KUULA | Tiina Lokk PÖFFiga seotud kultuuridiplomaatiast: kui riigid ei saa enam suheldud, siis kultuuritegijad loovad sillad

Tiina Lokk räägib podcast’is „Iga naine on lugu“ sellest, kuidas PÖFFi juhtimise üks osa on vahel päris keerukaid väljakutseid esitav kultuuridiplomaatia, millega kaasneb rahvusvahelises mõttes väga suur vastutus.

„Ma unistan sellest, et rahu oleks maailmas – et minu lapsed ei peaks sõda üle elama ja et sõda ei tuleks meile siia õuele, et rahu oleks meie hinges ja ka väljaspool meie hinge,“ vastab Tiina Lokk küsimusele, et millest ta unistab ning lisab: „PÖFFi-suurused festivalid tajuvad praegust globaalpoliitiliselt rahutut olukorda väga otseselt. Nende riikide nimekiri on pikk, kus on probleemsed režiimid ja sõjakolded ning see kõik kajastub ju meie festivali programmis, nii koostamisel kui ka filmides. Tegelen praegu ka sellega, et kuidas teadvustada maailmale seda, et festivalid peaksid olema tsensuurivabad. Erinevad riigid üritavad oma propagandaga tegeleda ju ka meie suunal, kas siis keelata teatud filme või vastupidiselt nõudes mingite filmide näitamist. See on kõige ehedam kultuuridiplomaatia, millega ma tegelen.“

PÖFF on üks viieteistkümnest A-kategooria festivalist maailmas, samasse kategooriasse kuuluvad ka Veneetsia, Cannes’i ja Berliini filmifestivalid, mis tähendab seda, et rahvusvahelise meedia ja auditooriumi tähelepanu festivalil toimuvale on suur. „Minu partnerid on kultuuriministrid ja filmiinstitutsioonide juhid erinevatest riikidest, kellega ma neil teemadel võitlen. Eelmisel sügisel olid mul probleemid Ukrainaga, kaudselt ka Venemaaga, Gruusiaga, Serbia ja Kosovoga, Palestiina ja Iisraeliga, tihtipeale olid kaasatud ministrid, välisministrid ja saadikud, nõuti ühtede filmide väljavõtmist ja teiste sissepanemist. Lõpuks olid kõik inimesed kohal, kõik filmid näidatud ja kõik rahul ning keegi kusagil demonstratsioone ei teinud,“ kirjeldab Tiina oma töö seda poolt, mis enamasti avalikkuse tähelepanu alla ei jõua, mis sisaldab palju värvikaid detaile ja markantseid lugusid.

„Me oleme keset kogu seda maailma sündmuste ahelat ja seetõttu on meie peal tegelikult väga suur vastutus: iga sellise plahvatusohtlikuma filmi toomine festivali programmi tähendab seda, et ma pean uskuma sellesse filmisse ja tegijasse, pean olema võimeline teda välja kaitsma, ükskõik kust kohast mingisugune probleem lahvatab. Meile on öeldud, et võrreldes teistega on meil väga julge festival, sest me võtame tihti kavasse igas mõttes väga teravaid filme,“ räägib ta väljakutsetest, millega peab filmifestivali direktorina tegelema.

Film on tema sõnul lugudejutustamise kõige universaalsem viis, mis sisaldab mõtet ja sõna, heli ja pilti, kunsti ja näitlejatööd ehk siis koondab endasse pea kõik kunstivormid ning see Tiina Lokki filmikunsti puhul võlubki. Filmikunst ja kultuur üldisemalt on tema sõnul ka väga oluline ja esmane julgeoleku aspekt – olles viis, kuidas mingist riigist ja sealsetest inimestest ning nende elust ja olukorrast maailmale oma lugu jutustatakse.

