FOTOD JA VIDEO | 84aastase Karini teekond spordiklubisse: minust viis aastat noorem inimene jäi televiisori ette istuma. Ta oli kahe aasta pärast surnud

Sombune kolmapäevahommik Tallinna kesklinnas. Veidral moel tundub, et elu nagu seisaks. Teedel looklevad ummikud ei mõtlegi veel vähenema hakata. Lõpututest autorividest mõnekümne meetri kaugusel Sparta spordiklubis pole venimisest enam juttugi.

false

Kell on kohe-kohe üheksa, kui klubisse sisse astun. Trennihundid on kohal. Silm haarab kohe tuntud jõusaalinägusid, tippvormis fitnessitegijaid, aga ka „tavalisi“ hommikusportlasi, mehi ja naisi. Rühmatreeningute saalis on juba kohad sisse võtnud soliidsemas eas prouad. Nad käivad siin igal esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel. Juba aastaid.

„Ma olen siin praegu vist kõige vanem,“ ütleb Karin enne tunni algust aega parajaks tehes. „Neli aastat tagasi, kui olin 80, juhtus midagi, millest ma ei taha rääkida... Vaadake, ma ei tahtnud enam elada. Möödus peaaegu aasta, olin ei elus ega surnud... Endine kolleeg rääkis augu pähe, et tule meie trenni. Vastasin, et ma ei kõlba enam kuskile. See, kui sa 80selt tunned, et kõik on läbi ja millelegi pole enam loota.... See võib juhtuda paljude vanade inimestega. Üks minust viis aastat noorem inimene jäi televiisori ette istuma. Ta oli kahe aasta pärast surnud. Aga mina tulin siia. Ja mulle hakkas väga meeldima. Eluvaim tuli tagasi!“