EÜE-d meenutades: laulud ja mälestused elavad

Kui EÜE veel olemas oleks, marsiksid sinisärgid tänavu objektidele 50. aastat. Ent kuigi EÜE viimane töösuvi toimus üle 20 aasta tagasi, elab nähtus kui selline edasi: endised eüekad juhivad riiki ja ettevõtteid, lauludest on saanud rahvalaulud.

Muusik inBoil ehk Andrus Rootsmäe ütleb, et tema on sõna otseses mõttes viimane eüekas – 1991. aasta töösuvel, mis jäi viimaseks EÜE-suveks, sõlmitud keskstaabi tööleping on temaga siiani lõpetamata.

„Kuulusin EÜE ridadesse 1976–1991, aastail 1979–1980 olin „ühes teises malevas“ ja 1983 jäi ka vahele. Esimene kord sattusin malevasse puhtjuhuslikult, olin Võrumaal Kiidi rühmas.

EÜE oli segu, väga hea segu absoluutselt kõigist liikumistest, mis tollal maailmas aset leidsid: kultuurirevolutsioon, hipiajastu, biitnikud – kõik see oli ehitusmalevas esindatud. Praegu on sageli nii, et vaatan mingit eksperimentaaletendust ja mõtlen, et ma olen seda juba kusagil näinud. Siis meenub: aa, 1987. aastal maleva kokkutulekul!

See, et malevas joodi, vastab tõele. Nõukogude ajal oli joomine eskapism, võimalus põgeneda olemasolevast reaalsusest. Joodi samal põhjusel, miks inimesed joovad sõjas. Kui inimesed ennast grupiviisiliselt täis joovad, tekivad ka mõttekaaslased… või siis topsikaaslased. Kuna EÜE-s olid ju tudengid, tekkis napsi võttes kohutav lasu ideid. Vintis peaga koosistumine ja mõtete genereerimine kestis minu jaoks 1982. aastani. Alates 1982. aasta 6. augustist aga ma enam ei joo. Alates sellest ajast, kui olin joomise maha jätnud, mäletan kõike.

Mul oli malevas kaks hüüdnime. Üks neist oli Režissöör – mina olin see vend, kes rääkis järgmisel hommikul teistele, mida sõbrad teinud olid. Teine hüüdnimi oli Politsei – valvasin ka selle järele, et sõbrad ei satuks jamadesse, näiteks ei hüppaks vales kohas vette ja nii edasi. Kuna selleks ajaks olin juba rühma juhtkonnas, oli loomulik, et mul säilis teatud vastutus ka teiste eest.

Lõpuks kujunes EÜE juures välja seltskond, kes ei kuulunud ühegi kõrgkooli juurde – mina ise nende hulgas. Ma õppisin küll poolteist aastat konsis (muusikaakadeemias – toim), ent mul õnnestus ennast sealt välja juua. Aga kui läksin end Tartu Ülikooli komsomolikomiteesse EÜE-sse registreerima, märkasin, et mu paberitesse oli kirjutatud erialaks eesti filoloogia. Ma ei hakanud neilt seda illusiooni ära võtma…

Malevaelu on igatahes seletamatu asi. EÜE oli organisatsioon, mille sees tekkisid võimsad, väga erinevad struktuurid, see on nagu molekulaarne struktuur, DNA-ahelad.

Enamik inimesi tuli malevasse midagi katsetama: oma seksuaalsust, vastupidavust, sulandumisoskust, loomingulisust, oma piire… kõike seda sai seal teha.

EÜE oli katselava kõigele. Näiteks ühes rühmas rikuti suve jooksul 16 erinevat ENSV kriminaalseadust. Need ei olnud küll tõsised asjad: ilma loata traktori roolimine, dokumendi võltsimine… Aga seda oli vaja teha! Sest ilma selleta ei olnud võimalik ehitada.

Muidugi juhtus ka, et külatüdrukud käisid EÜE-poistega lakas. Nemad olid ju tudengid, kihvtid poisid. Ja juhtus, et mõni külatüdruk ei olnud veel 18… Aga et oleks vägistatud, ei vasta tõele. Ma ütleks, et EÜE sees ei olnud isegi kaklusi.

