Sandra Sillamaa: „Iga eesmärk väärib ka varuplaani.“
„Aastalõpp on lähenemas ja tunnen piinlikkust, et neli (ehk peaaegu pool!) minu aasta kümnest eesmärgist on täitmata. Tunnen, et olen sel aastal läbi kukkunud. Olen rõõmus saavutatu üle, aga olen viimased kuud peaaegu iga päev mõelnud, et nüüd alustan ka ülejäänud neljaga. Selline tunne, et „homme alustan“, aga energiat ega motivatsiooni õieti pole. Palun nõu, kuidas enda vastu leebem olla ja aasta jooksul saavutatu üle uhke olla – minu sõbrannad soovitavad mul just seda teha. Aga sisimas olen enda peale veidi tige. Pettunud. Selline tunne, et kuidas ma jälle ei suutnud?! Kas olen totaalselt läbi kukkunud?“ Mare L.
Kui mina alustan plaanide või eesmärkide seadmisega, siis küsin endalt alati: MIKS? Miks see on minu eesmärk? Mis see mulle annab? Mis mu elus muutub, kui ma liigun selle eesmärgi suunas või selle saavutan? Väga tihti tehakse plaane, ilma et süvenetaks sellesse, miks midagi teha. Kui teha see endale hästi selgeks, siis on sul ka raskel hetkel millelegi toetuda. Ja usu mind, raskeid hetki tuleb meil kõikidel ette! Kui sa praegu maadled tunnetega, et „jälle ei suutnud“ või „olen läbi kukkunud“, siis kuigi aega tagasi keerata ei saa, saad olla edaspidi targem. Ja küsida endalt, miks. Miks mul see ei õnnestunud? Kas ma seadsin endale liiga suured eesmärgid? Kas mul tegelikult polnud aega, et neid asju teha? Kas mu elus tulid ette mingid ootamatused? Kas mu eesmärgid või soovid muutusid? Kui saad pildi selgeks, siis soovitan teha järgmised kaks olulist sammu, et edaspidi teadlikumalt tegutseda.