Diabeeti põdev laps on teistega võrdne
Põhjus polnud ruumipuuduses või koolikatsetes, vaid lapse haiguses – poiss põeb alates teisest eluaastast I tüüpi diabeeti. Kristi sõnul oli kodulähedase kooli õpetajate sõnum selge – meie kardame selliseid lapsi ja süsti neile ei tee.
Sellise lajatava otsuse valguses ei jõudnud Kristi õpetajatele öeldagi, et tema laps ei vaja insuliinipumba tõttu süstimist, vaid ainult hoidmist ja jälgimist. Et tahtmatus aidata oli ilmselge, pani Kristi väikese külakooli ukse enda järel väga suure südamevaluga kinni.
“Ma olin mitu aastat Eesti Laste ja Noorte Diabeedi Ühingu (ELDÜ) juhataja ning kontaktisikuna käinud lapsevanematele, lasteaiakasvatajatele ja õpetajatele rääkimas, mis haigus on diabeet, kuidas diabeetikutest lapsi aidata ja juhtida.
Ning korraga leidsin oma pere ikkagi olukorrast, et mul ei olnud mõistmatuse ja iganenud arusaamade tõttu võimalik oma last kodukooli panna.”
Ent noor tragi naine ei lasknud suurel murel enda üle võimust võtta. Samal õhtul otsustati abikaasaga, et laps jätkab kooliteed Rocca al Mare koolis.
“Poeg tegi koolikatsed joonelt ära ja me ei varjanud dokumente sisse andes ka kordagi, et ta põeb diabeeti. Ning seda polnud vajagi, sest sellele koolile ei olnud meie lapse haigus mingiks takistuseks,” räägib Kristi.
Koolis oma tugiisik
Poisipõnn sai endale koolis tugiisiku (tugiisikuks võib olla nii kooli tervishoiutöötaja kui ka klassiõpetaja, kes aitab diabeeti kontrolli all hoida: kontrollib veresuhkru taset, jälgib lapse söögikordi ja toidukoguseid ning kui vaja, tuletab meelde, et aeg on glükoosi võtta või sõõm mahla juua). Ühtlasi on poisi tugiisik iga päev emaga telefoniühenduses.
Kristi sõnul on praegune koolikorraldus suurepärane ja sellised võimalused peaksid avanema kõikidele diabeeti põdevatele lasteaia- ja koolilastele üle Eesti. Ent tegelik elu on palju kurjem.
Selle tõestuseks toob Kristi mälestustest esile aja, mil ta oma poja eralasteaia sõimerühma viis. Seal tuli talle appi õpetaja, kellega koos õpiti ära nii veresuhkru kontrollimine kui ka insuliini süstimine.
Järgmisest rühmast Kristi enam tuge ei leidnud. “Mulle tehti selgeks, et nende lasteaias käivad ainult terved lapsed. Mitte keegi polnud nõus mu lapsega eraldi tegelema, sest personali heaolu oli seal tähtsam, ja ma võtsin oma poja sealt lasteaiast ära.”
Siiski üritas Kristi veel korra ja pani poja munitsipaallasteaeda. Seal nõustuti poisi vastuvõtmisega vaid tingimusel, et ema toob ta alles pärast hommikusööki ja viib esimesel võimalusel ära.
“Veresuhkrut oldi nõus mõõtma kaks korda päevas, kuid… Sel perioodil elasin ma ainult, telefon peos, ja olin pidevalt valmis halbadeks uudisteks, sest nägin, et olime suureks koormaks.
Kui siis enne suvepuhkust lasteaiast mulle öeldi, et minu laps ei saa kogu suve seal käia, sest meditsiiniõde puhkab, tegin raske otsuse. Lasksin end koondada, sest keegi pidi mu lapse kõrval olema.”
Õnneks sai Kristi poeg viimased kolm ilusat lasteaia-aastat veeta Eesti ainsas diabeetikutele, allergikutele ja muudele toitumishäiretega lastele orienteeritud lasteaias Memme Musi.
Lapsevanematele appi
Vaatamata tõusudele-mõõnadele oma elus, ei suuda noor naine isegi aastate möödudes mõista, kuidas meie ühiskonnas ikka veel keegi nii tagurlikult mõtleb.
Veelgi enam, paljud haridusasutused üritavad oma vastutuse sellesama väikese haige lapse õlule veeretada ja ei võta pen-süstalt või glükomeetrit kättegi. Aga see on lubamatu.
Praegu on Kristil aga põhjust siiski rõõmus olla, sest palgatöölt äratulemine tõi tema ellu teise väljakutse. Soovist teisi emasid aidata sai noorest naisest 2009. aastal üks ELDÜ asutajaid.
Aasta hiljem hakkas Kristi koos Tallinna lastehaigla endokrinoloogi Ülle Einbergiga lapsevanematele, kasvatajatele ja õpetajatele temaatilisi loenguid pidama. Sealt jäid nad juba silma haigekassale, kes otsustas rahastada pilootprojekti “Diabeediga laps haridusasutuses”.
Just see projekt tulebki Kristi sõnul praegu appi neile lapsevanematele, kes pidid siiani oma murega üksi silmitsi seisma. Projekt kaardistab ära lasteaias või koolis käivad diabeeti põdevad lapsed. Siis külastab spetsiaalse ettevalmistusega diabeediõde haridusasutust kolmel korral eesmärgiga koolitada haridusasutuse personali. Kristi loodab südamest, et selle projekti toel kasvab märgatavalt nende diabeeti põdevate laste arv, kes on tulevikus tugevad, sest nende haigus on hoitud.
Eesti Laste ja Noorte Diabeedi Ühingu algatatud projekti rahastab Eesti Haigekassa ning see viiakse ellu koostöös Tervise Arengu Instituudiga.
Projekti eesmärk on diabeeti põdevate laste toimetulek haridusasutuses ja nende diabeedi hea kontroll kogu lasteaia- või koolipäeva jooksul. Oluline on seegi, et lapsed ei kannataks diabeedi tõttu ebavõrdset kohtlemist. Veel tänapäevalgi esineb paraku juhtumeid, kus diabeetikut ei võeta klassiekskursioonile kaasa, ei lubata kaaslastega matkama või muule üritusele. Diabeeti põdev laps saab osa võtta ja rõõmu tunda sama täisväärtuslikust elust kui tema eakaaslased.
Projekt keskendub konkreetsele diabeeti põdevale lapsele, kes läheb esimest korda kooli, lasteaeda või vahetab haridusasutust. Eriettevalmistusega diabeediõed külastavad haridusasutust kolmel korral eesmärgiga koolitada haridusasutuse personali. Koolituste tarvis on haridusasutuse töötajatele koostatud juhendmaterjalid I tüüpi diabeedi kohta. Need materjalid on vabalt kättesaadavad kõigile huvilistele, kuid kohustuslik lugemisvara inimestele, kes lastega tegelevad. Kool või lasteaia juhtkond määrab lapsele isikud, kes saavad tema vajadustele tuginedes juba väga konkreetsed juhised.
Projekti edukus sõltub haridusasutuse personali, lapsevanemate ja diabeedimeeskonna omavahelisest heast koostööst.
Rohkem teavet diabeedi ja projekti kohtab leiab SIIT.
