Südamehaiguste ennetamine – millest alustada?

Oma parema tervise heaks on vaja teha kolm sammu – külastada perearstikeskust, kontrollida tervise põhinäitajaid ja juba muutusi alustanuna hoida ka valitud kurssi.

Esimene samm: külasta perearstikeskust!

Kui terved patsiendid soovivad saada teavet südamehaiguste ennetamise kohta, võivad nad pöörduda alustuseks pereõe poole. Pereõed käivad iga-aastastel täienduskoolitustel ja on kõige tänapäevasemate terviselahendustega kursis.

Otse perearsti poole võiks pöörduda juhul, kui inimesel esineb lisaks muid kroonilisi haigusi; kui tema perekonnas on olnud südamehaigusi või tal on spetsiifilisi kaebusi nagu:

- pigistustunne rinnus, mis kestab üle paari minuti või on tuleb-läheb-iseloomuga;

- pigistustunne või valu, mis kiirgub õlgadesse, ülaselga, lõualiigesesse või kätesse;

- pearinglus või iiveldus;

- külmavärinad, südamepuperdamine;

- ebaselge põhjusega ängistustunne, väsimus;

- õhupuudus või hingeldus.

Esmalt toimub perearsti ja patsiendi vahel vestlus, mille käigus saadakse ülevaade haigustest ja kasutatavatest
ravimitest.

Kindlasti on vaja enne vastuvõtule tulemist uurida ka oma perekonna haiguslugu, näiteks mis haigusi põdesid või millesse surid lähisugulased.

Pereõde või -arst ootab ausat vastust küsimustele suitsetamise, liikumise ja söömisharjumuste kohta. Mõnikord on vajalik ka teave patsiendi seksuaalkäitumisest ja vaimsest tervisest. Seda kõike küsitakse selleks, et otsustada, millised on inimese individuaalsed riskid ja seeläbi pakkuda patsiendipõhist ennetus­tegevust.

Teine samm: kontrolli korrapäraselt oma tervist!

Korrapärane kontroll on eriti tähtis, kui inimesel on mitu riskitegurit (suitsetamine, piiripealne vererõhk jne). Profülaktilisele vastuvõtule tulek eeldab, et patsient on nõus elustiilis muutusi tegema.

Järgnevalt põhilised näitajad, mis on olulised südametervise seisukohalt.

- Vererõhk – täiskasvanud peavad oma vererõhku mõõtma vähemalt iga kahe aasta tagant. Kui vererõhk pole normis või esineb muid südamehaiguste riskitegureid, tuleb vererõhku mõõta sagedamini. Optimaalne vererõhk on alla 130/80 mmHg.

- Kolesterooli väärtus. Alates 40. eluaastast peaks kolesterooli mõõtma vähemalt ühe korra viie aasta jooksul. Varasem ja sagedasem testimine on vajalik, kui väärtused on piiripealsed või on muid südamehaiguse riski­tegureid.

- Veresuhkru väärtus. Kuna dia­beet on üks südamehaiguse riskitegur, võib vajalik olla profülaktiline veresuhkru kontroll. Sõltuvalt riskiteguritest (ülekaal, perekonnas esinenud diabeet) võib arst soovitada esimest korda veresuhkrut mõõta 30–45 aasta vanuses ja seal alates iga viie aasta tagant.

Kolmas samm: püsi kursil!

Kui inimene on oma riskitegurid teada saanud, annab perearst või -õde soovitusi tervisliku toitumise ja liikumise kohta. Tihti alustavadki inimesed antud soovitustega, kuid paari kuu möödudes neist loobutakse. Annan mõned nõuanded, kuidas oleks kergem muutuste juurde pidama jääda.

Tervislikust toitumisest ei tohi mõelda kui dieedipidamisest, mida võib lõpetada ja siis taas alustada. Mõtle sellele kui elustiili muutusele, millel pole start-, stopp- ega restart-nuppu. Ära kasuta ühte kõrgekalorilist toidukorda vabandusena, et sellel päeval korralik toitumine lõpetada ja homme uuesti alustada. Mõtle igast toidukorrast kui eraldi võimalusest teha häid toitumisvalikuid. Ära kunagi jäta söögikordi vahele, eriti hommikusööki – see põhjustab hilisemat ülesöömist.

Mõtle minevikule – miks sa eelmistel kordadel pooleli jätsid, kas oled samal teel? Kui vastus on “jah”, siis on tegu mustriga. See tuleb lõhkuda, tehes kindlaks, mis varem valesti läks. Võib-olla oli dieet liiga range või oli seda raske jälgida. Või olid väsinud liiga paljudest treeningutest?

Sea realistlikud eesmärgid

Enamik inimesi ei jõua treeningutes eesmärgini, sest ootavad, et juhtuks midagi erilist. Võib juhtuda, et võtad kaalust veidi maha, siis jälle juurde, ja alustad protsessi algusest. Sea endale realistlikud eesmärgid ja anna oma kehale aega nende eesmärkide saavutamiseks.

Enne kui mõtled lõpetamisele, tee kõik mis võimalik, et valitud teel püsida. Selle asemel et lihtsalt lõpetada, tee endale igaks nädalaks miinimumprogramm. Kui teed alla selle või ei tee üldse, luba endale, et proovid veel muid võimalusi, enne kui täiesti lõpetad. Aitab seegi, kui proovid asju, mis ei kuulu klassikalise trenni mõiste alla – näiteks nabatants, Ladina tants, spinning, Pilates või jooga.

Leia endale see õige treenimisviis. Mõnele sobib, kui ta palkab endale treeneri, teisele, kui tal on aktiivne sõber, kellega koos sportida. Kolmandad tahavad jällegi vaid spordiklubis käia, neljandatele sobib kodus arvuti või teleri ees tehtav videotreening.

Mõni inimene arvab, et kui ta piisavalt kaua on treeninud, siis ühel hommikul ärkab ja avastab, et talle meeldib tervislikult toituda ja treenida. Kuigi ajaga läheb kergemaks, pead ikkagi leidma trennideks midagi, mis sind motiveeriks. Kui pead oma treeningprogrammist kinni, hellita ennast näiteks massaažiga, uue raamatuga, filmiga või nädalavahetusega spaas.

Kui lapsed ei tee kodutööd, on sellel oma tagajärjed. Sama on ka treeningutega – kui sa trenni ei tee, on sellel vahel üsna karmid tagajärjed – kaalutõus, terviseprobleemid, rahulolematus iseendaga.