Ajakirja Eesti Naine uus peatoimetaja Mari-Liis Helvik: märgiline, et kirjutan seda tervitust just nüüd

Minu jaoks on märgiline, et kirjutan seda tervitust just novembrinumbri veerus. Mu süda nimelt kuulub sügisele nii noorest east, kui end mäletan... Küllap ei pea pikemalt kirjeldama, kui suured silmad tehakse, kui järjekordselt kusagil teatan, et aasta kõige materdatum aeg, mida sügavmõtteliselt ka sügiskaamoseks nimetatakse, on minu hingele nagu palsam. Jah, väljas on enamasti pime ja rõske... Aga öös on asju.

Mulle meeldisid juba lapsena need pimedad rõsked varahommikud ja õhtud, kui läksin läbi kottpimeda pargi kooli või lonkisin leheligasel kõnniteel trennist koju. Kui läksin keskkoolis pärast tunde väikeseid tööotsi tegema – ikka pimedas. Edasi, ülikoolis – enne loenguid pidi jõudma autokooli sõidutundi ja pärast loenguid juba tööle... kodust välja ja koju tagasi muidugi pimeduses. Õppimisest rääkimata. Pimedas toimetamine annab justkui jõudu, et olla