Sest: „Kui minu saade läks eetrisse pärast kunstilist filmi, siis pidi see olema sama heal tasemel kui film!“ Tööle ei tehtud allahindlust eraelu ega lõbustuste arvelt. Oma lapsi nägi Terje Kesktelevisiooni päevil väga vähe. „Moskvas oli väga raske lastele eesti keelt õpetada. See on tohutu suur linn, hommikul sõidad 2,5 tundi tööle ja õhtul sama kaua tagasi. Kui koju sain, siis jõudsin ainult riielda!“
Tegelikult arvab Terje, et tema olukord Moskvas – normeerimata tööaeg, mis võis tähendada hommikul kaheksast keskööni kestvat montaaži ja muud sellist, ning selle kõige kõrval pereelu ja lapsed – on kirjeldamatu. „Ma ei saa ise ka aru, kuidas ma selle kõik välja vedasin,“ hingab ta pikalt välja. Veidi aitas see, et lastel oli suur vanusevahe – 15 aastat, vanem sai noorema venna hoidmisega aidata.
Aga tuli ka ette juhtumeid, mil Martinile läks lastesõime järele režissööri abi. „Vilet on nähtud igasugust, aga ma ei suutnud oma ametist loobuda,“ kirjeldab Terje. Niisiis jäi ta Moskvasse ka pärast abielulahutust ja jätkas saadete tegemist, olles terves Kesktelevisioonis ainuke režissöör, kes ei kuulunud kommunistlikkusse parteisse. Terje peab – õigustatult – seda fakti vägagi kõnekaks. Tema töö oli sellisel tasemel, et teda hinnati ja tunnustati ainult tegude põhjal.
Niisugust televisiooni, nagu Terje Moskvas tegi, tänapäeval enam ei tehta. See oli väga kallis. Terjel oli luba kutsuda oma saadetesse tekste lugema või mõnd muud ülesannet täitma igasugu näitlejaid, näiteks käisid seal Sergei Jurski ja Innokenti Smoktunovski, kes olid huvitavad inimesed, ning neilt oli palju õppida. „Mina olengi kasvanud vene kultuuriga: kunst, kirjandus, muusika, teatrid,“ jutustab Terje. Isegi kui teatris käia ei olnud aega, siis metroos lugemine oli lausa hädavajalik: niimoodi kasutavad Moskva inimesed ära aega, mis kulub ühest punktist teise jõudmiseks. Telemaailmas töötas ning saateid tegi intellektuaalne, haritud seltskond – latt oli väga kõrge.
Kultuurimaja ja teater
Pärast Moskva elu oli Terje ka Mahtra külavanem ja aitas koos teiste aktivistidega Mahtra kultuurimaja luua, selle tegevuseks raha leida ning kultuurielu käima lükata. „Esialgu tulin siia suure optimismiga. Mul oli tunne, et nooruse panuse andsin teisele poole ära, et nüüd peaks kodumaale ka midagi andma. Ja meil oli siin igavesti vahva!“
Terje räägib, et Mahtras tehti teatrit ja tegutses laulukoor ning see oli tõepoolest aeg, kui ajaloolise pärandiga Mahtra külast oli kuulda üle Eesti. „Ma olen seda asja kohe uurinud, et eestlase karakter on niisugune, et ei ole järjepidevust ning igaüks on omamoodi tark oma mätta otsas ning kokkuleppele ei saa!“
Eestlasi peab Terje Luik isegi natuke kitsideks, sest kõik, mis meil on, on saadud raskesti, kõva tööga – kliimat ja olusid trotsides. Vanasti elati hajakülades, suhtlemist oli vähe ja sellepärast teebki enamik inimesi asju iseenese tarkusest . „Aga nüüd ongi nii, et kultuurimaja ise on olemas, ilus maja, seal on saun ja kõik, mis vaja, aga järjepidevust ei ole, sest iga uus ülemus, kes valda tuleb, hakkab otsast peale. Mina olen seda tantsu pealt vaadanud ja sinna enam ei sekku,“ ütleb ta trotslikult. Temal on oma aed ja taimed on perenaisele hoolitsuse eest tänulikud.
