Maire Aunaste: olen elus kaotanud ainult kaks asja. Mõlemad jätsid mu hinge sügava jälje

Mulle on kaks korda ennustatud, et elan „väga vanaks“. Käejoonte järgi. Esimene kord olin alles 11aastane ja üks mustlane püüdis mu tsirkusetelgi juures kinni. Tartus. Vaatas mu kätt ja ütles, et suren „alles“ 72aastaselt.

See number tundus reaalsusest liiga kaugel olevat, nii et peale fakti enda ei jäänud mulle mällu midagi. Kuna aga tsirkuseskäik tõesti toimus, jäi mulle meelde hoopis teine asi. Mu väike beež kampsun kadus etenduse ajal pingilt mu kõrvalt ära… Olen elus kaotanud ainult kaks asja – esimene oli täispuhutav pall Elva pioneerilaagris ja teine, paar aastat hiljem, beež, tõeliselt inetu lastekampsun. Mõlemad kaotused jätsid mu hinge sügava jälje. Seda, et elus tuleb ette palju suuremaid kaotusi, ei suutnud mu pisikese pioneeri mõistus ette kujutada…

Muidugi mängis mu tollastes tunnetes suurt rolli vaene vene aeg. 11rublane kampsun jättis mu joonestajana töötanud ema rahakotti suure augu. Mäletan täpselt, et ema palganumber oli 80 rubla. Mitu kampsunit oma lastele sa siis aastas osta jõuad? Ei jõuagi, eriti kui lapsi on kolm. Nüüd sitsin pensionärina oma kolikoorma otsas ja mõtlen – kuhu kuradi kohta saaks 20 paari saapaid ära sokutada…? Kingadest ei hakka ma sel poriperioodil parem rääkimagi.