Ja tähtis on ka see, et EÜE hoidis väga kokku, omasid välja ei antud ning malevasse oli võimalik paariks kuuks niimoodi peitu minna, et keegi sind ei leidnud. Näiteks tuli meile ühel aastal üks tore sell, kes oskas autot juhtida ja ehitusest teadis ka, meie arvasime, et ju on tipikas. Kui kool pihta hakkas ja mõned meist jäid järelmalevasse, keeras ühel õhtul meie hoovi peale miilitsaauto. Väga viisakalt tuldi ligi: „Meil on teile küsimus, kas te sellise nimega inimest tunnete?“ Ja mis välja tuli – tüüp oli Harku vanglast plehku pannud!

Juhtkonnaga oli sama lugu: nemadki ei proovinud käru panna. Osad olid muidugi sitapead, aga oli ka selliseid, kes rääkisid püüne peal üht juttu, aga vaikselt hoopis midagi muud. Näiteks, kui keegi oli mingi jamaga hakkama saanud, siis öeldi, et hoidku paar nädalat madalat profiili, küll ta sellest jamast välja räägitakse.

Iga rühm oli ka komsomolirühm, mis pidi suve jooksul pidama 6–8 koosolekut ja nende kohta päevikut täitma. Päevikutäitmisest tehti omaette sündmus, show. Tuldi kokku ja hakati täitma: „Ühel õhtupoolikul kogunes grupp selgesilmseid noori inimesi… korraga tõusis blond sportliku kehaehitusega noormees ja ütles: „Alates tänasest soovin ma kaevata kahe labidaga!“

Meie praegune riik on EÜE-le kohutavalt palju võlgu. Osad on muidugi samasugused komsomolitöllid, nagu nad siis olid, aga osad on ajaga muutunud asjalikeks inimesteks.

Kui panna mõni poliitik rääkima 50 eüekale, siis see, kes pole õige mees, vilistatakse kolme minutiga välja!“

Jobudel polnud malevas kohta

Haapsalu linnapea Urmas Sukles veetis malevas tervelt kaheksa suve. „1981. aastal olin esimest aastat malevas lihtliikmena, enne seda olin olnud rühmakomissar, rühmakomandör ning lõunaregiooni komandör. Lihtliige aga oli vastutusest vaba. 1981. aastal veetsin tegelikult esimese suvekuu viienda kursuse arstitudengina Kaliningradi lähedal sõjaväelaagris. Vene sõjaväelaager oli üks väga nüristav ettevõtmine, nii et kui sealt pääsesin, veetsin paar päeva isa juures talus. Siis kuulsin raadiost aga Persostrati rühmalaulu ja ütlesin isale, et kõik, lähen malevasse! Ostsin poest kasti õlut, kui kohale jõudsin, panin selle lauale ja ütlesin, et siin ma nüüd olen.

Olin selle seltskonnaga varem tuttav: komandör oli praegune Eesti saadik Ukrainas ja Moldovas Sulev Kannike, komissar ajaloolane Mati Laur ehk Kukeke ja veel oli seal ladvikus praegune Kärdla ühisgümnaasiumi direktor Ivo Eesmaa.

Ega tööd väga ei olnud ja magamisasemetega oli ka raskusi, aga nii me seal elasime. Tööandjad olid Karula – vist sovhoos – ja Valga KEK, elasime Kaika rahvuspargis, väga toredas looduskaunis kohas vanas talumajas. Rühma tuumik oli omavahel hästi tuttav, palju koos malevas olnud. Meil oli igal õhtul mõni üritus, mõni õhtu isegi kaks. Meie teema oli nõukogude lendurid: kogu värk käis lendamise ümber, isegi rühma kassi õpetasime lendama. Tõstsime teda aina kõrgemale, kuni ta hüppas juba ise katustelt alla.

Tööst ka… minu ülesanne koos ühe teise mehega oli betoneerida lauda või mingi teise asja katust. Meile toodi mingi pump, me kutsusime seda „pump of pasa“ (ehk pasapump – toim), mis pidi betooni üles keerama. Kuna me ei olnud eriti osavad pumbaoperaatorid, siis läks pump kogu aeg umbe ja rikki ning eriti tööd teha ei saanud.

Niisiis seisnes töö lakkevaatamises ja väljamagamises. Kuldre rühma naised, kes seal kõrval midagi värvisid, korraldasid aeg-ajalt ikka mõne peo.

