Partneri erinevus võiks olla põnev kogemus

Suhte arenguloogika on selline, et tegelik suhe saab võimalikuks alles pärast partneri idealiseerimise möödumist. Kujutluspildid on head unistuste hoidmiseks, samas on vaja liikuda realistlikumasse suhtesse, milles osalevad kaks inimest just sellistena, nagu nad on. Kui partnerid teavad, kes nad on ja mida tahavad, on juba mitu asja hästi.

Inimene on kord niisugune, et pealt paistab vähe. Et saaksime teineteist mõista – tundeid, mõtteid, vajadusi, eripära –, on kummalgi vaja end teisele arusaadavaks teha. Komistuskiviks võib siin saada ühe või mõlema vähene teadlikkus iseendast. Sest kuidas seletan end teisele, kui isegi ei tea? Kuidas armastan teist, kui ma ei oska ennastki armastada? Kuidas mõistan teist, kui olen endalegi paras mõistatus? Kuidas ma vahet teen, millised on minu soovid ja millised sinu omad?

Kummagi esimene ülesanne (tegelikult juba enne kohtumist) on õppida iseennast tundma, enda eest seisma, mõistma oma vajadusi ja tundeid, oma erinevust võrreldes teistega. Armudes on oma mina kadu loomulik, see võimaldab meil kahel end ühena tunda, kuid küpseks suhteks on vaja oma mina taas üles leida, sest toimiv suhe vajab kahte eraldi inimest, kes endale oma erinevustest aru annavad.