Doris Kareva tarkustera: armastusel on nii palju vorme, ta võib inimesega teha mida tahes. Tasub tähele panna, kas kasvamine on valguse suunas

Doris Kareva luule läbistab, mässib siis endasse ja viib kaugele ära. Kuhu? Inimeste hinge ja luuleajalukku.

Kõigi armastatud poetesside teekond sarnaneb selle poolest, et see teiste omaga ei sarnane. Doris Kareva õppis lapsena isa skalpelliga pliiatseid teritama ja sestpeale meeldivad talle vahedad terad, täpsus, selge ja puhas joon.

Sõnaseadmiskunst tuli Dorisele hälliga kaasa. „Pärast vanaisa surma leiti tema luuletused. Teadsin, et isa (helilooja Hillar Kareva, toim) on kirjutanud mõne lauluteksti, aga hulga tema luuletusi leidsin ikkagi alles pärast isa surma. Ja kui 14aastasena poleks mu kaustik juhuslikult ühe toimetaja pilgu alla sattunud, oleksin ilmselt järginud sama mustrit,“ mõtiskleb Doris.