Kuula oma südametukseid
“Mu süda hakkas puperdama!”, “Appi, mu süda jääb seisma!”. Need hüüatused näitavad, et inimesed oskavad oma emotsionaalseid seisundeid ja füüsilist aktiivsust südametööga seostada. Olgugi et naljaga pooleks ja piltlikult. Päevastest tegevustest johtuvate normaalsete südame rütmimuutuste kõrval varitsevad meid aga hoopis tõsisemad ohud.
Rääkisime südame rütmihäirete teemadel Lääne-Tallinna Keskhaigla kardioloogiaosakonna juhataja Ilja Lapidusega.
Normaalne südamerütm
Kui inimene on terve ja rahuolekuseisundis, ei tunne ta oma siseorganite töötamist: kuidas süda lööb, magu töötab, neerud funktsioneerivad. Aga kui jookseme kiiresti, hakkame tundma, et süda klopib – see piirab koos kopsutööga meie füüsilist võimekust.
“Terve südame rütm on regulaarne,” täpsustab dr Lapidus. “Kuid südamelöökide sagedus peab olema teatud piirides, kõikudes sõltuvalt sellest, millega te parajasti tegelete. Tassite midagi, süda lööb kiiremini, magate – lööb aeglasemalt. 50–90 lööki minutis – see on normaal-ne sagedus.
Teisalt, kui inimene magab ja ta südame löögisagedus ehk pulsisagedus on 90, siis see pole normaal-ne. Kui ta aga kõnnib, on 90 vägagi normaalne.”
Ka inimesed on erinevad. Doktori sõnul lööb hästi treenitud (sportlase) süda keskmisest aeglasemalt. Näiteks pole ime, kui treenitud inimene istub rahulikult laua taga ja tema süda lööb 45–55 vahel. Kuna iga löögi maht on piisavalt tugev, piisab sellisest löökide sagedusest. Ka lööb naiste süda kiiremini kui meestel.
“Treenimata inimene ei tohiks oma kehale anda äkilist suurt koormust, treenitus tuleb saavutada aeglaselt, koormust tasapisi tõstes,” rõhutab dr Lapidus.
“Meditsiinis on olemas spetsiaal-sed valemid, mille järgi arvutatakse soovitatav pulsisagedus, mis sõltub vanusest ja soost.
Näiteks treeningu ajal osatakse selle järgi soovitada inimesele ohutu südamelöökide sagedus. Jällegi, mida professionaalsem sportlane on, seda suuremat pulsisagedust võib ta endale lubada. Samas, mida vanem on inimene, seda väiksema südamelöökide sagedusega peaks ta treenima.”
Kui südame rütm on häiritud
Südame rütmihäireteks nimetatakse haiguste gruppi, mille ühiseks jooneks on ebanormaalne südamerütm. Sel juhul häiruvad kaks parameetrit: kas südamelöökide regulaarsus, sagedus või mõlemad korraga. Laias laastus jaotataksegi rütmihäireid tahhükardilisteks (kiirerütmilised) ja bradükardilisteks (aeglaserütmilised).
Südame rütmi tunnebki inimene alles siis, kui see häirub. Südame rütmihäired on omaette keeruline kardioloogia haru – elektrofüsioloogia koos sellele spetsialiseerunud arstidega.
On haigusi, mis kiirendavad südame rütmi, näiteks kilpnäärme ületalitlus, verevaesus. Samuti tõstab palavik südame rütmi. Palaviku korral püüab organism liigset soojust ära anda, selleks peab verevool olema kiirem ning süda peab lööma kiiremini. Samal põhjusel lööb süda ka suvekuumaga kiiremini. Need on suhteliselt mööduvad nähtused.
Südame rütmihäired võivad esineda omaette haigusena või reaktsioonina teistele haigustele. Mida tõsisem südamehaigus, seda sagedamini esinevad rütmihäired ning seda keerulisemad ja ohtlikumad nad on.
Südame rütmihäireid diagnoositakse elektrokardiogrammil (EKG). Kõige sagedasemad rütmihäired on nn vahelöögid ehk ekstrasüstolid. Doktor Lapidus möönab, et enamikul juhtudel on need ohutud, kuid on ka vähem süütuid ja päris ohtlikke ekstrasüstoleid. Milliste vahelöökidega on tegu, oskab hinnata vaid arst.
Rütmihäirete ravi
Dr Lapidus on kategooriliselt selle vastu, et inimene hakkaks ise oma rütmihäireid ravima – olgu need siis pealtnäha süütud nn südamevitamiinid. Ainult arst oskab hinnata, millist ravi patsient vajab. Enamasti piirdutaksegi medikamentoosse raviga, kuid tänapäeval on võimalik medikamentoossele ravile mittealluvaid rütmihäireid tekitavaid koldeid südames kõrvaldada spetsiaalsete ravimeetodite abil (ablatsioon).
