Villu Kangur kultusraamatust "Lennujaam": köis poodu majas
Lapsepõlves ei mahtunud mu mõistusesse, miks õpilasi sunniti vähemalt kord aastas vägisi vanapaberit viima. Ükskõik, mida selle eest siis vastu anti – ÜKT-tunde, hindeparandus mõnes aines, vabastus veelgi totramast tegevusest, näiteks kooliaias kõplamisest –, ikka näis, et makulatuuri seas leidus rohkem lugemisväärset kui tollaste raamatupoodide lettidel. Asi läks vahel nii hulluks, et mõned vanemad käisid koolist oma võsukeste poolt sinna tassitud väärtkirjandust tagasi nõutamas...
Mäletan, et minu jaoks oli vanapaberi vastuvõtja mõnda aega lausa unelmate amet. See sündis pärast seda, kui tabasin meie kooli majandusjuhataja, kes oli pandud sellise ümberkäitluskampaania eest vastutama, ajalehekuhila kõrval huviga eestiaegseid seltskonnažurnaale sirvimas. Kui ta mu Rahva Hääled kaalule viskas, märkasin aga nurgas raamatuvirna, mille ta oli endale juba kõrvale tõsta jõudnud. Hea inimene, ehkki riigivaras – eraldas terad sõkaldest.
Sealtpeale sai mu suurimaks unistuseks kooli makulatuurilattu sisse murda. Mida ma tõtt-öelda koos paari klassivennaga tegingi. Ka järelnoppimine andis tulemusi, ehkki kesiseid. Kavatsesime seda õilsat üritust esimesel võimalusel korrata, kuid järgmisel päeval viis Molotov paberikuhja minema. (Ma ei pea sugugi silmas seltsimees Brežnevi poolt osaliselt rehabiliteeritud revolutsioonilist rauka Vjatšeslav Mihhailovitši, kes Ribbentropiga pakti sõlmis, vaid veoautot GAZ-51.)
Nüüd te arvate muidugi, et hakkan taas rääkima Hitlerist, Goebbelsist ja 10. maist 1933, mil toimus kurikuulus raamatute põletamine, meie kultuuriministrist, e-raamatutest ja nii edasi.
Ei kavatsegi! Ma tahan rääkida Arthur Hailey „Lennujaamast“. Ning sellest, miks see omal ajal ENSV-s nii populaarseks osutus.
Kuidas siis kõik see eelnev siia puutub? Eks ikka sama otseselt kui Viktor Kingissepa nimeline Tallinna tselluloosi- ja paberikombinaat või trükikoda Punane Täht. Pole kuigi raske otsi kokku viia! Kui üks neist tootis paberit ja teine sellele trükkis, pidi sellest koostööst ju ometi midagi valmima, et annaks seda üüratus tiraažis müüa. Olgu selle kaanehind või 2 rubla ja 80 kopikat. Tollal raamatu kohta ju suur raha! Aga kui ma pole ka nõukaajast muud kasulikku õppinud, siis seda vast ikka, et iga hea äri alus on esmalt tekitada kunstlik defitsiit. Olen seda teadmist elus korduvalt rakendanud – toimib alati. Ka tänapäeval!
Ljonja-aja lõpul tekkis kellegi (seestpoolt) punases peas geniaalne mõttevälgatus: teenida ka niinimetatud Brežnevi-pakikeste pealt. Kui ikka oled sunnitud ostma kaks ühes – üks neist muidugi sitt, teine sai –, võiks sealt ju vahelt lõigata korduvnoosi. Nimelt: kui inimene oli hankinud raamatupoest lugematul hulgal Brežnevi-pakikesi, siis jääb ju pool komplektist paratamatult üle. Mida sellega küll peale hakata? Ei olnud lihtsamat ideed: tuli hakata mõnda teost müüma vanapaberitalongide eest. Ja sellest sündis üsna uskumatu rüselus. Rahvas läks hoobilt lolliks. Täiskasvanutest said ühtäkki makulatuuri koguvad jõngad pioneerid... Peaasi, et oma „Lennujaam“ kätte saada.
Ma ei ütle, et see oleks halb raamat. Jutt jookseb seal nagu ludin. Vean kihla, et paljud meist ei pannud seda toona isegi käest, enne kui üle 400 lehekülje libises silme eest linnutiivul läbi.
Õnneks Ülemistel Kingissepa-nimeline tselluloosivabrik enam ei haise. Kuid üsna tihti, kui istun seal kõrval asuvas lennujaamas, pean pöialt, et Estonian Air poleks jälle mu reisiplaane segi peksnud. Samas kõlab kõrvus alatihti kuuldemäng „Ainult kolm tundi“, mis on, teadagi, valminud Hailey „Lennujaama“ ainetel. Saatuse irooniana osalesid selles kunagise V. Kingissepa nimelise TRA Draamateatri esinäitlejad Ever, Reek, Mandri, Baskin, Saller ja teised. Ja see asi tehti ära juba aastal 1972. Suurepäraste näitlejatöödega helipilt oligi toona kindel garantii, et kõik raamatusõbrad läheksid ka aastaid hiljem teose trükisõnas ilmumisel pöördesse.
Niipalju siis poodu köiest! Inimene ei taha enam tagasi Kingisseppa. Ta ei taha vahel isegi Kuressaarde. Kuid ta peaks ometi olema valmistunud juhuks, et igal ootamatul konutamisel suvalises maailma lennujaamas võiks tal mingitki paksu lugemist kaasas olla.
Hulga tähtsam on mulle aga see, et kui „Lennujaama“ raamatu üle aastakümnete kätte võtsin, lõi kohe ninna niinimetatud välismaa lõhn. Et kui saaks siit kurjuse impeeriumist ometi minema! Röövigu või mingi kaukaaslane meie TU-134 ära – riskime pealegi sellega, et kukume alla. Jänes kaarte ei mängi! Lennujaam, sadam ja Viru hotell olid tollal ainsad kohad, kus eestlane võis end uneleda poolenisti vabaks. Sisimalt! Üsna primitiivne maailmapilt. Aga seal sai jalad ja eelkõige pea kas või korrakski maast lahti. Oijah, olen kindel, et me lendame veel!
Elukiri, märts 2013
