Psühholoog Ada Kesonen juhib tähelepanu vaimsetele sümptomitele, mis viitavad, et on aeg pidurit tõmmata: üks esimesi tundemärke võib olla uni

Suvi on nüüd läbi ja sellega koos ka puhkused. Kui tööle naasmine tekitab sinus suurt stressi või ärevust, siis võiksid korraks aja maha võtta ja mõelda, miks see nii on. Rääkisime psühholoog Ada Kesoneniga läbipõlemisest ja kurnatusest.

Kuidas eristada ajutist stressi pikaajalisest kurnatusest, mis võib viia läbipõlemiseni?

Stressireaktsioon on neurokeemiline protsess, mis aitab meil tajuda ohureaktsioone. Positiivne stress on meile vajalik, sest see paneb meid tegutsema ja on edasiviiv jõud, kui aga keha jääb liiga kauaks stressi- ja pingeseisundisse, siis organismi varud ammenduvad ning tekib jõuetus ja kurnatus. Kuna iga inimene on erinev ja inimeste taluvuspiir on samuti erinev, aitab teadlikkus ja oma võimete realistlik hindamine aru saada, kus piir on.

Millised on peamised strateegiad läbipõlemise ennetamiseks?

Kasulik on õppida ennast tundma ja oma piire tajuma. Mul on olnud mitmeid kliente, kes on kahel-kolmel korral erinevates töökohtades läbi põlenud ja nii tõsiselt, et lahkuvad töölt. Psühholoogi juurde jõuavad nad alles siis, kui on tekkinud ärevus ja hirm, et äkki ma põlen taas läbi.

Koos kliendiga võtame siis kõik tükkideks: milline on tema elustiil, kuidas ta mõtestab oma elu ja tööd, millised on peamised mõttemustrid jne. Sageli on põhjused lapsepõlves: tahetakse olla liiga tubli, tööga armastust välja teenida ja tõestada, et ma ikka olen midagi väärt, jne. Nendel inimestel on raskusi ei ütlemisega ja nad võtavad endale liigseid lisaülesandeid.

Mis on läbipõlemine?

peaasi.ee

Maailma terviseorganisatsioon WHO kirjeldab läbipõlemist sündroomina, mis tekib tööga seotud kroonilise stressi tagajärjel, kui seda ei ole edukalt maandatud. Läbipõlemist kirjeldatakse kolme dimensiooni kaudu:

• kurnatus – inimene tunneb end emotsionaalselt tühjana, ei saa enam tööga hakkama, on pidevalt väsinud, tunnetab energiapuudust. Kurnatusega võivad kaasneda mitmesugused valusündroomid, seedetrakti vaevused jms;

• võõrdumine – pettumine oma töös, selle pidamine enesele laastavaks. Võõrandumisega võib kaasneda küünilisus oma töökoha ja kolleegide suhtes;

• vähenenud töö- ja tegutsemisvõime, mis põhjustab keskendumisraskusi ja toob kaasa loomingulisuse puudumise.

Minu soovitus on teha endale regulaarselt tööalane audit ja küsida:

1. Kuidas ma ennast töökeskkonnas tunnen?

2. Kas mu töökoormus on tasakaalus ja mulle sobiv? (Kuna iga inimene on unikaalne ja inimeste jõuvarud, suutlikkus ning piirid samuti erinevad, ei ole mõtet ennast nt kolleegiga võrrelda.)

3. Kas ma tean, miks ma seda tööd üldse teen?

4. Kas ma tean, mida minult oodatakse? Kas ma tean, mis kuulub minu tööülesannete hulka ja mis mitte? Kas korraldused, mis ma saan, on piisavalt selged?

5. Millised on minu tööalased suhted? Kuidas ma tunnen ennast selles keskkonnas psühholoogiliselt ja mida ma saan ise teha, et seda parandada?

