Osteoporoosi on võimalik ennetada
Osteoporoos ehk luuhõrenemine on luustiku haigus, mille puhul muutuvad luud hapraks ning kipuvad kergemini murduma.
Tegu on sagedase probleemiga – arvatakse, et Eestis iga kolmas üle 50aastane naine ja iga viies sama vana mees saab elu jooksul osteoporootilise luumurru. Et vanuse kasvades tõuseb ka osteoporoosi tekke risk, suureneb elanikkonna vananedes probleemi ulatus veelgi.
Osteoporoos ise enamasti kaebusi ei põhjusta. Tihtipeale avastataksegi luuhõrenemine alles siis, kui on käes osteoporoosi tüsistus – luumurd. Sagedasemad piirkonnad luumurru tekkeks on reieluukael, selgroolülid ning ranne. Neist esimene on kõrge suremuse põhjusena (kuni kolmandik reieluumurru saanud patsientidest esimese aasta jooksul) väga tõsine probleem. Küllalt tüsilikud on ka selgroolülide murrud, mis võivad märku anda seljavalude, kasvu lühenemise ning selja deformatsioonidena (inimene käib kookus, seljale on tekkinud küür).
Tähelepanu riskifaktoritele
Luude hõrenemise ja osteoporootilise murru tekkeks on hulk riskifaktoreid. Vanem iga, naissugu, menopaus, osteoporoos lähisugulastel, mitmed kroonilised haigused, pikaaegne ravi teatud ravimitega (nt glükokortikosteroidid) ja hüpogonadism meestel (seisund, kus munandid ei tooda piisavalt meessuguhormooni testosterooni) on riskitegurid, mida me muuta ei saa.
Küll aga saame hoiduda sellistest faktoritest nagu suitsetamine, liigne alkoholitarbimine, liialt madal kehakaal (kehamassiindeks alla 20 kg/m2), tasakaalustamata toitumine ja vähene kehaline aktiivsus. Vältides kukkumist, saame samuti vähendada luumurru tekke riski.
Osteoporoosi saab ennetada
Osteoporoosi ennetamine algab juba lapseeas, kui eesmärgiks on saavutada täiskasvanuks saades võimalikult suur luude tippmass. Selleks peab olema füüsiliselt aktiivne ning sööma piisavalt ja õiges vahekorras valke, rasvu, süsivesikuid, vitamiine ning mineraale sisaldavat toitu. Erilist tähelepanu tuleks pöörata luude “ehitusmaterjalile” kaltsiumile ja D-vitamiinile, mis aitab kaltsiumil luudesse jõuda.
Kaltsium on meie organismile eluliselt vajalik aine: lisaks luudele vajavad seda ka süda, närvid, veresüsteem jt.
Kuna organism ise kaltsiumi toota ei suuda ja iga päev kaotame seda nii higistades, uriini kui väljaheidetega, peame kaltsiumi piisavas hulgas juurde saama, näiteks toiduga. Kui saadud hulk jääb alla normi, võetakse kaltsiumi teiste organite tarvis luudest.
Enim leidub kaltsiumi piimatoodetes, pähklites, mandlites, teatud rohelistes köögiviljades (nt spargelkapsas). Kaltsiumivajadus on 1000–1500 mg ööpäevas. Kui toiduga saadav kaltsiumihulk pole siiski piisav, oleks vaja lisaks võtta kaltsiumipreparaati – koos toiduga või pärast sööki. Päevadoos on soovitatav jagada 2–3 annuseks (korraga maksimaalselt 500 mg).
D-vitamiini saame samuti toiduga (rasvane kala – nt lõhe –, kalamaksaõli, munakollane, maks, pärm, juust) või päikesekiirguse toimel naha kaudu (piisab sellest, kui olla 20 minutit katmata käte ja näoga päikese käes).
Eesti geograafilise asupaiga tõttu kõikidel kuudel (v.a maist septembrini) ei piisa päikesekiirgusest piisava hulga D-vitamiini saamiseks. D-vitamiini soovituslik kogus peaks olema 800–1000 TÜ (toimeühikut) päevas ja seda aasta ringi.
Ravi on mitmetahuline
Et osteoporoosi võimalikult vara avastada, hinnatakse riskitegureid ning tehakse uuringud. Luuhõrenemist diagnoositakse sellise aparaadi nagu densitomeetri abil, mis määrab luude tihedust reieluukaelas või selgroo nimmepiirkonnas, kasutades selleks madala kiirgustasemega röntgenikiiri.
Osteoporoosi raviks on saadaval mitmeid preparaate, mille hulgast tehakse valik arsti ja patsiendi koostöös, ravimite võtmine peaks olema efekti saavutamiseks järjepidev. Lisaks sellele peab üle vaatama toitumise, vajadusel võtma lisaks kaltsiumi ja D-vitamiini ning suurendama kehalist aktiivsust.
Kriitiliselt tuleks hinnata liikumis- ja elamistingimusi ning tegema vajalikke muudatusi (libedate põrandate katmine, liikumisel abivahendid jne), et kukkumisoht oleks võimalikult väike. Osteoporoosi ravi toime hindamiseks on vaja luutihedust määrata ka ravi ajal, kuid mitte varem kui aasta möödudes ravi algusest.