Pojad Ameerikas
Terje pojad Sass ja Martin saavad oma ema tervitada ainult virtuaalselt: juba mõnda aega elavad mõlemad pojad peredega Ameerikas. „Ma ise olen ka kurvilise eluga, sõitsin ju samuti Eestimaalt ära,“ leiab Terje paralleeli poegade eluga, „nii et poegadel oli eeskuju ees.“ Terje räägib, et esmalt läks noorem poeg Martin, täiesti tühjade taskutega – proovima, kuidas sealmaal elu edeneb. Varsti tuli ka teisel pojal tahtmine Ameerikasse minna, pakkis pere kokku ja läinud nad olidki. „Nüüd on mõlemad normaalsel järjel ja mõlemal on kaks poega.“ Terje poegade vanusevahe on 15 aastat ja Sass on juba üle 50.
Terje pojad räägivad vabalt nii eesti kui ka vene keelt, sest on nad ju lapsepõlve Moskvas veetnud. Ja muidugi inglise keelt. Vanema poja lapsed oskavad lisaks eesti ja inglise keelele samuti vene keelt, aga noorema poja väiksem laps hakkab juba eesti keelt unustama. „Sellepärast pean ikka neil külas käima, et keelt värskendada,“ on Terje veidi murelik.
Aga suvel ei saa ema minna, sest tal on aed. Iluaianduse fänn ei tohi ühtegi päeva aiatööd vahele jätta. „Kui ühel päeval ei viitsi aeda minna, siis on kõik mokas. Järgmisel päeval tuleb topelttöö teha!“ Neile, kes imestavad, kuidas see Terje ometi jaksab üksinda 0,8 hektari suuruses aias möllata, ütleb ta: „Vaat, minul on niisugune häda küljes, et ma viitsin!“
11 miljoni elaniku keskelt põldude ja metsade vahele
Elumuutus, mille Terje ette võttis, oli väga suur. Ta oli ju telerežissöör, elas 11 miljoni elanikuga linnas – ning korraga elas ta Eestis, maal ja võttis üsna pea koos poegadega ette vana, hukkalastud talumaja restaureerimise.
„Esimesed aastad olin ainult poegade päralt: kuna mul oli Moskvas nende jaoks vähe aega, siis tahtsin nüüd neid teenindada. Olin kanaema, kasvatasin kapsaid ja hoolitsesin laste eest,“ meenutab ta. Ent üsna pea hakkas igav ning maja renoveerimine oligi varnast võtta. Tulevase kodu juures elati algul kasvuhoones ja Terje naerab, kuidas vanem poeg ütles hommikul ärgates: „Issand kui raske on olla tomat!“ „See oli õudusunenägu,“ meenutab Terje maja esialgset olukorda.
Aga nüüd on kodu tema enda nägu. Nutikalt paigutatud riiulitel on põnevat vaatamist: klaasist luikede kogu, roheliste vaaside kollektsioon, rippuvad sibularangid… Köögilaual sirutuvad valguse poole liiliataimed, mis tahavad juba aeda pääseda.
Jahedas elutoas riiul hoidistega, palju pildialbumeid, toanurgas „Vallatute kurvide“ muuseum ehk kollektsioon pilte filmist ja filmimuuseumist. Ja laual kastid igasuguste istikutega.
Taimejaht käib iluaianduse fännidel juba poolest talvest alates, vahetatakse infot ja arutatakse, mida peaks tänavu soetama. Terje ja umbes kümmekond lähiümbruse naist on koos loonud aiaklubi: ühiselt käiakse aedu vaatamas ja istikuid hankimas, muidugi uuritakse ka üksteise aedu. Terje on klubi president. „Meie deviis on – selle ma tegin kohe alguses selgeks –, et võõras aias olles tuleb alati kõigepealt hästi öelda! Alles siis võib nõu andma hakata, kui midagi tõesti öelda on!“ Eks igaühele ole oma aed kõige ilusam ja kõige kallim.
