Leelo Tungal rõõmustab, et Eesti pole enam okupeeritud väikeriik: see ilu ei ole tekkinud üleöö

Leelo Tungal ütleb, et kõige tähtsam elus on armastus ja kogu tema elu ongi sellest kantud. Armastusest laste, kodumaa ja kirjutamise vastu.

Leelo Tunglast mõeldes kipub ta silme ette ilmuma ühel kindlal moel – istudes laua taga, ümbritsetuna hulgast lastest või noortest, ees raamatud, mida ta ette loeb või kuhu autogramme annab.

Kui mõiste armas kirjanik kirjandusmaailmas ametlikult kehtiks, oleks Leelo tiitlile üks peamisi pretendente: just nii mõjub tema leebus, emalikkus ja elutarkus. Kuid muidugi jääks pilt ühekülgseks, kui me ei lisaks teisi värve, mis igapäevasuhtluses pigem varjul. Leelo näiline pehmus jääb kiiresti tagaplaanile, kui ta seisab oma veendumuste ja tõdede eest.