See, et malev oli komsomoli ideoloogiast kantud, on jama. Malev tähendas vabadust, müstilist vabaduse tunnet – eriti mulle, kes ma olin just sõjaväelaagrist tulnud. Meil oli seal igasugu üritusi, küll tegime Tehvandil talispordipäeva, aga Mati Lauri eestvõttel käisime vanade mälestusmärkide ja vabadussõja ausammaste jäänuseid otsimas ja vaatamas.

Edu malevas sõltus ka sellest, kuidas sa suutsid kollektiivi sulanduda. Iga inimene ei olnud malevakõlbulik – mäletan paari sellist juhust, kus mõni möku või egoistlik inimene söödi lihtsalt malevast välja. Jobudel ei olnud malevas kohta.

EÜE oli ka väga hea kapitalistliku ühiskonna kool. Äri käis kogu aeg: kui betooni ei tulnud, siis osteti kõrvalobjektilt koorem ära, mõnikord suunati kraana viinapudeli abil teisele objektile…

Mina sain malevast kindlasti väga hea juhikogemuse. Kui olid kehv rühmakomandör või -komissar, siis sõi rühm su lihtsalt ära. Mina olen elus olnud palju juhtivatel kohtadel, nii et arvan, et EÜE õpetas mind teistega arvestama ja teiste arvamust küsima. See tekitas kollektiivse mõtlemise tunde.

1985. aastal tegin malevat Haapsalus Aafrika rühmas, meil olid koos „vanad“ (umbes 25-aastased) mehed ja noored naised ning sealt ma leidsin endale ka abikaasa.

Abikaasa leidsin nii, et tõmbasime tikku… (Naerab mühinal. – Toim) Me läksime eelrühma, aga meie elupaigas oli veel pioneerilaager ja me pidime magama mingis saras, mis laskis tuult läbi. Poisse-tüdrukuid oli võrdselt ja mõtlesime teha, nagu vanarahvatarkus ütleb – koos magades on soojem. Tõmbasime siis tikku, et kes kellega kõrvu magab, ja mina tõmbasingi oma abikaasa!“

Malevapalga eest Musta mere äärde suvitama

Eesti Draamateatri dramaturgile Ene Paaverile meenub malevasuvest eelkõige päike ja soojus.

„1983. aasta malevasuve meenutades tundub mulle – nagu ehk igale teiselegi oma 20. sünnipäeva meenutajale –, et päikese ja soojuse varud olid põhjatud.

Malevasse kutsus mind kursuseõde, praegune ajakirjandusprofessor Halliki Harro-Loit. Tol suvel moodustasime me aga laia profiiliga viimistlustööliste tandemi: plaatimine, pahteldamine ja värvimine. See oli tore töö ja teen seda hea meelega praegugi.

Raha teenisime nii palju, et sõitsime väiksema seltskonnaga suve lõpus lennukiga nädalaks Musta mere äärde, kus telkisime kivisel veepiiril mererannas ja Ritsa järve järsul kaldal metsas, jõime lõpmata palju head odavat Abhaasia veini ja kallist Türgi kohvi, nautisime ja vedelesime ja armastasime ja rõõmustasime ja nukrutsesime, et selle suve tulemusena muutus – või vähemalt minuni jõudis selgesti mõistmine, et muutub – midagi meie elus.

Kuldse mineviku tagantvalguses (kui kasutada Madis Kõivu väljendit) tuhmub, pudeneb kõrvaline. Mis jääb? Lõputu juuli ja too pikk, ilus ja tark Võru poiss, kes õppis Moskva ülikoolis molekulaarbioloogiat…“

Malev oli tolle aja Facebook

Tallinna tehnikaülikooli haldusdirektor Margus Leivo:

„Mis see malev siis oli? Loomulikult ehitamine ja rahateenimine. Suvi täis romantikat ja noorusetuhinat. Rakus käed, pruunimast pruunimad päevitused ja malevatunne, mida on püütud kirjeldada, aga siiani ikkagi tulemusteta. Minu emotsionaalsed kulminatsioonid tekkisid vaieldamatult kokkutulekutel.

