„Kus päike paistab, seal on naised! Sõltumata, mis vormis nad on...“ Pilguheit Tallinna vangla naisteüksusesse

Sel paigal pole päikesega tegelikult midagi pistmist. Ometi on Tallinna vangla naisteüksuse seinad just kollased, uut lootust ja valgust süstivad.

Vangla on ühiskonnast eraldatud mitmeski mõttes. Siin on kõik suletud – kinnipidamisasutuses muudmoodi ei saa ega tohigi. Aga ka juba vanglasse sõites ja Tallinna ühelt keskselt magistraalilt kõrvale keerates tuleb mööduda tühermaa-tühjusest, mitmest romulast, üksikutest harvadest tootmishoonetest. Silmapiirile tekib vanglakompleks, üks kolmest Eesti suletuimast asutusest.

Kui läbitud on turvakontroll, mille kõrval kahvatuvad isegi lennujaama turvameetmed, tervitab mind range ja konkreetse olekuga, kuid, nagu peagi selgub, väga soe ja suure südamega Olga Bolmat. Ta on Tallinna vangla naisteüksuse inspektor-kontaktisik ehk juhtumikorraldaja, mis lühidalt tähendab kõige lähemat inimest kinnipeetavale, kes siin majas karistust kannab. Paberi peal on kinnipeetav juhtum, Olga jaoks aga inimene, koos kõigi oma inimlike murede ja rõõmudega. Ta abistab, toetab, planeerib vanglasse sattunud naise karistusaja tegevused. Tema tunneb elu kollases majas, nagu naisteüksust vanglaametnike seas omavahel kutsutakse, kõige lähemalt.