Iluaiandus veres
Terje ema Laine Lepp oli Eesti iluaianduse pioneer. Tema kaunis aed Tallinnas Linnu teel on nüüd Terje õepoja hooldada, Laine kasvatatud ja teistele jagatud taimi aga kasvab paljudes Eesti iluaedades. Terje aianduspisik on kindlasti emalt päritud – nagu mõned muudki omadused. Ema oli kunstnik ja ka Terje on maalinud. Nii kujundabki ta aeda, nagu maaliks pilti. Ja kuna ta on olnud režissöör, siis on tal ka nägemus, milline tervik peaks sündima. „Mul on aiast olemas üldine nägemus – võib-olla mitte detailides –, rütmiliselt ja värvides näen ma suurt pilti,“ kirjeldab ta ja teatab: „Aga seletada ma seda ei oska.“
Terje ütleb, et igaühel ei tekigi nägemust ja sinna pole midagi parata, aga kui teiste aedu vaadata ja tasapisi oma maitset kujundada, siis võib ju päris kena aed välja kukkuda. „Kui plats on olemas, siis võib ju unistada ja filosofeerida ning paberile joonistada, milline see aed hakkab välja nägema. Ja pensionile jäädes saab tegema hakata!“ soovitab Terje kõigile.
Tema on oma maja ja aia kujundanud nii, et see sobiks kokku ülejäänud maastiku, lihtsa Eesti loodusega. Ka taimedest ei ole ta eksootide fänn, talle meeldivad okaspuude eri vormid ning igal aastal käib peal mõne lille hullus. On olnud roosihullus ja iirisehullus ning tulbihullus. Tänavu on erilisteks silmateradeks liiliad.
„Nii et kui me sellele situatsioonile tagasi vaatame, siis „Vallatud kurvid“ on minu jaoks lihtsalt üks episood,“ räägib Terje, kui naaseme ringkäigult aeda, kus käisime kevade ilminguid uudistamas. Ta on õnnelik, et ta sattus filmi ning tema noorus jäi lindile, aga: „Kõige tähtsam on ikka see, et õppisin Moskvas ja Leningradis ning töötasin televisioonis.“ Elutööks peab Terje tööd televisioonis, praeguse elustiili juures on aga tore, et resultaat on silmaga nähtav ja meeltega kombatav ning jääb alles. „Ja ilus on ka niimoodi elada! Pensionieas on aiandus hea väljund, mida ma soovitan kõigile!“
Elukiri
Terje Luigest
Sündinud 1941 Tallinnas.
Abikaasa Lev Maksimov oli Moskvast pärit, õppis Tallinna merekoolis ning hiljem viis pere endaga Moskvasse. Abielu kestis 17 aastat, Terje sõnul oli eestlase ja venelase loomus väga erinev ning seetõttu ei jäänud ka suhe kestma. Abikaasa on nüüdseks meie seast lahkunud.
Elas 25 aastat Moskvas, sellest 17 aastat töötas Kesktelevisioonis. Eestisse naasis Terje Luik vanema poja tungival nõudmisel. Selleks ajaks oli Terje nii üle töötanud, et tundis end „tühjaks pigistatud sidrunina“.
Tegi Kesktelevisioonis saadet „Imedeta imed“, millega on üles kasvanud terve põlvkond lapsi.
„Vallatud kurvid”
Stsenaristid: Dagmar Normet ja Sándor Stern
Lavastajad: Juli Kun ja Kaljo Kiisk
Operaator: Edgar Štõrtskober
Kunstnik: Peeter Linzbach
Helilooja: Gennadi Podelski
Helirežissöör: Harald Läänemets
Osades:
Vaike ja Maret – Terje Luik
Raivo – Rein Aren
Heino – Peeter Šmakov (Kard)
Evi – Eve Kivi
Ants – Harijs Liepinš
Peeter – Jaanus Orgulas
Treener – Rudolf Nuude
Esilinastus 28. detsembril 1959