Esimest korda juhtus see Intsikurmus 1981. aastal, aga võib-olla eksin aastaga. Intsikurmu oli nagu kohalik vabaõhulaululava ikka: ühel pool lava ja teisel pool mändide vahel järsul nõlval pingid, nende vahel kahekümne viie meetri laiune tantsuplats. Laululavad on arvestatud paarituhandeliste laulukooride jaoks ja malevlaste mõne- kuni mõnekümnelised laulu- või isetegevuse trupid lihtsalt kadusid selle tantsuplatsi laiusesse ära. Mõned tulid ja esinesid muru peal, vahetult vaatajate ees, aga see ka ei aidanud. Ma ei tea, kelle geniaalses peas – selliseid päid oli aga malev täis – sündis idee, et paneme maleva laululavale istuma ja pikast, lava ees parkivast raadiobussist moodustame justkui lava tagumise seina. Siis minu jaoks see kõik juhtuski. Lava oli täis pikitud mitmest tuhandest malevlasest vaatajaskonnaga ja esinejad olid justkui tubateatris peo peal. Need üksteise kõrval tihedasti koos istuvad noored moodustasid justkui suure energiaahela, kus iga üksik sinisärklane oli omaette patarei ja koos moodustus meeletult suur ja võimas, mitte ainult füüsiline, vaid ka energeetiline ühtsus. See kordus aastast aastasse.

Kindlasti oli see osa sellest kirjeldamatust malevatundest, mida otsima mindi, ja arvan, et kõiges selles peitus ka osake tulevasest Balti ketist ja öölaulupidudest. Mul on kahju inimestest, kes püüavad oma ego ja saamatust maleva kommunismilooriga katmisega kompenseerida.

EÜE-s sündis sõprus, äratundmine ja usaldus, mis kestab siiani. Kes ei saanud malevas rühma- või regioonitasandil hakkama, ei saanud hakkama ka hiljem. Omavaheline läbikäimine malevas tihendas märkimisväärselt ka ülikoolide omavahelist suhtlust ja oli minu meelest tolle aja Facebook. Tudengkonda nii tugevalt omavahel liita pole suutnud ükski teine organisatsioon ega liikumine ei siis ega praegu. Kuigi malevas olid ka omad staarid, oli see ometigi suurim meeskonnatöökool, mille mõju ulatub siiani.

Ma ei oska leida malevale kohta ajaloos, teda millegagi võrrelda, samastada. Võib olla ongi EÜE ainulaadne ja kordumatu. Seda uhkem olen, et olen üks nendest tuhandetest tudengitest, kellel oli õnn sellest osa saada.“

Tasu oli koolipõlves abiks

Ehitusettevõtte AS Merko juhatuse esimees Toomas Annus leidis EÜE-st kutsumuse ja ameti.

„Minu EÜE kogemus kujunes kaunis pikaks, mõned suved rühmaelu, siis regiooni staap ja keskstaap.

EÜE-suvi oli midagi asendamatut. Suvi koos sõpradega, linnast ära… Sai teha kõvasti tööd, mille eest maksti ka korraliku tasu, see aga oli koolitalvel suureks abiks. Taoti palli, ujuti, tehti ka lihtsalt „pulli“. Me pidime ise hakkama saama nii toidutegemise, koristamise, töö organiseerimise kui ka kõige muuga. See õpetas kindlasti teistega arvestama, 24/7 kooselu kestis kaks kuud ja sõpru leiti kogu eluks.

Mis see oli, mida EÜE mulle ja teistele andis, on täpselt raske aru saada ja hinnata. Kes EÜE-sse läksid, need üldiselt jäid seal käima. Mingis mõttes oli see ajutine ühine majapidamine paarikümnele 20-aastasele: üliintensiivne ja nõudlik, ilma röntgenita, aga sama nähtav. Valel ja silmakirjalikkusel ei olnud seal ruumi.

Laul ja taidlus olid kindlasti osa suvest, taidlust tehti ise ja vaadati-kuulati teisi. Minu arvates hõlmas EÜE kõike, mis üldse noort inimest huvitas. Ilmselt oleks ilma ka saanud, aga mina oma suvesid ilma EÜE-ta ette ei kujutanud. Aktiivsemad võtsid rühmajuhi positsiooni, olid liidrid ja tundsid vastutust suve õnnestumise eest. Kindlasti väga väärt kogemus, mis saadi ilma seda teadlikult hankimata.

Kui täna meenutan, mis 30 aastat tagasi toimus, meenub EÜE-ga seotu. Ju see oli sedavõrd värvilisem, võrreldes muu tolleaegse „halli“ eluga.“

Parajalt sõge mälestus

Keraamik ja ettevõtja Helina Tilk meenutab, et suures osas oli tööks õhumüümine, vabal ajal sai aga tehtud sõgedusi – näiteks kõigi ostetud alkoholipudelite sisu ühte kanistrisse kallamine. Ja selle joomine.

