Kuidas nõelravi reguleerib eluenergia liikumist kehas
Vaja on leida häire põhjus
Mis on nõelravi mehhanism? Torgatakse inimesele nõelad sisse ja seisund paraneb?
„Nõelravi reguleerib eluenergia ehk qi liikumist. Eluenergia on osa maailma energiast, qi toetab elu, see teeb ta eriliseks võrreldes teiste energiatega,“ selgitab Ennok. Energia liigub kogu aeg, aga mõnikord tekib tõrkeid ja siis on nõelravist abi.
„Energia liigub teatud teid, meridiaane pidi. Iga elundi energial on oma rajad. Kui energia liikumine on häiritud, siis tekib mingi häire. Neil meridiaanidel asuvad punktid, mida nõeltega mõjutades saab mõjutada energia liikumist, see tähendab patsiendi seisundit. Arsti ülesanne on kindlaks teha vaevuste põhjus, vastavalt sellele valib ta punktid, kuhu nõelad panna. Päris niisama lihtsalt see ei käi, et kui neeruga on probleeme, siis torgatakse nõel neeru punktile ja kohe see mõjutabki neerude tööd. Kõige tähtsam on välja selgitada probleemi põhjus,“ rõhutab Ennok.
Nõelad korrastavad energia liikumist – kas intensiivistavad seda või hoopis võtavad nii-öelda hoogu maha. Kui energiat on kuhugi liiga palju kogunenud, siis tuleb see lahti lasta.
Akupunktuuri punktides on qi’d rohkem, ta on seal kontsentreeritum. Energia liigub tegelikult kogu kehas, aga nendes kanalites ja punktides on seda rohkem.
Organismi kaitseenergia liigub selja poole, ilma mingite kanaliteta, mis tähendab, et tuleb oma selga hoida. Aga öösel suundub energia keha sisemuse poole ja siis ei kaitse inimest miski. Seetõttu tuleb magada just öösel, rõhutab Ennok. Inimene on välja kujunenud väga pika aja jooksul ja seatud on just nii, et öine aeg peab jääma magamiseks. Kaitseenergia, mis liigub inimese nii-öelda pealmistes kihtides, läheb öösel sügavamale ning seetõttu on öösel inimene, ta tervis, vähem kaitstud ja haigustele vastuvõtlikum. Inimesi, kes võivad öösel tööd teha, on ehk vaid üks protsent, teistele öötöö ei sobi.
Abi saab paljude tervisehäirete korral
Nõelravipunktid on üle keha laiali, palju on neid seljas, seepärast ollakse nõelraviseansil sageli kõhuli. Palju punkte on ka peas, eriti neid, mis seotud peavalu ja pearinglusega. Ka talla all on rohkesti punkte, aga sinna nõelu panna oleks patsiendile liialt valulik ja ebamugav, seetõttu talla alla nõelu eriti ei panda.
Akupunktuuri punkte on inimese kehal kokku umbes 360. Osal neist on mitu kasutusvarianti, tähtsamatel punktidel on neid kümneid ja sadu. Igal terapeudil on enamasti välja kujunenud oma lemmikpunktid, nii umbes 30–40.
Akupunktuuri punktide diameeter on on umbes sõrmelaiune. Kui panna nõel punktist mööda, siis hakkab see ise punkti poole tõmbuma – punkt nii-öelda tõmbab nõela ligi.
Erinevate hädade puhul tuleb nõeltega mõjutada erinevaid punkte, arst peab oskama need õiged üles leida. Ennok rõhutab aga, et täpsem oleks öelda, et erinevatel hädadel on erinevad põhjused ja kõigepealt tuleb põhjus üles leida. Alati pole see lihtne, selleks kulub aega. Põhjuse järgi valib arst punktid. Oskus põhjusteni jõuda tuleb kogemusega ja küllap on arstide individuaalne tundlikkus ka erinev, oletab Ennok. Igal juhul peab olema palju aega ja vaba psüühilist energiat, et saaks asjasse süvitsi sisse minna.
