KAANELUGU | „Temaga garderoobi jagades tundsime ennast nagu vanajumala seljataga.“ Eesti teatri läbi aegade armastatuim näitlejanna Ita Ever

Võimatu on selgitada või sõnadesse panna, kuidas kujunes Ita Everist Eesti teatri läbi aegade armastatuim näitlejanna. Või miks oli tema valimine sajandi Eesti naiseks kindel juba enne, kui selleteemaline küsitlus üldse välja kuulutati. Selles, et ta mõlemat tiitlit väärib, ei kahtle ilmselt keegi.

Tolmune arhiivikast, mida ma ei ole üheksateist aastat puutunud ja mille peale on musta markeriga kirjutatud ITA. Tekstiparandused, mis tehtud imeilusa käekirjaga – asi, mille üle Ita Ever oli õigusega uhke, kuniks insult temalt kunstkirjutamise võime viis. Lõikude kaupa minu suureks meelehärmiks ka lõplikult mahakriipsutatud teksti. Ning kogu selle käsikirjapataka sirvimise taustaks kõrvus kõlamas näitlejanna hääl: „Kui mul on ükskord käed rinna peal risti, tohid sa sellega teha, mis tahad.“

Umbes nii võinuks alata dokumentaalfilm Ita Everist, mis kahjuks jäigi tema eluajal väntamata. Kuigi ega ma selle võimalikku autorit ka ei kadestaks, sest Ita oli vastupunnimises Eesti meister ega tahtnud intervjuusid anda või üldse endast rääkida, kusjuures pildistamine oli veel võimatust võimatum missioon. Ometi sai elulooraamat Itast 2006. aastal valmis ning selle kirjutamise käigus alanud ja pikki aastaid kestnud sõprus lubab mul teha proovi sättida paika veel mõni pusletükk piltmõistatusest nimega ITA. „Kusjuures kõik niikuinii ei klapi,“ ütleks ta siinkohal ise ja pilgutaks veidi jultunult silma.