„Oli 1985, õppisin ERKI-s, kui pakuti võimalust moodustada Pärnus malevarühm, mis teeks kujundustöid. Kuna keegi ei tahtnud vastutust, hakkasin ise komandöriks. Panin kokku toreda rühma ja tormasin lahingusse. Päris tõsine tahtmine oli kõvasti raha teenida. Pärnus oli meie tööandjaks Pärnu REV ja objektiks lasteaed, kus ka elasime. Veel kujundasime ja maalisime peatänava äridele silte. Hinna üle käis paras kauplemine. ARS-i hinnakirjad olid ainsaks aluseks, mille järgi raha küsida, ja neid kasutasime väga loominguliselt. Mõõtsime ära kogu pinna, mis uste kohale jäi, ja nimetasime selle „kujundusvööks“. Palka arvestasime ruutmeetritelt, kuigi ära maalisime sellest ainult väikese osa. Tegelesime niisiis õhumüümisega.

Lasteaed sai toredad seinamaalingud, mis minu meelest olid luitunud kujul veel mõni aasta tagasi nähtavad.

Vaba aeg möödus peamiselt Tootsi rühmaga, mille liikmed elasid Pärnu külje all ja olid kõik rohkem või vähem näitlemisega seotud. Tänasel päeval on sellest kambast mõned ikka väga tuntud tegijad. Käisime üksteisel külas ja korraldasime lahedaid üritusi. Neist võiks lõpmatuseni rääkida, ideedest meil puudu ei tulnud.

Üks pöörasemaid seiklusi oli sõit Kihnu. Kohtasin Pärnus juhuslikult oma disainiõppejõudu Avo Illendit, kes võttis parasjagu osa Muhu väina regatist. Saime lubaduse, et nad viivad meid oma jahiga saarele. Mõlemad rühmad, muide. Läksime kahes jaos. Muretsesin tutvuse kaudu hulgaliselt defitsiitset šašlõkiliha, seisime kambakesi järjekorras, et kokku osta kohaliku alkoleti valik. Hiljem kallasime kogu kraami sõltumata margist kanistritesse ja sõit läks kahes jaos lahti. Meri oli rahutu, kõik oksendasid. Viimased jõudsid Kihnu alles hommikuks. Siis selgus tõde, et olin kogu toidu sadamasse autosse unustanud ja kogu alkohol oli „tervise parandamise“ eesmärgil ära tarvitatud. Kogu purjus ja näljane kamp otsustas mitte paanikasse sattuda ja me kuulutasime kähku välja õhtuse kontserdi, maalisime ilusa plakati ja lubasime, et esinevad kõiksugu kuulsused, kaasa arvatud Els Himma. Tegelikult laulis Speli Kõuhkna ka Anne Veski häälega, aga Himma tuli nii hästi välja, et kontserdile saabunud Mihkel Mutt koos Elsiga jäid jahmunult teineteisele otsa vahtima. Saal oli kuulajaid täis ja meile annetati kõiksugu söödavat ja joodavat kraami. Tiksusime Kihnus mõnusalt veel kolm päeva.

Regiooni- ja vabariiklikest kokkutulekutest on samuti kustumatud mälestused. Miskipärast oli meie rühm bosside silmis erilises soosingus ja meid demonstreeriti igal võimalusel. Kutsuti siia ja sinna. Moskvast tulid meid imetlema mingid tegelased. Läksin neile vastu, seljas Los Angelese olümpiamängude kirjaga T-särk. Selle eest sain pärast noomida, kuigi Moskva omad tegid näo, et ei märganud midagi. Lõpuks anti mulle, vanale nahavedajale, veel rahvamajandussaavutuste medal koos rahalise preemiaga. Ja ega me Pärnu REV-ist ka vähe raha küsinud. Palgapäeval oli kamba peale autoraha koos ja üks poistest viskas selle ülevoolavas tujus õhku, nii et kõik kohad olid lendavaid rublasid täis.

Järgmisel aastal olin komissarina Saaremaal ja ega sealgi vähe seiklusi juhtunud. Kõigest sellest võiks paksu raamatu kirjutada ja kuuldavasti on Tootsi rühma omadel meie seiklustest ka mingi film olemas.“

Malev päästis ebaõnnestunud abielust

Muusikul ja muusikaõpetajal Anne Adamsil oli kolm malevasuve. 1976 . aastal sattus ta ametlikult ja ankeediga Karja rühma – täiesti võõraste hulka.

