Eemaldumine on minu jaoks elus alati olnud top 1 tehnika, kuidas probleeme lahendada. Jääd vait, tagurdad urgu ära ja ootad, kuni asi läheb mööda. Töötas ka tookord. Mõned kuud kodus inimestega, kes päriselt hoolivad ja järgmise aasta novembriks olin jälle tippvormis, et taaskord sama asja tunda. Kõik on kuhjunud, kõik ootavad minust midagi, kõik seisab minu taga kinni. Elu muutub käsitlematuks, panen jälle kardina ette, ukse lukku ja ootan kuni läheb mööda. Aga seekord lisasin võrrandisse ka psühholoogi. Käisin ilusti iga kuu.

Ma ei mäleta, asju, mis said kokku lepitud 10 minutit tagasi, aga ma mäletan ruumi lõhna, kus inimene, kellest lugu pean, küsis minult suvalise jutu keskel, et miks Porsche Eesti üldse Metsakutsuga koostööd tahab teha, ei Metsakutsu ega ükski Metsakutsu follower ei osta ju eales endale Porschet. Ma mäletan kuupäeva ja kellaaega, millal mu vanaisa ütles, et mul ikka pole seda peremehe soolikat sees ja oma pere ja oma majaga ma hakkama ei saa. Ma mäletan kõiki sõpru ja tuttavaid, kes mind naeruvääristava meemi all lõkke ja naeru emotikone kommenteerisid. Ma olen selline väiklane mehikene. Ma märkan kõiki neid usse, kogun neid endasse ja kannan neid endaga kaasas, et siis iga aasta novembrikuus plahvatada. Aga tänu sellele, et ma ise märkasin seda mustrit, tunnen, et mingil pisikesel määral ma suudan tänaseks seda kontrollida ja pääsen halvimast. Tean juba augustis, et tuleb hakata tempot vähendama ja usse lahti laskma, et novembris oleks plahvatus väiksem.

Olen pikalt üritanud tabada, et mis saab minu puhul olema see tervisehäda, millega ma vana-ätina peamiselt võitlema pean hakkama. Mu vanaisa oli potsepp ja ta jalad olid 60selt läbi. See defineeris kogu tema elu viimast kolmandikku. Ma saan aru, et minu puhul saab selleks ilmselt olema vaimne tervis. Ja mulle tundub, et see saab olema väga paljude minuealiste puhul nii. Kõik tegevused, hobid, huvid, elustiili valikud saab taandada ühe asjani - kuidas sa eluga toime tuled. Ma mängisin eelmisel nädalal Playstationit 8 tundi järjest. Jep, nagu mingi laps. 8 tundi järjest oli mu ainus mure elus neid kuradi nuppe piisavalt kiiresti vajutada, et Spider-Man Venomile tappa annaks. Mõni teine minuealine ei tulnud hommikul koju ja läks otse edasi järgmisele peole. Meie mõlemi eesmärk tegudeks oli sama.

Ma ei taha kõiki neid puudujääke, mida täna meeleheitlkult täita üritan, oma lapsepõlve kaela ajada, aga tõele silma vaadates, selliseks olen ma kasvanud ja sellega rahu tegemine on minu 30ndate üks suurimaid eesmärke. Ma ostan kuus keskmiselt 2 paari uusi tosse. Mulle meeldib Red Bull. Ma olen väike mehike, kes kannab endas igavest vimma, võistleb kõigega, võtab kõike isiklikult ja postituse mitte-laikimist agressioonina, kustutab elust inimesi, ei taha kuhugi minna, aga tahab olla igale poole kutsutud. Seda kõike minus muuta on keeruline, sellega toime tulla ja sellega rahu teha, tundub eesmärgina natukene saavutatavam. Ja kes teab, äkki rahuga tulevad ka muutused?

Jälle kirjutan endast ja tean nimeliselt kõiki inimesi siin, kes mind sellepärast vähem inimeseks peavad,aga mis ma selle kõigega öelda tahan on, mehed:

  • Märgake, otsige oma elus rütme ja mustreid;

  • Kui vähegi võimalik, tehke oma puudujääkidega rahu;

  • Ja muidugi proovige alati olla paremad inimesed;

  • Aga samas tundke ära hetked, kus enda vägivaldse muutmise asemel, on parem otsida võimalusi eksisteerida endana;

  • Minge õue!

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena
Jaga
Kommentaarid