6. Kas minu panus ja tasu on tasakaalus? Kas minu tööd väärtustatakse? (Kas ma ise väärtustan ennast ja oma tööd?)

7. Kas ma puhkan ennast nädalavahetustel ja puhkuse ajal välja?

8. Kas ma teen töö ajal piisavalt puhkepause ja kas ma saan iga päev rahulikult lõunapausi võtta? Kas ma jõuan töö tehtud ettenähtud tööajal?

9. Kas mu tööelu ja isiklik elu on tasakaalus? Kas mul jätkub aega ja energiat lähisuhetele, sõpradele ja hobidele?

Millised füüsilised ja vaimsed sümptomid viitavad, et on aeg pidurit tõmmata?

Üks esimesi tundemärke võib olla uni. Kui inimene magab muidu hästi ja algavad öised ärkamised või ei jääda enam magama, sest töömõtted keerlevad peas, siis tasuks sellele kohe tähelepanu pöörata. Samuti, kui tekib ülemäärane ärevus, et kõike on liiga palju, siis tuleks korraks aeg maha võtta ja vaadata, millele aega pühendatakse ja mida täpselt on liiga palju. Kui juba paar nädalat jätkub tunne, et ma ei taha tööle minna, siis on ka see märk, et on aeg endalt uurida, miks.

Kui aga ollakse ikkagi jõudnud juba läbipõlemise seisundisse, siis tasuks aeg maha võtta ja kasutada professionaali abi. Tööandjad võiksid võimaldada (paljud tööandjad seda ka teevad) töötajatele supervisiooni või psühholoogilist nõustamist töökohas. See aitaks kindlasti läbipõlemist ennetada ja/või kiiremini taastuda.

Millised teraapiad või ravimeetodid on läbipõlemise raviks kõige tõhusamad ja kui kaua võtab taastumine tavaliselt aega?

Teraapiasuundi on väga erinevaid, eks igaühel endal tuleb leida sobiv terapeut või psühholoog. Oluline on, et valitud spetsialist oleks kvalifitseeritud ja korraliku vaimse tervise alase väljaõppega.

Mitmete klientidega on töö päris pikk. Korralikust läbipõlemisest taastumine võib aega võtta kuni paar aastat. Koos professionaaliga hakatakse tegelema harjumuste ja mustrite muutmisega, sest kui inimene jätkab samade mõtteskeemidega, siis sageli muster kordub. Tööalast läbipõlemist võivad süvendada ja pikendada ka muud sellel perioodil ettetulevad eluraskused, nt lahutus, lähedase surm, õnnetused, erinevad ilmnevad terviseprobleemid jne. Sellistes olukordades on professionaali abi peaaegu et hädavajalik.

Millised on kõige levinumad eksiarvamused läbipõlemise kohta?

Sageli ei märgata läbipõlemise tunnuseid piisavalt vara ja loodetakse, et küll see läheb üle ja küll kõik laabub, kuniks inimene on nii keerulises olukorras, et isegi abi otsimine tundub kas mõttetu või liigse energiakuluna. Paljudele tundub abi otsimine ka nõrkuse märgina ja sellega kaasneb valehäbi. Õnneks on tänapäeva noored altimad psühholoogilist abi otsima, sest teadlikkus on suurem.

Millised on teie peamised soovitused inimestele, kes tunnevad end pidevalt kurnatuna?

Kõigepealt soovitan leida üles julgus oma kurnatusele otsa vaadata. Alati tasub rääkida ka perearstiga ja uurida, kas füüsiline tervis on korras. Siis soovitan teha vaimse tervise auditi ja esitada endale eespool välja toodud küsimused. Kui on tekkinud rahulolematus, kurnatus, motivatsiooni puudus, väsimus, siis tuleks muuta midagi oma harjumustes, alustades väikestest sammudest. Ja kõige tähtsam: räägi oma muredest. Kõigepealt näiteks sõprade või lähedastega, aga vajaduse korral pöördu professionaali poole. Ära jää oma murega üksi!