„1978. aastal kutsusid sõbrad mind Räime rühma, sellest kujunes minu üks vahvamaid EÜE-suvesid. Komandöriks oli seal Enn Räpp ehk Räpapuu, lustlik ja hea organiseerija, üldse mitte mingi „punavana“, ja kogu rühmas valitsev õhkkond oli mõnus.

Vormiriietust arendati ka ja kõik said endale budjonnovka, millel otsa ees räimerootsu kujutis.

Otse loomulikult moodustus meil rühmas bänd koos Urmas ja Toomas Tauliga (ehk Taulapuud): Urmas trummidel, Toomas kitarril, mina basskitarril. Bändiga mängisime nädalalõppudel kohalikus rahvamajas tantsuks kogu ümbruskonnale. Repertuaaris The Beatles, Rolling Stones ja Eesti kuumimad lood tudengite playlist’ist. Komandör ja meister segasid tagaruumis kokteile ja olid bändile vaheaegadel moraalseks toeks. Peod kestsid poole ööni, nii et mujalt rahvas jõudis alati meie pidusse.

Pidude ajal hoidis korda rühmakoer Karmi. Vetelpäästekoer nagu ta oli, ei lubanud ta ühtki kaklust saalis, suplemaski oli temaga paras jant käia, kuna hakkas kohe päästmisega tegelema.

Mina sain betoneerija ja troppija paberid. Need paberid tegid hiljem mu äiale kõvasti nalja, aga ta pidi tunnistama, et üht-teist kasulikku olin siiski omandanud. Usun, et ega me tänapäevastest Kalevipoegadest kehvemad olnud, meister ja kohapealne spetsialist ju ikka silmasid, õpetasid ja parandasid, kui vaja. Valga keskkool ja muud objektid, mille juures töötasime, said justkui päris kenad.

Meie 1978. aasta Räime rühmas oli ka Ilmar Trull ehk Trullipuu ja teisi vahvaid tuntud tegelasi. Mäletan, et arutasime, kui tore oleks rühmateenistuse eest osta kuskile talumaja ja teha sellest mingi äge maakõrts, kus alumisel korrusel toimuksid sündmused, bändid mängiks ja oleks vaba lava õhtud. Toona ei uskunud ilmselt keegi, et see kunagi võimalikuks võiks osutuda.

Ka Viljandimaal Kalju rühmas veedetud suvi on täis mõnusaid mälestusi. Sedakorda oli malevasse minek hea pääsemine mu ebaõnnestunud esimesest abielust.“

Töö, noorus ja terve mõistus

Diplomaat Sulev Kannike:

„Enamik eesti inimesi − isegi enamik tolleaegseid tudengeid − ei käinud malevas. Nende jaoks piirdub ehitusmalev ja selle ajalugu üksikute mälupiltidega: võib-olla tunkedes või poolpaljad, tsemenditolmuga kaetud noored poisid-tüdrukud betooni kühveldamas, kolhoosilauda müüri ladumas või sarikatel turnimas. Või paarkümmend (sadakond) sinistes vormides tudengit laulu ja vahelehõigete saatel läbi koduse rajoonilinna tänavate marssimas... või samas vormis kambake külapoe uksel müüjalt uudistamas, kas õlleauto on juba saabunud. On tõenäoline, et paljude eitede-taatide kogemus eüekatega piirdus aastate jooksul vaid suveõhtul küla servast üksikust metsatalust kostva naerulagina, kitarri plõnksumise ning teadmisega, et „seal elavad üliõpilased“.

Malevlaste endi mälestused on muidugi tihedamad ja isiklikud. Need olid konkreetsed suved ja rühmad Sakalas või Väinamere regioonis, Virumaal, Pagana- või Hiiumaal.

Nüüdseks on haihtunud ENSV koos oma plaanimajandusega, kadunud on kolhoosid-sovhoosid, komsomolikomiteed ja ühiskonda halvanud ideoloogiline teesklus sotsialismi ehitamise nime all. Aga sinises (või ka beežikas, rohelises või muud värvi) vormis ehitusmalevlaste rühmi mäletatakse. Kui mitte alati just heldimuse, siis paraja tunnustusega ikka. Seda nii endiste malevlaste poolt kui ka laiemalt.

