„Keegi ei kuula mind, ma pole väärt ärakuulamist.“ Mis võib juhtuda, kui teismelist ei märgata ega kuulata?

Mida nooruk, kelle elutähtsad vajadused on rahuldatud – söök, uni ja kaitse ohtude eest, see tähendab, füsioloogiline turvatunne –, veel vajab? Eks ikka psühholoogilist turvatunnet. Just nii kirjutab Rootsi käitumisteadlane ja pedagoog Lena Skogholm oma värskelt eestikeelsena ilmunud raamatus „Teismelise aju kood“.

Avaldame raamatust katkendi, mis arutleb selle üle, kuidas luua teismelisega turvaline kiindumussuhe.

Nii, et teismelist märgatakse, mõistetakse, kuulatakse ära ja võetakse tõsiselt, loome me selle elutähtsa turvatunde. Aga ei saa ainult mõelda, et ma kuulan, sa pead seda ka välja näitama, et nooruk seda tõesti tunnetaks. See peab kiirgama läbi teismelise aju kahtlustava ahvi ajuni. Olla märgatud ja ära kuulatud on üks meie kõige põhilisemaid vajadusi. See on eriti oluline haavatavas teismeeas, kui inimene vaevu teab, kus ta iseenda suhtes seisab. Me oleme seda varem käsitlenud, kuid järgnevalt tulevad veel mõned aspektid ja näpunäited, sest see on oluline võti usalduse võitmiseks ning hea suhte loomiseks.