Kirjanik Valdur Mikita kasvava ärevusega toimetulekust: mis aitab kõige paremini? Mitte mõtlemine, vaid tegutsemine

Kirjanik Valdur Mikita kommenteeris jõulupühade eel Vikerhommikus oma kunagist väljaütlemist, milles ta väljendas, et nüüd tuleb vahelduseks harjuda ka mõttega, et elu võib minna halvemaks ja mitte paremaks. Täpsemalt seda, kuidas inimestel see harjutamine välja on tulnud.

„Ma ei tahaks isegi öelda, et elu läheb halvemaks, aga küllap ta läheb raskemaks,“ ütles kirjanik. „Ma arvan, et seda me tunneme kõik."

Küsimus „Mis meist saab?“ on Mikita arvates tegelikult kõikidel keelel ja meelel. „Arvan, et siin võib-olla on natukene paremas olukorras maainimesed. Kummardus neile, kes ikka küünte ja hammastega sellest maatükikesest kinni hoiavad,“ sõnas ta. „Asi on ju väga lihtne: mis aitab kõige paremini ärevuse vastu? Mitte mõtlemine, vaid tegutsemine. Kui sul on võimalik ikka puid riita laduda, neid tuppa tuua, ahju kütta, keldrist kartuleid tuua, kasvõi moosipurgi järele minna... Kui sa kogu aeg tegutsed, siis ärevus justkui läheb väiksemaks.“

Siiski tõdeb kirjanik, et on suur oskus ärevusega hakkama saada. „Arvan, et ega eestlane karda selliseid keerulisi aegu,“ lisas ta. „Eks see kultuurikiht on ka piisavalt paks, et sellele vastu hakata, aga arvan, et inimesed märkavad, et loevad sellised lihtsad asjad. Loeb näiteks kogukond uuesti. Tulin just Võrumaalt, kus mul oli mõttevahetus väikeses kogukonnas. Lihtsalt imeline, kuidas inimesed kokku hoiavad, hoolivad üksteisest. See sama imeline sõna „võrgustikud“, eilegi oli sellest raadios juttu. Side inimeste vahel on see, mis tänapäeva maailmas päriselt loeb.“