Doktor tunnistab, et igal ravimil võib olla ka oma kõrvalmõju, seetõttu peabki arst vahel otsustama, kas mõnel juhul on rütmihäiretega leppimine isegi mõistlikum kui selle inimese organismile halvasti mõjuda võivate ravimite manustamine.
Rütmihäired kipuvad paraku korduma. Sestap soovitab doktor neil inimestel, kes iga päev oma vererõhku kontrollivad, pöörata tähelepanu ka südame löögisagedusele ja regulaarsusele. Kui peate pulsipäevikut ja pulss on harilikult 50–90 vahel, aga äkki hüppab n-ö mitte millestki 140 peale ja rütmilisus on häiritud, pöörduge kohe arsti poole.
“Kõige lihtsamad ja sagedasemad kaebused, mis inimestel niisuguste häirete puhul esinevad, on südamekloppimine, õhupuudus ja jõuetus,” teab dr Lapidus. “Ägedalt tekkiv rütmihäire on tõsine asi ja kiirabi kutsuminegi pole liiast.”
Aparaadid aitavad
Liiga aeglase südametöö raviks on ainus päästev vahend südamestimulaator. Tikutoosisuurune, kuid mahult hulga väiksem aparaat paigaldatakse kohaliku tuimestusega rindkere vasakule poole naha alla. Veeniharu kaudu viiakse südamesse vastavalt vajadusele üks, kaks või rohkemgi elektroodi. Stimulaator annab umbes 2,5voldiseid impulsse, millele süda reageerib kokkutõmbega. Stimulaator peab vastu 10–15 aastat.
Infarkti järgselt võib olla patsiendil kõrgendatud oht südame rütmihäireteks. Selle vältimiseks paigaldatakse natuke teistlaadne seadeldis – kardiostimulaator-defibrillaator, mille üks funktsioon on aeglase südame “vedamine” ning teine – eluohtlike häirete avastamine ja kiire likvideerimine. Sellega hoitakse ära infarkti järgse äkksurma võimalus.
“Äkksurmad tänaval, poes ning kodus – need ongi sisuliselt seotud südame rütmihäirega südamevatsakeste tasemel,” teab dr Lapidus. “Inimest saaks siinkohal elule päästa välise elektrilise impulsiga – elektrišokiaparaadiga (defibrillaatoriga). Euroopas ja Põhja-Ameerikas on juba levinud defibrillaatorite paigutamine paikadesse, kus kogunevad suured inimmassid – lennujaamades, kaubanduskeskustes, lennukites, laevadel, raudtee- ja metroojaamades, staadionidel..
Defibrillaatorid asetsevad seina peal klaasi taga ning õppinud personal oskab neid leida ja vajadusel kasutada.
Oma südame heaks
Kuna rütmihäired kaasnevad sagedasti südamehaigustega, siis nende ennetamise abinõud on samad mis südamehaiguste puhul.
“Ära suitseta, ära liigtarvita alkoholi, hoia kehakaal ja kolesterool normis, tegele spordiga – ongi kõik,” loetleb dr Lapidus. “Inimene peab liikuma! Kui kahtlete, kas teie tervis lubab mingi spordialaga tegelda, küsige nõu perearstilt, spordiarstilt või erialaarstilt – juhul kui põete mingit kroonilist haigust.”
Doktor tunnistab, et kui nooremapoolsed inimesed on füüsiliselt aktiivsed ja hoolivad oma tervisest, siis vanemad inimesed pahatihti ei järgi isegi arstide korraldusi ega pärast haiglasolekut kaasa pandud raviskeemi.
Samuti paneb doktor imeks, et patsiendid ei oska oma terviserikkeid millegagi seostada – näiteks kas need tekivad füüsilise pingutuse juures.
Punase veini kui südame tugevdaja müüdi peale on dr Lapidus aga lausa kuri: “Alkohol tõepoolest vähendab kolesterooli taset ning väldib seega veresoonte lupjumist.
Kuid tähtis on aru saada, et samal ajal kahjustab alkohol teisi organeid, kaasa arvatud südamelihast ennast. Võti on kogustes. Alkohol väikestes annustes ei ole südamele kahjulik, aga selle liig- ja kuritarvitamine on juba väga ohtlik.”
Kuidas seda piiri arvutada? Doktor avaldab sellegi valemi: “Mõõduühikuks peetakse ühte drinki, see on umbes pits (25 ml) viina. Naised ei tohi päevas tarvitada üle ühe dringi, mehed üle kahe.
Drinkidesse arvutatakse alkoholikogust nii: üks drink on joogi alkoholiprotsent korrutatud milliliitritega ja jagatud 1000ga. Sedamööda arvutades on pool liitrit lahjat õlut vastav 2,5 dringile!”
Veel paneb doktor kõigile südamele, et lisaks alkoholi otsesele mõjule on nii südamele kui ka selle rütmile väga ohtlikud alkoholi ja ravimite vahel tekkivad reaktsioonid. Ka sellest peab raviarstiga juttu tegema ning load-käsud-keelud endale lausa kirja panema.