Võime küsida: miks? Lühike vastus oleks, et EÜE püsis paaril sambal, mis on ajaülesed ning eestlasele ka olemuslikult lähedased – need on töö, noorus ja terve mõistus.

Alkoholiga oli malevlasel muidugi oma suhe, kuid Lutherist alates on eestlasele meeldinud end pidada ausaks, tööd rügavaks teoinimeseks. Ja eks see enam-vähem õige olegi. Seega sobis raske füüsiline ehitustöö hästi meie protestantliku moraalitaustaga. Lisada võib eestlase talgutraditsiooni. Võib arvata, et kuni 1980. aastateni oli enamik tudengeid pärit esimese põlve linnaperekondadest või tulnud kõrgkooli otse maalt. Külas oli ühe või teise põllumajandusliku hooajatööga toimesaamiseks sajandite vältel ühiseid talguid peetud ja selle nurga alt vaadates oli ka ehitusmalev nagu üks suvepikkune talgupäev, kuhu noored haritlased üle Eesti kokku tulid.

Kuidagi ei saa eirata EÜE romantilist poolt. Malevasuvi segas kokku ja üheks erinevate kõrgkoolide, Tartu ja Tallinna tudengid. Suvi tõi erinevatest ühikatest talumajadesse-lakkadesse koos elama tüdrukud ja poisid, kes muidu oleksid üksteist elu jooksul vaid vilksamisi – kui üldse − näinud. Interneti-, tutvus- ja suhtlusportaalide eelses maailmas oli selline võimalus vajalik ja vallalisele noorele inimesele malevasse sammuseadmiseks kindel motiiv.

Päeval ühiselt betoonikäru sikutanud ja öösel talulakas maganud paarist sai sageli teokas noor abielupaar, keda siiani tähistame sõnaga “malevaperekond”. Nüüdseks on neist välja kasvanud suguvõsad, kelle pärimus räägib loodetavasti veel mitu põlve sellest, kuidas vanaema-vanaisa kohtusid ühel suvel tööd tehes huvitavas ja salapärase kõlaga kohas „Eües“.

Tõsi, tulevaste malevaperekondade kõrval sündisid-surid ka suhted, mida hõlmati mõistega „malevaarmastus“. Nii nimetati kiindumust, mille sünnile aitasid kaasa suvehurm ning rühmaelu, kuid tunne ise ei elanud paraku üle naasmist sügisesse üliõpilasellu.

Tarbetu on üle öelda, et lihtmalevlasele oli ideoloogia ning jutt NLKP ja komsomoli suunavast rollist EÜE-s tüütu sumin, mis suvel tuli kõrvust mööda lasta ja mida sai soojakus tunkesid selga ajades pilada. Suurema pealehakkamise korral vormiti selline pila ka vemmalvärsiks, lauluks või koguni kokkutulekul esitatavaks näitemänguks. Muidugi ei olnud EÜE oma olemuselt režiimivastaste või noorte dissidentide kogunemiskoht. Kuid haritud ja terve mõistusega inimeste pikem ühiselu andis võimaluse mõttevahetuseks ka poliitilistel teemadel. Vaidlesid segiläbi EPA, ERKI, TPI ja TRÜ tulevased humanitaar- ja reaalteadlased, kunstiüliõpilased ja ajaloolased, matemaatikud, sotsioloogid. Nii jõudis arusaamine, et terve mõistus ja vabadus on ühe mündi kaks poolt, ka nende noorteni, kes polnud seni sellele eriti palju mõelnud. Ühiskonnakorra pehkinud sisu ilmutas end iga päev, mil malevarühm (ja EÜE tervikuna) pidi võitlema mõistuspärase töökorralduse eest ja jaburate sotsialistliku majandamise reeglite vastu. EÜE juhid pidid omakorda tegelema inimestega, kes olid end neile vabatahtlikena allutanud, ning said hoopis teistsuguse, demokraatliku juhtimiskogemuse.

Arusaam vabaduse vältimatusest sünnitas igatsuse ja valmisoleku aja muutudes tegutseda. Seetõttu ei olnud juhus, et Eesti taasiseseisvumise alguses tuli majandus- ja ühiskondlikku ellu nii palju EÜE-st juba tuntud nimesid ja nägusid. Enamik neist on tubliks ja tegusaks jäänud tänaseni.“

Elukiri, juuli 2013