Nõelravi võib kasutada praktiliselt kõigi haiguste puhul. Tuleb leida üles haiguse põhjus, siis üldjuhul ravi õnnestub, näiteks on nii lahti saadud nii migreenist kui suitsetamisest. Suitsetamisest loobujatele pannakse nõelad kolme punkti kõrvas.
Eesti Akupunktuuri Assotsiatsiooni kodulehel nimetatakse nõelravi näidustustena peavalu, migreeni, kaela- ja seljavalu, liigesepõletikke, artroose, lihasepingeid, rasvumist, närvivalusid, stressi, depressiooni, ärevust, unetust, kroonilist nohu, kroonilist väsimust, allergiaid, köha, bronhiiti, mao- ja kaksteistsõrmiksoole haavandtõbe, kõhulahtisust ja -kinnisust, soole ärritussündroomi, käte-jalgade külmetamist ja muid hädasid.
Liiga kaugele arenenud haiguste vastu ei saa aga ka nõelraviga. Pole seegi ravi mingi imevahend, mis alati aitab. Kümnele protsendile inimestest ei pidavat nõelravi üldse mõjuma. Nii ei saa arst anda patsiendile täielikku garantiid, et ravist kasu on, tõdeb Ennok.
Inimese usk ravi toimimisse ei puutu aga nõelravis asjasse, ravi peaks mõjuma ka siis, kui inimene ise ei usu sellesse või kahtleb selle toimes. Nõelravi pole puhtalt „uskumisravi“. Kui on leitud õiged põhjused ja punktid, siis see enamasti toimib.
Positiivsete emotsioonide näol annab lisaefekti ka see, kui patsient usaldab arsti, kui arsti ja patsiendi vahel tekib hea kontakt.
Sageli on haiguste põhjused psüühilised. Nõelraviarst peab olema ka psühholoogi rollis. Arst on alati ka psühholoog, see kuulub töö juurde, nendib Ennok.
Nõelravi puhul vastunäidustusi peaaegu pole, vaid vere hüübimatuse ja nikliallergia puhul pole see soovitatav. Raskete seisundite puhul olnut tagasi pöörata ei saa, inimest terveks ravida ei saa, küll aga saab organismi tugevdada.
Tähtis on see, et arst teab, kuhu ta nõelad paneb, siis pole vastunäidustusi. Näiteks on raseduse puhul punkte, kuhu ei tohi nõelu panna. Enne kui endale arsti valite, kontrollige ta tausta, et oleks ikka tõesti vastavalt koolitatud ja oskaja inimene.
Vanus ei mängi rolli, nõelravi saada võib ükskõik mis vanuseni, nende punktide mõjutamisega saab energiat suurendada ja seda liikvel hoida, niisiis soovitab dr Ennok vanematel inimestel käia aeg-ajalt oma energiat akupunktuuri abil korrigeerimas.
Kümmekond nõela, kümme seanssi
Päris „siiliks“ patsienti ei tehta, üle kümne nõela korraga ei panda. Sügavus on erinev: 0,5–12 sentimeetrit, oleneb kohast. Kõige pikemad nõelad torgatakse tuharalihasesse. Valus see protseduur lausa pole, vaid torkamise hetk tekitab kerge ebamugavustunde. Nõel läheb närvidest ja veresoontest mööda, sidekude annab liikuma, seega hullu valuaistingut üldiselt ei teki. On normaalne, kui torke hetkel tekib kerge valusähvatus, siis on nõel läinud õigesse kohta. See torge on vähem valus kui süst, sest nõelad on õhemad. Kasutatakse ühekordseid terasest nõelu.
Patsient peab arvestama, et protseduur pole mugav. See on ebameeldiv, aga mitte väga valus.