Üks väga huvitav ja terav teema on sellise mastaabiga festivali korralduse puhul veel ka filmitegijad eksiilis: iraanlased, venelased, valgevenelased, ukrainlased, iisraelased, palestiinlased, hiinlased jpt. „Inimesed lahkuvad erinevatesse riikidesse ja üritavad teha filme väljaspool oma kodumaad, sest nad mõtlevad teisiti kui kodus valitsev režiim. Kuidas siis nendega käituda? Ma pean suutma vastutada kui ma võtan mõne sellise filmitegija programmi. Või kui mulle tuleb filmitegija, keda on üritatud mõrvata ... See on hoopis teine maailm, mis kardinate taga tegelikult toimub ja mida üldse ei kujutata ettegi.

Ja kui palju me sellega tegelikult maailma muudame! PÖFFi kajastatakse 70 riigis, mullu oli meil inforuumis ligi 20 miljardit kontakti, nii et meil on tohutu vastutus mida ja keda me näitame, sest me muudame nende trendidega maailma. Me teeme igaüks oma osa, et olukord oleks rahvusvaheliselt parem ja pehmem, et kuskil säiluksid need sillad, et kui riigid ei saa enam omavahel suheldud, siis kultuuritegijad ja filmitegijad saaksid siiski omavahel suhelda,“ sõnab Lokk ning meenutab, et kui oluline oli meile see, kui Eesti oli NSVL-is ning kuidas me hindasime seda, kui väljastpoolt keegi kutsus meid kui eestlasi oma kunsti ja filme näitama.

„Samamoodi – kui Venemaal on inimesi, kes on opositsioonis ja nad tahavad seista vastu sellele režiimile, siis me ei saa ju võtta ära inimestelt seda viimast lootust. Sest selle lootuse peale me saame üles ehitada seda, et seal üldse hakkavad lõpuks võibolla mingid muutused toimuma. Samamoodi Valgevene, Iraan ja teised maad – kas me siis ei lase neil kõneleda oma probleemidest? Mul on tänavusel festivalil näiteks üks ägedamaid filme Iraani probleemidest, mis on tehtud Iisraeli režissööri poolt ja rahastatud itaallaste poolt. Need on kõik väga tõsised probleemid, mis on meie mastaapi festivali puhul väga aktuaalne ja meie õlul lasubki väga suur vastutus selle koha pealt,“ tajub ta PÖFFi rolli olulisust rahvusvahelises kultuuridiplomaatias.

Ajakirja Eesti Naine podcastis „Iga naine on lugu“ tuleb Tiina Lokiga lisaks filmimaailmale ja kultuuridiplomaatiale juttu ka kodumaise kultuuri ellujäämisest, A-klassi festivali tähendusest Eesti riigile, läbipõlemisest ja usaldusest, meeskondade juhtimisest ja inimsuhetest, lastest ja tervisest ning südamelutikatest ja paljust muust huvitavast.

*

Tiina Lokk-Tramberg on Pimedate Ööde Filmifestivali direktor, Eesti filmindustegelane ja -õppejõud. Ta õppis Moskvas Rahvusvahelises Filmiinstituudis filmiteooriat ja -kriitikat. Filmimaailmas on ta töötanud paljudel ametikohtadel.

Pimedate Ööde Filmifestival startis 1997. aastal Tiina Loki initsiatiivil ning ta on olnud 28 aastat PÖFFi festivali direktor, programmijuht ja juhatuse liige. Alates 2014. aastast kuulub PÖFF rahvusvaheliselt sertifitseeritud võistlusprogrammiga A-kategooria festivalide hulka.

Oma teadmisi filmivaldkonnast jagas ta veerand sajandit ka õppejõuna Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, Eesti Kunstiakadeemias ning Balti Filmi- ja Meediakoolis. Alates 1992. aastast on ta olnud Berliini ja Cannes’i rahvusvaheliste filmifestivalide erikorrespondent, ta on ka Euroopa Filmiakadeemia liige. Tema tööd filmivaldkonna edendamisel on tunnustatud Valgetähe V klassi teenetemärgiga, Välisministeeriumi kultuuripreemiaga, Eesti Kultuurkapitali preemiaga, 2020. aastal riikliku kultuuri aastapreemiaga ning Postimehe kultuuriveduri auhinnaga. Aastatel 2012–2015 oli ta XII Riigikogu liige. Ta on kahe tütre ema ja õnnelik vanaema ning naudib võimalusel vaba aega perega ja oma maakodus.