Helen Adamson sai emaks viljatuse kiuste: mäletan, kuidas istusime arsti juurest tulles autosse ja ma lihtsalt nutsin. Mu maailm kukkus kokku

„Mulle öeldi, et viljakus on langenud. Minu loogika ütles, et kell tiksub ja lapsesaamisega tuleb õigel ajal alustada, aga ma ei osanud aimata, et asi võiks nii hull olla,“ räägib laulja ja superviseeritav pereterapeut Helen Adamson elu ühest valusaimast hetkest. Arst soovitas kohe kunstliku viljastamise konsultatsioonile minna.

Kui ma mehega kohtusin, rääkisime kohe põhiväärtused läbi. Näiteks ühe asjana oli minu jaoks oluline, et partner ei oleks suitsetaja ega tarvitaks narkootikume, nende suhtes on minul nulltolerants. Rääkisime ka lapse saamisest. Olime mõlemad sellises vanuses, et tahtsime tõsist suhet ja soovisime last saada.

Umbes pooleteist-kahe aasta pärast olin mina lapse saamiseks valmis. Tegime kohe alguses kokkuleppe, et oleme aasta koos ja siis hakkame last proovima, kuid minu elukaaslane ei olnud siis veel valmis. Mul oli seda tol ajal keeruline mõista. Nüüd saan muidugi aru, et see on ju suur elumuutev otsus, päris suhte alguses on selliseid kokkuleppeid keeruline teha. Siis oli meie suhtes esimene kriis. Kuna peaaegu aasta olime olnud kohas, kus mina juba tahtsin last ja elukaaslane mitte, tekkis palju pingeid ja lahendamata ärevust, kuna me lihtsalt ei osanud neid koos lahendada. Meie taustast tulenevalt olime harjunud mõlemad üksi toimetama ja nii soovis minu elukaaslane suhtest nädalast pausi, et sa saaks oma asjade üle järele mõelda. Tol hetkel läksin vihaga sellega kaasa, kuigi mulle see absoluutselt ei sobinud. Olin varasemates suhetes palju kogenud seda, et kui probleemid tekivad, partner distantseerub. Ja see hülgamine vajutas minu kõige sügavamatele lapsepõlve haavadele. Mäletan, kui elukaaslasega olime teineteisest kaks päeva olnud eraldi, helistasin talle ja jagasin, et ma ei taha kontaktita olla. Ta oli läinud tööreisile, nõnda, et ta mulle seda ei jaganud ning see tegi mulle tol ajal tohutult haiget. Nii haiget, et läksin ka ise sõbrannaga reisile, mille peale elukaaslane omakorda samamoodi reageeris nagu mina. Olime mõlemad niivõrd ebaküpses kohas, et selle asemel, et rääkida, reageerisime käitumuslikult. Aga mis oli väga erinev varasemast - mu elukaaslane ei jätnud mind üksi, kui ütlesin, et ma ei taha olla täiesti ilma kontaktita, ta kuulas mind ja me muutsime poole pealt tehtud kokkulepet. See oli esimene kord, kui kogesin, et raskel ajal mind ei hüljata ning oma suhtes olen seda nüüdseks aina uuesti kogenud. Mina olen pigem see, kes pingete korral teise tuppa marssida võib ja elukaaslane tuleb alati mulle järele, mind kallistama, lohutama, isegi kui meie emotsionaalne kontakt ei säili on ta minu jaoks füüsiliselt olemas. Nüüd pereterapeudina saan ma muidugi aru, et pikaajaline distantseerumine ei lahendagi pingeid, loob vaid distantsi, mille abil saab ärevus alaneda.

Olime koos olnud umbes kolm aastat, kui hakkasime last proovima. Mul olid omad kahtlused, et minu jaoks ei pruugi lapseootele jäämine kergesti käia, sest