Inimene, kes juba on tulnud abi saama, ongi enamasti teatud ebamugavusega arvestanud. Aga piinlema ei peaks sel protseduuril küll. Seansi jooksul, pärast esimesi torkeid, ei peaks enam valus olema. Kui on, tuleb seda arstile öelda, vajaduse korral võetakse nõel välja või vahetatakse selle kohta, sest nõel võis olla sattunud näiteks närvi vastu. Valu tegevat nõela ei jäeta sisse.
Nõelu hoitakse kehas umbes 20–30 minutit ja tavaliselt tehakse kümme seanssi, oleneb juhtumist, mõnikord saab valust lahti ka ühe korraga.
Kui inimesel on mitu probleemi, mida võiks nõelraviga lahendada – näiteks migreen, reuma ja suitsetamine –, siis võetakse ette üks teema korraga, sest kõigi probleemide põhjused tuleb eraldi üles leida. Mõned punktid, kuhu nõelad panna, võivad erinevate kaebuste puhul kattuda, sama punkti kaudu võib ka mitut haigust korraga mõjutada.
Võib ka ise punkte masseerida
Kui nõelad pannakse valesse punkti, siis võib see äärmuslikel juhtudel ohtlikki olla, näiteks tekitada verejooksu, aga kõige tavalisem, mis valesse kohta sattunud nõelte puhul juhtub, on see, et protseduurist pole kasu. Kahjusaamist juhtub harva, näiteks võivad tekkida väikesed närvikahjustused.
Üldiselt inimesed kardavad nõelravi, kellelegi ei meeldi, kui talle nõelad sisse topitakse. „Mulle ka ei meeldi,“ lausub doktor. „Aga ma tean, et sellest võib kasu olla. Osa inimesi on aga väga kahtleval seisukohal. Isegi need, kes teavad, et sellest oleks kasu, ei taha seda teha lasta.“
Kui vastavad punktid endale selgeks teha, võib neid muljudes või soojendades proovida oma vaevusi ise leevendada, näiteks hamba- või peavalu vähendada. Mõju pole küll päris see mis nõelravis, aga natuke aitab ikka. Ohtlik selline masseerimine pole, kui ei lähe ise nõeltega torkima. Punktide asukohtadest on eesti keeles kirjutatud „Suures Hiina meditsiini käsiraamatus“ ja Adriana Germaini raamatus „Ravipunktid“.
Igapäevases arstitöös Hiina meditsiini rakendamine on keeruline, sest üldjuhul nõuab see pikki seansse, milleks näiteks ühel perearstil pole lihtsalt aega, ja patsiendilt nõuab see enamasti elustiili muutmist, aga inimesed enamasti pole selleks valmis. Mõnikord saab nõeltega ruttu lahti mingist ootamatult tekkinud valust, näiteks trauma järel, aga muudel juhtudel – kui inimene ise oma elustiili ei muuda –, pole nõelravi mingi imevahend.
Elustiili muutused algavad mõtteviisi muutmisest, pingetest lahtisaamisest. Pinged tulevad sageli väljaelamata emotsioonidest. Näiteks kui inimesel on 50 aastat olnud migreen, ta on eluaeg pingeid ja emotsioone endas hoidnud, siis nõuab tohutut tööd endaga, et õppida nüüd neid väljendama.
Ennok rõhutab, et füüsilist koormust peaks küll igaüks endale andma ka kõrges vanuses, sest liikumine hoiab ka energiad liikvel. Enamasti jääb liigutamine ettevõtlikkuse puudumise taha. Sageli õigustatakse ennast valudega. Doktor soovitab need valuvaigistiga maha võtta ja siis tasapisi liikuma hakata.
Me ei saa eluenergiat ei katsuda ega näha, samuti ei katsu ega näe me lõhnu, ometi ei kahtle keegi lõhna olemasolus. Miks kahelda siis energia liikumises? Pealegi pole tõestatud ka vastupidist – et energia liikumist pole olemas. Arvatavasti ta liigub siiski. Ja kui miskipärast on selles osas probleeme tekkinud, siis saab aidata nõelraviga.
Elukiri
